valduses. 1561. aasta sügisel vallutasid kloostri rootslased. 1576. aastal peale Läänemaa vallutamist tulid vene väed Padisele. Kloostrit piirati kaks päeva, misjärel see 20. veebruaril 1576 alistus. Venelased jäid Padisele neljaks aastaks. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Ligi 150 aastat kasutati kloostrit eluhoonena, täpsemalt kirikut, mis oli muudetud vahelaega kahekorruseliseks. 1770. aastatel ehitati kloostrist ida poole Padise mõisa uus peahoone. 1766. aastal klooster põles ja sellest ajast saadik on osaliselt varemeis. Sellest ajast sai alguse endise kloostri areng Padise mõisana. Kloostri korrastus- ja restaureerimistöödega alustati 1930tel aastatel. Oma suurima õitsengu saavutas klooster 1400. aasta paiku, mil lisaks ulatuslikele valdustele Eestimaal oli klooster omandanud ka valdused Lõuna-Soomes praeguse Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas. 15
kooriga laululava alla minna, sest tulemas on järjekordne laulupidu. Laulupeod teevad minul alati meele heldemaks ja minu meelest need ka seovad rahvast. Pärnu rannakohvik Olev Siinmaa, Ranna pst. 3, 1939 Pärnu rannakohvik on Pärnu funktsionalismi üks tähtteoseid. Ehitis valmis linna 150. Juubeliks ja on raudbetoonkonstruktsioonis. Valmides oli see Eesti suurim 1200-kohaline kohvikusaal, mille kaldkatus muudab pikliku maja maa poolt ühekorruseliseks ja merepoolt kahekorruseliseks. Suure kohvikuga liitusid veel seenrõdu, terrassid ja katusealune vabaõhukohvik. Seenekujuline rõdu ongi hoone aktsendiks, mille puhul esmakordselt Eestis eksponeeriti viimistlemata raketisejälgedega betoonvalu. Pärnu rannakohvik on koht,
sajandist ning seega vanim raekoda Baltimaades ja Skandinaavias. Kultuurimälestis nr 1199 . Kunagise turuväljaku lõunaküljel paiknev hoone on 36,8 meetrit pikk, laius läänes on 14,5 ja idas 15,2 meetrit. Hoone on kahekorruseline ja avara keldrikorrusega. Tallinna raekoja torni tipus 1530. aastast asuv tuulelipp Vana Toomas on kujunenud üheks Tallinna sümboliks. Torni kõrgus maapinnast on 64 meetrit. Raekoda on ehitatud hallist paekivist, katus aga savist katusekividest. Hoone ehitati kahekorruseliseks. See on piklik kellerdatud paekiviehitis. Kõrge sadulkatuse ja teravnurksete otsaviiludega hoone idafassaadist kerkiv, ülaosas masikuliitaoliseks friisiks laienev sale kaheksatahuline konsooltorn lõpeb kolmeosalise hilisrenessanss-stiilis lahtiste rõdudega tornikiivriga (16271628, G. Graff, taastatud 1952, arhitekt Albert Kukkur). 1433. aastal parandati tornikiivrit, 1439 seati üles kell. Tornikiivri tipus on tuulelipp Vana Toomas. C. Tallinna Jaani kirik
1322.aastal esmakordselt kinnisvararaamatus mainitud raekoda oli suure koosolekuruumiga (consistorium) ja tolle aja kohta lausa hiiglasliku kaubalaoga (cellarium civitatis) ehitis. Sellest hoonest on säilinud osa seinu ning kokku seitse akent keldris ja esimesel korrusel. 14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse.
Seetõttu poolitati kirik vahelaega ning tükeldati seintega väiksemateks ruumideks. Kloostri lõunatiib jäi tõenäoliselt aga juba tollal varemetesse. Alates mõisahoone ehitamisest jäid kloostriehitised hoopiski mõisa majandusruumideks. 1860. aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. Sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Vaatamisväärsematest hoonetest võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Kloostriehitised kaotasid sellega seoses oma funktsiooni ning lagunesid. 1928. aastal varises kokku suur osa väravatorni fassaadist, mille idakülg oli varisenud juba 19. sajandil.
