--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes.
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes.
pedak heleroheline, Eemal meie akna kohal kask kuldkollane. valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin Sügisene rand Pilved sõudvad, kase kohin, Üle kahvatanud, lepad leinaviisides; väsind väljade, lehed puudelt pudenevad, üle halli kõrre sügise on metsa ees. tume sügise. Pilved kiirelt kihutavad, Kajakate kisa
Luuletuses ,,Sügise päike" näidatakse sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ja päikesepaistelistena. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind Seevastu luuletusest ,,Sügisene rand" ei leia me enam optimismi ja rõõmsameelsust. Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa rannaäärsel veel osa neist on lennus, teine kaljudel. Juhan Liivi samastab oma saatust Eesti tolleaegse raske olukorraga. Ta elab
ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna") Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Esimene osa: Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike")
Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, kirevaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre tume sügise. Kajakate kisa rannaäärsel veel osa neist on lennus, teine kaljudel.
--- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees. (“Pilved sõudvad, kase kohin”) --- Üle kahvatanud, väsind väljade, üle halli kõrre
Pedak heleroheline, Kask kuldkollane Pedak heleroheline, Kask kuldkollane! Nõmm on sügisele Langend kaenlasse. Liivi sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad valged vatid ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Kurbust on hästi tunda luuletuses ,,Pilved sõudvad, kase kohin", kus Liiv kirjeldab lepapuude sahistamist justkui leinaviisi. Tuulehoog lõi vetesse, Lehed lang'sid laintesse: Lained olid tuhakarva,
nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes.
Viimasel õhtul näis ta rahulikum olevat kui muidu, ta tõmbas vaevaga viiuli kätte ja saatis selle viimsete toonidega oma viimse hingetõmbuse taeva poole- Paganini suri 27. mail 1840. a. MUUSIKA Eesriie avanes ning lavale astus kuivetunud pikk mees, riietatud musta vanamoodi saterkuube, maani ulatuvasse mustadesse pükstesse mis liikmete ümber lohakil, nagu mõne skeleti ümber seisivad. Pikad ja käharas mustad juuksed ning põskhabe, nägu pikergune, kõhn ja kahvatanud, nina kongis ja suur. Käevarred pikad, käed kuivetunud ja lumivalged. Viiul kaenlas. Seisatab hetkeks. Ta tõstab viiuli ning juba esimeste nootide kõlades haarab muusika sinu meeli. Sel hetkel ei mõtle sa millelegi muule, oled muusika lummuses ning saad osa enneolematust ja kordumatust muusikast, mis on vaid Paganinile omane. Tema mäng on imevääriline- suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime-jooksud välgukiirusel
Ta peab, ta peab kord tulema! Ja kuigi varem pettis ootus, Ma usun: nüüd küll tuleb ta! Kuid kas ta see, mis mina ootan? Kas õnn, kas minu õnn t sees?... Ma küsin...lainte käiku vaatan... Ta kuju rohkem kerkib ees. Kas minu igatust ta kannab Kas mu lootus tema peal? Või toob ta häda meie randa? On surm vast leidnud aset seal?... * Sügisene rand Tuhakarva lained Laisalt liiguvad, Seisukütkes pilved Umbsed, igavad. Üle kahvatanud, Väsind väljade, Üle kalli kõrre Tume sügise. Kajakate kisa Rannaäärsel veel Osa neist on lennus, Teine kaljudel. Pikk ja pnav piire Ilmub eemal veel; Sealt üks päeva kiire Pääsnud laintele. * Üks märtsihommik udune Üks märtsihommk udune Soos puude all hämarus. Ja pooles ringis kaugele Käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, Teed sulad, poriga. Nii kaugele kui näed sa- Mets udu, sulaga. Mets
esimeste tornide jalad juba maapinnast üles kerkisid. Oli jumalaorjus, kus nähti ka Katariinat valgetes riietes vabalt teiste naiste ja tüdrukute killas. Ta ihkas surra ning surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu. Katariina silmas olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, - müür tema ümber tõusis kaelani, - Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha. Ta oli nüüd elusalt maetud. Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, - ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja oh! Müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavalae, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa; tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas.
