Jumalaema kirik pariisis (11)

Jumalaema kirik pariisis
Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on romaan, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire , hädavaresest filosoof , võlgneb talle elu. Kauni ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo , Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult.
See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp , selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud.
Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid.
Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama , nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see ühtedele sõgavamõttelisena, teistele aga lihtsa totrusena. Kummalgi korral polnud kohtu au riivatud , sest kohtunikule on ikkagi parem, kui teda peetakse totraks või sügavamõtteliseks, mitte aga kurdiks. Seepärast nägi ta ka palju vaeva, et kõigi silme eest oma kurtust varjata ja see läkski tal harilikult korda, et ta vahel endalegi ses asjas illusioone tegi, mis, olgu öeldud, on kergem, kui võiks arvata. Kõik küürakad käivad pea kõrgel, kõik kogelejad teevad palju sõnu, kõik kurdid kõnelevad tasa. Mis aga Florianisse puutub, siis arvas ta ise, et ta on ainult kõva kuulmisega. See oli ka ainus loovutus avalikule arvamisele ses suhtes ja see sündis avameelsuse ja oma isiku kaine hindamise silmapilkudel.
Kui ta juba küllalt Quasimodo asja oli mäletsenud, heitis ta pea selga ja sulges poolenisti silmad, et paista majesteetlikumana ja erapooletumana, kuigi ta sel moel oli samaaegselt kurt ja pime. Mõlemad tingimused on ju vajalikud eeskujulikule kohtunikule. Säärases ametlikus poosis alustas ta ülekuulamist.
«Teie nimi?»