Kaduvast matsist ja laiutavast vurlest- A.H.Tammsaare (3)

Kaduvast matsist ja laiutavast vurlest
Mõnikord võib tunduda isik läbinisti kuri ja pahatahtlik, aga sisimas nad seda siiski ei ole. Iga persoon on omamoodi eriline ja huvitav ning tõelist palet hinnatakse väga. Kõik võib aga muutuda väliste mõjude tagajärjel, enamasti on muutus negatiivne, sest ihatakse liiga palju maist vara või mõne inimese heakskiitu või tähelepanu. Inimestel, kes on muutunud, on raske või isegi võimatu end tagasi suunata.
Anton Hansen Tammsaare on oma raamatus „Tõde ja Õigus“ paigutanud kaks väga erineva iseloomuga Eesti meest peategelasteks. Mäe Andresest ja Oru Pearust oleks võinud saada väga head sõbrad kui nad oleks üksteisest elanud kaugemal ja Andresel taluelu edenenud paremini. Teatavasti Oru Pearu seltsis kõrgema klassiga ja pidevalt kiitles enda saavutuste ja vara üle ning pidi kellestki parem olema. Samuti meeldis talle ka teisi maha teha, ja neid võita. Küll kavandas Pearu kraavi kaevamisega suuri plaane, lõhkus aedu ning pani kraavikaldale teravaid ja ohtlikke puutoikaid. Andres oli rahumeelsem, otsis taga oma tõde ja õigust, uskus sügavalt jumalasse ning oli oma talusse ja maasse väga kiindunud . Iga väiksemagi tüli tekkimisel läksid naabrid kohtusse, olgugi, et kord võitis üks, kord teine. Ju oli see võit siis nii magus, nagu vanasõna ütlebki „eestlase parim toit on teine eestlane“.
Andres ei olnud ainult taluperemees, ta oli ka isa, abikaasa, naaber ja eestlane. Tema oli traditsiooniline, töökas ja püsiv. Kõike mis tal oli hoidis ta alles ja püüdis oma maailmavaateid hoida. Ehk teisisõnu tüüpiline mats , kes peab verist võitlust, ja kannatab selle käes, mis tal on, samas seda armastades . Algul Vargamäele minnes oli Andresel ilus unistus , ta nägi vargamäge eeskujuliku taluna, kus on kõik õnneks vajalik. Selle nimel hakkas ta talus tööd tegema ja saavutas üsnagi palju, tal ei olnud palju raha ja seega tuli kõik raske vaevaga. Pereelu jäi kahjuks sedavõrd rohkem soiku ja suhteliselt suur pettumus olid Andresele tema esimesed tütred. Ta lootis saada nimelt talule uut pärijat- poisslast. Andrese talul oli ka needus peal, tal surid pidevalt loomad ära, loomulikult ei olnud veterinaaria tol ajal väga heal tasemel ja ei saanud seda ka vältida. Kui inimese elus juhtub väga palju halba ja kõik on negatiivne siis inimesel tekib depressioon. Andresel justkui ei olekski see piin katkenud, koguaeg juhtus midagi, küll Pearu ujutas heinamaa üle, lõhkus aedu või lasi koera maha. Pearuga niimoodi kakeldes ja võisteldes hakkas Andres vaikselt vastase moodi muutuma - kasutas alatuid trikke.
Pearule tundus kõik väga kergelt kätte tulevat, ta oli tihti kõrtsis joomas ja väga harva tegi ise rasket tööd, et oma suurt talu üleval pidada. Enamuse tööde tegemiseks oli palgatud sulane, kes ei pruukinud alati teha nii nagu vaja oli. Tihti ei hoolinud Pearu millestki, eriti siis, kui ta alkoholi tarvitanud oli, siis ta tahtis isegi oma joogivee kaevu reostada ning peksis oma abikaasat, kellest ta eriti lugu ei pidanud. Pearu oli tegelikult hea mees, lihtsalt materiaalne vara ja võiduhimu olid tema iseloomust võitu saanud. Purjus peaga tuli tema hea iseloom alles välja, siis ta rääkis tõtt palju rohkem ja julges oma tundeid väljendada. Samas ihaldas ta Andrese esimest naist Krõõta, tehes pidevalt juttu tema ilusast häälest, kui see põrsaid käis Pearu rukkist ära kutsumas. Sarnaselt on ka tänapäeval, mõned inimesed avavad end alles pärast mõnd julgustuspitsi. Aga Pearut ongi Tammsaare tõlgendanud oma raamatus kui vurlet, kes teeb oma elu võimalikult lihtsaks, on väga muutlik koguaeg ning ei ripu hingega millegi küljes.
Tammsaare on kirjutanud eestlastest väga täpselt, toonud välja nende iseloomujooned, mis peavad paika ka tänapäeval. Eestlane võib olla nii kiuslik kui ka heatahtlik ja seda kõike tõlgendabki „Tõde ja Õigus“. Sarnaseid võistlemisi varade ja heaolu koha pealt kohtab tihti, ning need ei pruugi muud kaasa tuua kui negatiivsust. Vurle ja mats olidki kui kaks kõva kivi, kes suutnud koos head jahu jahvatada.