keele pääl tooni üks, kaks ja kolm takti kinni, kuna teistel keeltel mitmesugused käigud ja pizzicato kohad ette kanti." Kuda oli aga selle kuulsa kunstniku välimine mood? "Kunagi pole ma veel inimest näinud, kelle nägemisel mul süda nii valu oleks tundnud. Kuivetanud keha vana moodi saterkuues ja maani ulatuvates mustades püksides, mis liikmete ümber lohakil, nagu mõne skeleti ümber seisivad. Juuksed olivad pikad ja käharas; nõndasama ka põskhabe. Nägu oli pikergune, kõhn ja kahvatanud, nina kongis ja suur. Käevarred olivad liig pikad, käed kuivetanud ja lumivalged. õlad olivad tal kõrged, kuid mängimise juures tõmbas ta nad kokku, nõnda, et pää nagu posti otsas näis seisvat. Poogna hoidis ta mänguseaduste vastu koguni keha ligi. Kui ta aga mängima hakkas, siis näis nagu vägilase jõud temale tulevat: kõik liikmed ja sõsud saivad kindlaks, ning poogen käis imeväel üles ja alla."
kellel issanda veri südames! Kes metsa ära ei jookse! Jaanus tuleb õuest ja asub lauda, nõndasama ka vanaema ja Mari. Ka Margus istub isa kõrvale. Tume meeleolu, keegi ei räägi sõna. JAANUS. Meelimäel olla hunt eile tallekese karja juurest ära viinud. PERENAINE (alamõttega). Eks ole! Vaja omagi karjasele ütelda, et loomadega kodu lähedale hoiaks! Söövad jälle, nagu enne, sõna lausumata. Lävelt langeb vari tuppa. Seal seisab TIINA, nälginud ja kahvatanud, riided vähe korratud. Ta on häbelik ja ei julge silmi üles tõsta. JAANUS (näeb teda kõige enne). Meie kadunud inimene! MARGUS (üles karates, et Tiinale vastu joosta, õnnelikult). Tiina! Oled sa ometi kord tulnud... PEREMEES (Margust karmilt istmele surudes). Siia jää! Sellega õiendan mina! Margus ei julge ennast liigutada, kuna peremees aeglaselt lusika käest paneb ja tulijale vastu astub. PEREMEES. Kust sa tuled?
Eriskummalisi tundeid tekkis ta hinges. Ihara armukadedusega sukeldus ta pilk kõigesse sellesse, mis avanes vallapäästetud kinnitusnõelte tagant. Kes sel silmapilgul oleks näinud tolle õnnetu nägu, mis pehkinud ukselaudade vastu oli surutud, oleks arvanud, et ta ees on tiiger, kes puuri varbade vahelt silmitseb gaselli õgivat saakalit. Ta silmaterad sätendasid tulukestena läbi uksepilude. Korraga napsas Phoebus mustlastüdruku kaelast rätiku. Vaene kahvatanud, ikka veel unistavate silmadega laps ärkas nagu unest. Ta tõmbus järsu liigutusega agarast ohvitserist eemale, ja pilku oma paljale kaelale ja rinnale heites pani ta punastades, segasena ja häbist tummana oma kaunid käed vaheliti üle rindade, et neid varjata. Kes teda sel silmapilgul oleks näinud nii vaiksena ja liikumatuna, oleks võinud teda pidada Häbelikkuse 288 raidkujuks, kui ainult ta põsed poleks nõnda hõõgunud. Silmad olid tal maha löödud.
Tume mühin, kõledam kui öövaimude möllamine, tõusis igast küljest üksiku künka ümbruses. Kui tasasem tuulehoog ühelt poolt puhus, kandis ta talupoegade rõõmuhõiskamist, oma vere sees pöörlevate ohvrite oigamist, hädakisa, sajatusi ja tule praginat kõledas segadikus üksiku ratsaniku kõrvu, kes ikka veel endisel kohal seisatas. Ta oli käed rinnale pannud ja vaatas mõttes kaugusse. Ta silmad läikisid, kahvatanud näkku tõusis kerge puna, ta liigutas huuli, iseenesega rääkides: «Hakatus on tehtud, -- hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiusekoit tõuseb veripunaselt. Aita, halastaja vaim, et ta niisamuti jälle looja ei läheks . . . Vahuri soov on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg: ähvardav ulgumine kõlab üle maa, ja mina olen tema ärataja, mina tema kasvaaja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen
annaabi.ee 