sajandist. Kiriku neljast kellast pärineb kaks 17. sajandist, kaks aga 18. sajandist. Kiriku praegune orel on ehitatud 1914. Aastal 6. Milline on Tallinna väike vapp? Kus seda näeb? Punasel alusel valge rist. Seda näeb Taani kuninga aias, mis asub Tallinna vanalinnas, Lühike jalg 9A. 7.Kas gootika mõjutas Talllinna Raekoja ehitust? Kuidas? Tallinna Raekoda on Põhjamaade ainuks gooti stiilis säilinud raekoda. Oma praeguse kuju sai raekoda aastatel 14021404, kui hoone ehitati kahekorruseliseks ja idaossa rajati torn. Teravkaarne arkaad, sakmeline serv (katuse juures). Profaanarhitektuuris pidid olema aknad neljakandilised. 8. Millal ja kuidas täideti Vallikraav veega? Vallikraav rajati 14.sajandil. Vallikraav täideti veega aastal 1325. Kraav täideti Ülemiste järve veega. Vallikraavi vesi suubus merre Paksu Margareta juures. Vallikraavist on tänaseks alles vaid Shnelli tiik. 9. Millega lõppes Tallinna linnamüüri ehituslugu? Linnamüür valmis 1355. 1561
Uus omanik kohandas kloostri suureks mugavaks eluhooneks. Rammid elasid kloostri ruumes kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel alustati kõrvaloleva mõisahoone ehitamist. Ehituseks vajaminev materjal saadi kloostri varisevatest osadest. Padise mõisa uus peahoone oli esialgu barokne ühekorruseline kiviehitis. Sellest ajast alates jäid kloostriehitised mõisas majandusruumideks. 1860. aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Rammidele kuulusid samal ajal ka Vihterpalu, Hatu ja Vasalemma mõisad. Vaatamisväärsematest hoonetest Padisel võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Jõe ääres asus vesiveski ja viinavabrik (alates 2001.aasta tulekahju tagajärjel varemetes). Park
Nagu Justinianuse keisrikirikul on ka Püha Markuse peakirikul kreeka risti kujuline plaan. Kõik neli haru on ühepikkused ja moodustavad pealöövi, põiklöövid ja kantsli. Iga haru keskel on kuplid. Kantsel lõppeb apsiidiga ning pelöövi 2 ja transeptide ümber, kuplitest väljaspool, kulgevad külglöövid. Katedraal on kahe korrusega. Esiotsas oli galerii, kuid see eemaldati pärastpoole, kuna kogu peakirik muudeti kahekorruseliseks, kuigi ülemisel korrusel on kitsad balustraadidega piiratud läbikäigud. Tänu sellele on kirik väga keerukate ruumidega, kus võib imetleda imekauneid marmorsambaid. Kuplid on väljapoolt valged ja seest kaunistatud bütsantsi mosaiigi ja marmoriga. Need on ehitatud puust. Kiriku põhjapoolse ukse kohal on poolkuppel fassaadi põhjal, milles on mosaiik, mis kujutab kunagi põlenud orginaal Püha Markuse katedraali. Pealöövi kohal on omaette
Rennenkampffide perekonna valdusse. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Karl Andreas Edler von Rennenkampff. Praeguseni säilinud mõisa hoonestus pärineb 18.-19. sajandist. 18. sajandi keskpaigast pärineb mõisa ait, mille hoovile avaneval kolmnurkfrontoonil on meisterlik rokokoo-kaunistus. Mõisa klassitsismi sugemetega historitsistlik peahoone on ehitatud 1850. aasta paiku. Algselt ühekorruseline hoone on 1920tel aastatel ehitatud kahekorruseliseks, mil ta ehitati ümber rahvamajaks. 1930tel aastatel ehitati mõisahoone vasakpoolsesse otsa suure saalikorpusega teatrihoone. Praegu kasutab Rakvere teater kogu säilinud mõisakompleksi, barokne ait on 1990tel aastatel renoveeritud teatri väikeseks saaliks. Sõdades hävinud linn taastati 18. sajandi algul taas väikese asulana. Linna areng sai suurema hoo sisse alles 1783. aastal, mil ta muutus seoses haldusreformiga kreisilinnaks ehk maakonnakeskuseks
Sissejuhatus Kukruse mõisat (saksa k Kuckers) on esmamainitud 1453. aastal. 19. sajandil kuulus mõis von Tollide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Toll. Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. Ühekorruseline barokne kiviehitis püstitati arvatavasti 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi algul pikendati seda eenduvate tiibade lisamisega, andes hoonele klassitsistliku ilme. Sama sajandi lõpul ehitati vasak tiib kahekorruseliseks. Restaureerimise käigus on leitud ja avatud mõisahoonest väljuv maa-alune võlvitud käik, mille rajamisaeg ja otstarve on seni teadmata. [2] 1.1 Peahoone Kukruse mõisahoone kohta on üksikuid andmeid juba 1410. aastast. Kuigi toonase mõisahoone kohta ei ole midagi teada, võib eeldada, et tegemist oli tagasihoidliku puitehitisega, mis mitmete sõdade käigus kannatada sai või isegi hävis ning siis jälle üles ehitati. Praegust hoonet hakati ehitama umbes 1760.
