mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see
andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt "veeproovi": tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal
ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt "veeproovi": tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal
pastorite haridustase paranes. Ametisse seati vöörmündrid, kes tegelesid koguduste majandusasjadega. Võitlus väärusuga. Pidades rahva uskumisi ebausuks, hävitasid pastorid mitmeid ohverdamispaiku. 1642 toimus Pühajõe mäss. Talupoegade pühaks peetud Võhandu jõele ehitas kohalik mõisnik vesiveski, mis olevat jõge rüvetanud. Sellest tekkisid rahutused ning talupojad hävitasid nii veski kui tammi. Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kõigepealt rakendati kaebealuse suhtes ,,veeproovi". Usuti, et süütu vajub vees põhja, nõid jääb pinnale. Levinud karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal. Rahvahariduse edendamine Peeti tähtsaks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis enda peale Bengt Gottfried Forselius. Ta oli sündinud Harjumaal Harju-Madise kihelkonnas rootsi pastori peres
pastorite haridustase paranes. Ametisse seati vöörmündrid, kes tegelesid koguduste majandusasjadega. Võitlus väärusuga. Pidades rahva uskumisi ebausuks, hävitasid pastorid mitmeid ohverdamispaiku. 1642 toimus Pühajõe mäss. Talupoegade pühaks peetud Võhandu jõele ehitas kohalik mõisnik vesiveski, mis olevat jõge rüvetanud. Sellest tekkisid rahutused ning talupojad hävitasid nii veski kui tammi. Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kõigepealt rakendati kaebealuse suhtes ,,veeproovi". Usuti, et süütu vajub vees põhja, nõid jääb pinnale. Levinud karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal. Rahvahariduse edendamine Peeti tähtsaks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis enda peale Bengt Gottfried Forselius. Ta oli sündinud Harjumaal Harju-Madise kihelkonnas rootsi pastori peres
kadunud. RIBBENTROPI SURM Trepist alla astuv mees ei mõju üldse iseteadvalt. Närune mapp varjab nägu. Asjatult püüab ta fotograafide välklampide laustule eest varju leida. Aeg-ajalt toob kahvatu valgus siiski esile mehe pea. Vaevaga läbib ta tee Nürnbergi kohtuhoone saali nr.602. Seal alustab Rahvusvaheline Sõjatribunal kohtumõistmist tema, Joachim von Ribbentropi, Hitleri välisministri vastu. Tema koht saalis on esimeses reas Hermann Göringi ,,kaebealuse nr.1", ja Rudolf Hessi, füüreri endise asetäitja vahel. Närviliselt silub Ribbetrop sel esimesel kotupäeval ikka ja jälle juukseid. Ta püüab oma nägu publiku eest kätega varjata, otsekui peljates saali kogunenud inimeste hukkamõistu. Kuid ei sellel ega ka järgmistel kohtupäevadel ei ilmuta ta vähimatki kahetsust: Ribbentrop ei tunne end süüdi olevat. Otsekui kivistunult ja hetkekski erutumata laseb ta prokuröri süüdistustel mööda külgi maha libiseda
ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt "veeproovi": tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal
kriminaalsüütegude asjus, valvata heakorra eest ja lahendada talupoegade ja vasallide vahelisi tülisid. Adrakohtunike ülesanne oli talumaade suuruse kindlaks määramine atrade järgi, põgenenud talupoegade tagasinõudmine jne. Vasallide meeskohtud- vasallide ja rüütlite süüteod allusid samuti endaväärsele kohtule. Maahärra ei saanudki kohut mõista vasallide üle. Kohtu eesistujaks oli vasallide poolt valitud meeskohtunik, kelle kaasistujaks olid kaks isikut kaebealuse piirkonnast. Meeskohtunik esindas maahärrat, kaasistujad vasallkonda. Otsuse tegi eriline isik, kes oli valitud vasallide hulgast. Meeskohtuniku otsustele võidi edasi kaevata apellatsiooni korras kõrgemasse instantsi (Harju- ja Virumaal maanõunike kolleegiumile). Selle otsus oli harilikult lõplik. Ordu maades oli esimese astme kohtuks foogt või komtuur ja järgmiseks astmeks kõrgem kohus, mille eesistujaks oli ordumeister. Stiftides oli
andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid. Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt "veeproovi": tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti, et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal
Hävinenud kirikud ehitati üles, pastorite haridustase paranes. Ametisse seati vöörmündrid, kes tegelesid koguduste majandusasjadega.[Pidades rahva uskumisi ebausuks, hävitasid pastorid mitmeid ohverdamispaiku. 1642 toimus Pühajõe mäss. Talupoegade pühaks peetud Võhandu jõele ehitas kohalik mõisnik vesiveski, mis olevat jõge rüvetanud. Sellest tekkisid rahutused ning talupojad hävitasid nii veski kui tammi. Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kõigepealt rakendati kaebealuse suhtes ,,veeproovi". Usuti, et süütu vajub vees põhja, nõid jääb pinnale. Levinud karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.[ Peeti tähtsaks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis enda peale Bengt Gottfried Forselius. Ta oli sündinud Harjumaal Harju-Madise kihelkonnas rootsi pastori peres. Ta valdas hästi ka saksa ja eesti keelt
