Gustav von der Pahlen. Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab samuti reserveerida pidulikeks üritusteks
Seetõttu nim. neid reljeefe ka "vaeste piibliks". Perspektiivportaal- reljeefide ja ümarplastikaga kaunistatud sissepoole ahenev astmikportaal( külgedele laienev palestik). Monumentaalne sissekäik gooti ja romaani sakraalehitistel. Lööv- kummaltki poolt välisseina või toenditega piiratud siseruum pikiehitistes (nt kirikutes). Mitmelöövilistes hoonetes eristatakse kesklöövi ja kõrval- ehk külglööve. Kesklööv ehk pealööv on eraldatud külglöövidest sammaste, piilarite või kaaristuga. Kesklöövil on iseseisev katus ja valgmik, mille akendest pääseb valgus ruumi keskele. Kesklööv on külglöövidest kõrgem. pilaster- lame püstine seinasammas. See eendub seina pinnast, kuid pole sellest eraldatud. Pilaster koosneb samadest osadest kui sammas – baas, tüves ja kapiteel. piilar- harilikult kandiline tugipost, mis kannab laekonstruktsiooni, kaart või võlvi. Ristlõikelt võib see olla nelikant, kaheksakant või hoopis ristikujuline. Gooti stiil
Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab samuti reserveerida pidulikeks üritusteks
ringtee. Vaatamata ringtee toredusele ja stiilsusele oli ringteel tegelikult vägagi praktiline otstarve-ta võimaldas tõllaga sõita mõisa peahoone trepi ette, nii, et sealt sai ära sõita teist haru pidi. Erinevalt kaasaja autodest ei olnud mitmehobusetõllaga praktiliselt võimalik ju "tagurdada",-liikuda sai ainult edaspidi. (foto 3) 3.2 Aidahoone Peahoonele lisandus Anijal suur hulk kõrvalhooneid. Peahoone parempoolses osas paiknes massiivne kaaristuga aidahoone. (v.foto 4) 7 Ait oli Eesti mõisates küllaltki erandlikuna kahekorruseline, kusjuures kõrge kaaristu ulatus läbi kahe korruse. Peahoone vastas, teisel pool auringi asus sisehooviga tallide ja lautade kompleks. (foto 4) 3.3 Tallihoone ja tõllakuur Tallihoone peahoone poolne külg oli kujundatud samuti kaaristuna.
kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse gümnaasium ja 1930. aastal kodumajanduskool, Teise maailmasõja järel aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950. aastatel kahekorruseliseks. 1990. aastatel tegutses hoones piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, selle paariliseks olnud tall-tõllakuur on aga hävinud. Abjaku küla kivikalmed Pärnu maantee ja Sarja tee vahel asetseb üks vana kalmekoht, mis pärineb 1211.aastast. Esimene eesti arheoloog Jaan Jung uuris seda kalmet, ning tema arvates oli see Läti Henriku aegne matusekoht, kui lätlased tungisid eestlaste aladele ja siin hulgaliselt eestlase maha tapsid.Kui lätlased olid läinud, siis need eestlased, kes olid ellu jäänud,
samaste abil löövideks). Pühakodades oli sissepääas läänes ja altar idas.basiilikatel oli kesklööv külglöövidest kõrgem. Alguses torne polnud kiriku küljes, tornid olid kirikutest eemal. Varakristlikek kolmelöövilisi kirikuid on säilinud Santa Sostanza, Santa Sabina( need tunned piltide peal ära,e t on basiilika, ja siis on puust madal lagi). Esimene 5-lööviline basiilika oli Püha Peetruse kirik . Varakristlikel pühakodadel olid sambad, mis on ühendatud kaaristuga, puidust lagim, seinamaalid ja mosaiigid, mis muutsid ruumi pidulikkumaks. Mosaiike tehti värvilistest klaasitükkidest- heleroheline, kuldne, helesinine ja lillakas.pühakodades olid kujut. Piiblilood ja pühakute elulood( pühakuid kujutati tardunult ja üldistatult). See mis oli maalidel kujutatud( pühakud jne), siis ümbritsev polndu oluline.Inimesed olid rikkalikult rõivastatud , kuid keha ei tohtinud kujutada. Sümbolite abil on isikud ära tuntavad. Tähtis oli kujutada inimese