raharendile viimine 1836. aastal ning nende päriseksmüük 1843. Abja jäi Stackelbergide kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse gümnaasium ja 1930. aastal kodumajanduskool, Teise maailmasõja järel aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950. aastatel kahekorruseliseks. 1990. aastatel tegutses hoones piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, selle paariliseks olnud tall-tõllakuur on aga hävinud. Abjaku küla kivikalmed Pärnu maantee ja Sarja tee vahel asetseb üks vana kalmekoht, mis pärineb 1211.aastast. Esimene eesti arheoloog Jaan Jung uuris seda kalmet, ning tema arvates oli see Läti Henriku aegne matusekoht, kui lätlased tungisid eestlaste aladele ja siin hulgaliselt eestlase maha tapsid
Toomkiriku gooti stiilis tornikiiver hävis ning aastatel 17781779 ehitati uus barokkstiilis tornikiiver. Tallinna raekoda Tallinna Raekoda on Põhja-Euroopas ainus säilinud gooti stiilis raekoda. 14.sajandi I veerandil pikendati olemasolevat hoonet ning laiendati keldriruume. Tekkis nn diele- dornse (eesruum ja tagakamber) süsteemis ruumijaotus. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida. Samas on ka fikseeritud ehitusmaterjalide kogused.
Keilast sai sõlmjaam. Keila jaama hoone 14 Keila jaamahoone valmis koos raudteega 1870. aastal ja on suhteliselt autentsena säilinud tänaseni. Kahekorruseline puuhoone ehitati Balti raudtee IV klassi jaama tüüpprojekti järgi sarnaselt Paldiski, Aegviidu, Kabala jmt jaamahoonetega. Jaamahooneid iseloomustab madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagab maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks. 1990. aastate lõpus jäi jaamahoone ilma kasutuseta tühjalt seisma ja seda ohustas hävimine. 2005. aastal alustas Keila Linnavalitsus hoone restaureerimist, millega jõuti lõpule 2007. aastal kui seal avas uksed Keila linna ajaloolist nime kandev kohvik Kegel. Haapsalu raudteejaama hoone Haapsalu historitsistliku jaamaansambli projekteeris 1904. aastal arhitekt K. Verheim ja see valmis 1907. aastal. Vaksalihoone pidi tulema kogu liini
mõisahoonest teinud loomalauda. Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusse, kui Christine Gertrude von Bock (17351808) abiellus 1758. aastal Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja, keskmise suurusega ühekorruseline kiviehitis, mille keskmine osa on kõrgendatud kahekorruseliseks, valmis Berend Johan von Krüdeneri eestvedamisel aastail 18371838. See on tüüpiline 19. sajandi keskpaiga härrastemaja. Küllalt ilmetu peahoone tõstab esile maitsekalt kujundatud kõrvalhoonete ansambel (vt 1. stendi), eriti arhitektuuriliselt silmapaistev aastatel 18461847 uhkete kaaristutega maakivist ait ja talltõllakuur.
voolitud ühest haavapuu tüvest (haabjas). Sõites see kõikus ja oli üldse kuidagi ebakindel. Enne õhtusööki käis Alfred meelsasti ratsutamas. Kuni pimedani võis ta neidudega tennisemängu harjutada. Suure-Kõpu mõisa hooned 1825. aastal põles maha vana härrastemaja, mille asemele ehitati esinduslik kahekorruseline klassitsistlikus stiilis mõisaloss. Hoone valmis 1847. aastal. Pärast 1876. aastal täiendati ehitust. Kesk- ja nurgarisaliitide vahelised ühekorruselised osad ehitati kahekorruseliseks, teisele korrusele ehitati ka neli rõdu. Igal rõdul on aken ja uks-aken. Hoone asub kõrgel maakivisoklil (võlvitud silindervõlvidega), kaetud lameda kelpkatusega. Fassaadi liigendavad kesk- ja nurgarisaliidid. Keskrisaliiti liigendavad joonia kapiteelidega pilastrid, viiluväljas on segmenkaalne aken, kolmnurkviilu elustab hammaskarniis. Nurgarisaliitide kolmnurkviiludel on sirgjooneline karniis, esimese korruse nurkade pind on antud rustikas. Risaliitide vahel asuvad teise korruse rõdud
1371.-1374.a. juurdeehitusega saavutas raekoda oma praeguse pikkuse ja mahu esimesel korrusel. Sellest ajast on raekojas säilinud keskaegse puunikerduskunsti vanimad ja haruldasemad tööd - gooti stiilis pingid. Nikerdatud pingileenid, mis kujutavad Tristani ja Isolde lugu, ning Simsoni võitlust lõviga, on ühed kauneimad keskaja kunsti näited Eestis. Aastatel 1402-1404 ehitati olemasolev raekoda, järgides varem väljakujunenud suurust ning vundamentidega määratud ruumijaotust, kahekorruseliseks pidusaalide ja tööruumidega esindushooneks. Hoone idaossa püstitati torn. Eenduv peakorrus toetati kaaristule, mis andis avarust peakorruse saalidele. Ehitusmeister Ghercke juhtimisel sai raekoda oma tänaseni 12 püsinud arhitektuurse lahenduse. Toonastest ehitustöödest on arhiivis säilinud linna arvepidamise mustandilehed, mille alusel on võimalik raekoja ehitustööde kulgu täpselt jälgida
annaabi.ee 