Piinamisinstituut pärines hilis antiikajast, mil seda rakendati röövlibandedest lahti saamiseks. Keskajal sai piinamine tavalise kriminaalprotsessi osaks tolleaegse sõja ja vaenu nägemuse alusel. Sõja juurde kuulus harjumuspäraselt sõjavangide piinamine, et neilt vaenlase kohta andmeid välja pressida. Kuna sõjavange peeti kurjategijateks, muutus nende piinamine veelgi tavalisemaks. Piinamine kandus üle krim.protsessist normaalmenetlusse. Piinamisel ei pööratud suurema tähelepanu kaebealuse õiguskaitse garantiidele protsessis näiteks võimalusele ise vastuväiteid esitada. Saksa- Rooma Keiser Karl V lõi krim.õiguse ja krim.protsessi seadusandluse vormis Constitutio Criminalis Carolina ( 1532). Selles esitati kindlad eeldused piinamiseks, näiteks kindlat tüüpi kaudsed tõendid, et süüdistatav on süüdi. Piinamisele, kui tavalisele krim.protsessi meetodile anti veelgi tähtsam seisund, mis oli ametlikult reguleeritud autoriteetsetes õigusallikates
Kui vanne oli eeskirjadekohaselt antud , siis oli kahtlustus kadunud. Vande andmine tegi teo olematuks. Tõendid ei saanud enam vandele vastu. Arhailine õigus ei tundnud moodsat asjaolude tõendamist ja selle kinnitamist vandega. Vanne taastas maagiliselt tõe, vanduja mõistis ise endale kohtuotsuse.Valevande korral tabas teda väljamanatud karistus.Vandega tagati, et tegu ei olnud.Tagati et õigusrikkumist ei olnud. Vandega antud tagatis oli seda tugevam, mida rohkem vandeabilisi kaebealuse poolel oli.Polnud vahet, kas nad teost teadsid või mitte. Sugulased olid sünnijärgsed vandeabilised, kes pidid end kahtlustatava eet mängu panema või temast lahti ütlema. Kui vandeabilisi kokku ei saadud siis sai otsustada protsessikäiku jumalakohtu, ordaalide abil. Tuli ja vesi pidid tõe taastama. Üks jumalaotsus oli katel-palja käega asja väljavõtmine keeva veega katlast. (vereproov, rauaproov jne). Kõigil neil meetoditel tulenes tõde menetluse tulemusena
Kui vanne oli eeskirjadekohaselt antud , siis oli kahtlustus kadunud. Vande andmine tegi teo olematuks. Tõendid ei saanud enam vandele vastu. Arhailine õigus ei tundnud moodsat asjaolude tõendamist ja selle kinnitamist vandega. Vanne taastas maagiliselt tõe, vanduja mõistis ise endale kohtuotsuse.Valevande korral tabas teda väljamanatud karistus.Vandega tagati, et tegu ei olnud.Tagati et õigusrikkumist ei olnud. Vandega antud tagatis oli seda tugevam, mida rohkem vandeabilisi kaebealuse poolel oli.Polnud vahet, kas nad teost teadsid või mitte. Sugulased olid sünnijärgsed vandeabilised, kes pidid end kahtlustatava eet mängu panema või temast lahti ütlema. Kui vandeabilisi kokku ei saadud siis sai otsustada protsessikäiku jumalakohtu, ordaalide abil. Tuli ja vesi pidid tõe taastama. Üks jumalaotsus oli katel-palja käega asja väljavõtmine keeva veega katlast. (vereproov, rauaproov jne). Kõigil neil meetoditel tulenes tõde menetluse tulemusena.
Queensberry markii lasi W'ile lahtise teotava kirja anda, millele see pidi vastama kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või jälle siinsest seltskonnast Londonist lahkuma. Sõbrad soovitasid talle viimast, aga et lord Alfred Douglas nõudis oma isa vastutuselevõtmist, siis valis W esimese tee. 1895 oli asi esimest korda kohtu ees. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglasele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W'i kirjatööd, ms ka «Dorian Gray portree». Otsus: 2 at vangistust ja sunnitööd. Laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu nii palju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895 sügisel veel kord kohtu ette, pankroti kuulutamiseks. 1897 vabanes vangimajast, kus talle lahkudes tehtud töö eest 0,5£ pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile
mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see ühtedele sügavamõttelisena,
käskides politseid kutsuda kui see härra veel oma nägu peaks näitama. Queensberry markii lasi W'ile lahtise teotava kirja anda, millele see pidi vastama kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või jälle siinsest seltskonnast - Londonist - lahkuma. Sõbrad soovitasid talle viimast, aga et lord Alfred Douglas nõudis oma isa vastutuselevõtmist, siis valis W esimese tee. 1895 oli asi esimest korda kohtu ees. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglasele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W'i kirjatööd, ms ka «Dorian Gray portree». Otsus: 2 a-t vangistust ja sunnitööd. Laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu nii palju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895 sügisel veel kord kohtu ette, - pankroti kuulutamiseks. 1897 vabanes vangimajast, kus talle lahkudes tehtud töö eest 0,5£ pihku pisteti,
Põhitees oli: see on altkäemaks. Kuna teesi oli raske otseselt tõestada, pakuti välja liigitav tõestus. Alternatiividena toodi välja väited: a) see on kingitus; b) see on võla tagastamine; c) see on laenamine; d) see on käitumine afektiseisundis. Välistades kõik alternatiivid, on võimalik liigitavalt tõestada, et see oli altkäemaks. Konkreetsel juhtumil kukkus tõestus läbi, sest süüdistatav pakkus välja alternatiivi, mis oli kahe silma vahele jäänud: e) see on kaebealuse kompromiteerimiseks lavastatud stseen. Liigitava tõestuse puhul ongi probleemiks, et sageli on kõikide võimalike alternatiivide loetelu vaieldav või ei saagi ammendavat loetelu koostada. Vastuväiteline ehk apagoogiline tõestus Apagoogilise tõestuse korral võetakse vaatluse alla väide, mis osutub teesi antiteesiks. Kui õnnestub näidata, et antitees on väär, siis järeldub sellest, et tees on tõene. Üks levinumaid võtteid on loogilise ruudu omaduse kasutamine.
annaabi.ee 