mõned detailid siiski originaalsed. Igale ruumile on antud oma nimetus, kus ,,Hallis salongis" asub uhke Karjala kasest valmistatud biidermeiermööbel, ,,Sinises salongis" aga Emma-stiilis polstermööbel. Ülemise trepikoja trepibarjääril asuvad peahoone ehitaja Hans von der Pahleni monogramm ja maja ümberehituse lõppdaatum 1785. [14] Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda, kasvuhoone jt hooned. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb algselt baroksena kujutatud mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. [5] Joonis . Palmse mõisa peahoone vaade edelast A. Kaldam 23.09.2010 Joonis . Palmse mõis interjöör. J. Nilson ALATSKIVI LOSS Alatskivi mõisa on esmakordselt mainitud 1601. aastal
Nelja sambaga portikusega hoone esinduskülg on suunatud idas paikneva Võhandu jõe paisjärve suunas. Pargipoolsel fassaadil asub sepisvõredega trepp ja sammastele toetuv rõduplatvorm. Välisseina ilmestavad aknapealsed frontoonid ja karniisid. Hoone sisekujunduseski on säilinud klassitsistlikke dekoorielemente (Muinsuskaitseamet). Mõisast peamiselt lõunapoole püstitati ka erinevaid kõrvalhooneid. Tänaseni neist säilinuist on kauneim algselt kaaristuga ait, mis praeguseks on osalt ümber ehitatud. Peahoonest põhja pool asuv paisjärve kallas kujundati suureks pargiks, mille lõpetab põhjatipus väikse künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlik pargitempel. 1853ndatel aastatel said mõisa omanikeks von Siversid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander von Sivers. Pärast
Hooned olid kõrge ja järsu viilkatusega. Palju on nn vahvärkhooneid, kus puidust sõrestiksein täideti telliste või saviga. Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval, nende ees olevat terrassi nimetati etikuks. Joonis 11.Ristroidvõlv 12 RENESSANSS Levinumaks ehitiseks sai aga palazzo ehk linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, mille keskosas moodustus sammaskäikudega (kaaristuga) ümbritsetud siseõu. Põhiliseks konstruktiivtehniliseks ülesandeks basiilikate ehitamisel sai uute lahendusvõtete kasutamine kuplite ja võlvide ehitamisel. Kuplid laoti tellistest (tihti kahe koorikuna, mis olid omavahel roietega ühendatud). Rõhtjõudude vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili. Peamisteks ehitusmaterjalideks olid kivi, tellis ja puu. Kivi kasutati kas siledate või tahutud
asub sakmeliste tornikestega altaan (sammasrõdu) ning parempoolsel nurgal kaheksatahuline torn. Vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Siseruumides ulatub vestibüül (saal) inglaslikult läbi kahe korruse, olles varustatud inglise stiilis kamina ja ahju, samuti rõduga. Peahoone esise väljaku lääneküljel paiknes suletud sisehooviga majandusõu koos tall- tõllakuuri ja aidaga. Oma kahe tömpja nurgatorniga meenutas ta väikest linnust. Algselt kaaristuga hoone on meieni säilinud ümber ehitatud kujul. Mõisahoonet ümbritseb avar park, mille suursugusust võimendab selle laskumine hoone taga terrassidena allapoole kuni suure paistiigini. Säilinud on ka punastest tellistest stiilne väravatorn, mis on suunatud otse peahoone keskteljele. Teine sarnane väravaehitis paiknes auhoovi lääneküljel, peahoone ja tallikompleksi vahel, kuid see pole meie päevini säilinud. Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18
Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned – raekojad. Kujunes välja raekodadele iseloomulik välimus – see oli kõrge torniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Põhjapoolsete alade raekojad olid kõrge teravatipulise torniga ja raeväljakule, mis oli ühtlasi ka linna keskne turuplats, avaneva kaaristuga. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Väljakult hargnesid tänavad linnaväravate suunas. Tsunfti- ja gildihooned püüti ehitada eriti uhketena, sest nad olid linnakodanluse jõukuse väljendajad. Majad olid suhteliselt kõrged ja kitsad ning asetsesid oma teravaviiluliste fassaadidega tihedalt üksteise kõrval tänava ääres. Keskajal olid eriti hansalinnas levinud diele-dornse tüüpi elamud.
ühekorruselisel peahoonel on kolme akna laiune kahekorruseline keskosa.Keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon ning seinapinda liigendavad pilastrid. Peahoone ümbruse kõrvalhooned moodustavad stiilse ühtse ansambli. Peahoone esise peaväljaku äärtel asuvad maakivist aidahooned, mille fassaade ilmestavad lahtised kaaristud. Peahoone vastas paikneb väike valitsejamaja. Majandushoonete kompleks paikneb peahoonest kirde pool, kus asuvad laudad, kaaristuga tallihoone, vesiveski jt ehitisi. Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Suure-Jaani kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Suure-Jaani valla territooriumile. Lahmuse (Lachmes) mõisa kujunemine Mõisast üldiselt 1584. aasta maarevisjonis mainitakse Laima küla, mis oli poolakas Alexander Trojanowski valduses. 40 aastat hilisemas revisjonis märgitakse Trojanofski mõisa Layhama külaga. 1594. aastal läks Lahmuse (mõis tuntud ka
elus üldisemalt. Vaip on valmistatud Vändras ning on üle 20 meetri pikk ja 1,2 meetrit lai. Ühe ruutmeetri vaiba valmistamiseks kulus 4 kilogrammi villast lõnga. Et rasket vaipa saaks hõlpsamalt kiriku põrandale panna ja sealt ära võtta, on see kootud kolmes tükis. pilt 13 Raekoda pilt 14 Silmapaistvaid varaklassitsistlikke ehitisi eestis. Paikneb linna ajaloolisel peaväljakul, kus oli juba keskajal raekoda: 2-korruseline kaaristuga tellisehitis, mis hävis 17.saj I veerandil. 1688- 93 ehitati uus 2-korruseline haritornidega raekoda, mis kannatas põhjasõjas ning poles 1728.aastal. praegune raekoda püstitati pärast 1775. Aasta suurtulekahju, projekteerija ja ehitusjuht oli linna ehitusmeister J.H.B. Wlater Rotockist. Algprojekt valmis 1778, nurgakivi pandi 1782, viimislustööd kestsid kuni 1789.-3-korruseline massivne kelpkatusega ja
Liivimaa linnades eriti rangelt.22 77 Kodres, K., (2005) Eesti kunsti ajalugu: 2 1520-1770, Tallinn; Tallinna Raamatutrükikoda 2222 Raam, V. (1996) Eesti arhitektuur: Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tallinn; Valgus Joonis 0. Tartu raekoda baroki profaan Tartu praegune raekoda asub linna südames peaväljakul, kus juba keskajal oli asunud kahekorruseline kaaristuga tellisehitis, mis hävis 17. sajandi esimesel poole. 1688-1693. aastatel ehitati praegusele hoonele eelnenud kahekorruseline haritorniga raekoda, mis kannatas Põhjasõjas ning põles 1728. aastal. Praeguse raekoja ehitust alustati pärast 1775. aasta suurtulekahju 1782. aastal. Algprojekt valmis 1778. aastal, kuid nurgagivi pandi alles 2. juunil 17822. aastal. Raekoja ehitustellised toodi Kärknast ja Käreverest, katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Puurmanni mõisast
Keskel on saal, mis eendub risaliidina. Dekoratiivsetest elementidest on fuajees puit- trepp, 4 kahhelahju, ülakorrusel ka 1780. aastatest pärinevaid profileeritud laekarniise, põrandalambriisid jm, samuti ornamentaalsed seinamaalingud 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest. Tänapäeval on härrastemaja 31 Palmse mõisa peahoone tagafassaad ja külg. Foto: (peahoone) sisustatud ka ajaloolise mööbliga. 21 Anne Kaldam 2012 Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad valitsejamaja, sepikoda jm hooned. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk paviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Palmsest 6 kilomeetrit läänes Ilumäel paikneb Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele
murdkelpkatusega kiviehitis, mille fassaadipindu ilmestavad kaaraknad ning nendevahelised liseenid. Fassaadi ilmestab kolme kaaraknaga eenduv eeskoda. Peahoone mõneti ebakorrapärane planeering lubab arvata, et ta võidi ehitada ümber varasematest ehitistest. Peahoone vastu, teisele poole auringi, püstitati esinduslik kaaristuga ait- kuivati. Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid hajusalt peahoone läheduses mõisapargis. Enne võõrandamist 1919 olid mõisa omanikeks Sofie von Jermolov ja Katharine von Baer. 1919. aasta võõrandamise järel sai mõisasüdame omanikuks Vabadussõjast tuntud kindral Aleksander Tõnisson. Mõisasüdame terviklikkus on rikutud aida ja peahoone vahele, endise auringi keskele ehitatud uuema ehitisega
Arhitektuuris ilmnesid esimesed uuendused 15.sajandil. Ehitistüüpidest pööratakse endiselt tähelepanu sakraalehitistele, basilikaalse kiriku asemel eelistatakse aga tsentraalset kuppelehitist või siis basiilikat, mille kooriosa kohale tõstetakse kuppel. Kasvas ilmalike hoonete osatähtsus, nendest oli kõige levinum Itaalia pinnal välja kujunenud palazzo e. linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, millel oli keskse kaaristuga ümbritsetud siseõu. Linnalossid ehitati enamasti kolmekorruselistena, alumisel korrusel asusid lao- ja majandusruumid ning vastuvõtutoad, teisel korrusel olid peasaal ja kabel ning kolmandal magamisruumid. Linnalähilosside e. villade arhitektuur seostati taas arenema hakanud pargiarhitektuuriga. Linnadesse ehitati mitmesuguseid ühiskondlikke hooneid, raekodasid, tsunfti- ja gildimaju jne., seoses linnade kasvuga ilmusid ka mitmekorterilised üürimajad.
annaabi.ee 
