*Koma pannakse tavaliselt ühendsidesõna (siis kui, sellepärast et, nii et jt) ette. Kui selle esimest osa eriti rõhutatakse, on koma selle sõna järel. Ära otsusta enne, kui oled järele mõelnud. Ta otsustas, enne kui oli järele mõelnud. NB! -Siduv asesõna kes tähistab elusolendit, mis elutut. ...koer, kes ... / ... puu, mis ... -Siduvad asesõnad kes ja mis ning nende käändevormid on ainsuses. Õpilased, kellel ... -Siduvad sõnad kes, mis ja nende käändevormid peavad asetsema kõrvuti sõnaga, mille juurde nad kuuluvad. Vajatakse lapsele hoidjat, kes oskab süüa teha. -Kui kõrvallause asub pealause ees, algab pealause öeldisega. Et naabreid mitte segada, keerasin raadio vaiksemaks. -Kui kõrvallause on pealause järel, asub öeldis tavaliselt kõrvallauses teisel kohal nagu lihtlauseski, harva ka lõpus
Vokaalivaheldusega mitmuse osastav. Leppasid>leppi. MIDA? Semantlised käänded: Sisekohakäänded:sisseütlev,seesütlev,seestütlev. Väliskohakäänded: alaleütlev, alalütlev, alaltütlev. Erikohakäänded: saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Tuumkäänded:nimetav, omastav, osastav, lühike sisseütlev. Lauseliige kellele on tegevus suunatud sihitis. Paradigma-ühe sõna kõik võimalikud muutevormid. (kõik käändevormid) Isikuline tegumood- näitab, et tegevuse sooritaja on lauses väljendatud. Tüvisõna- ühe tähendust kandva elemendiga sõna.Tüvisõna-sõna, millele pole lisatud tuletusliidet, tunnust jne. Liitsõnad, mille moodustusosade tähenduslik suhe on ebasümmeetriline ehk üks osa väljendab tähendust, teine aga täpsustab seda (taskurätik). Sõna moodustusviisid: liitmine, tuletus, konversioon, tüvekordus,lühendamine. Valents-on tegusõna võime siduda endaga laiendeid.
nimekandjat seisundi oleku või olemisviisi kaudu. Nominaalfraas Isikunimetusena esineb ainult selline nominaalfraas, mille aluseks on substantiiv, sest inimese nimetamise määrab tegelikkuse objekt. Fraseologism kui nimisõnafraas, kus peasõna laiend väljendab nimisõnaga tähistatu tunnust. Siia kuuluvad adjektiivatribuudiga fraasid (valge vares, igavene juut), genitiivatribuudiga fraasid (kurva kuju rüütel, saksa Mihkel), fraasid, kus atribuudiks on nimisõna muud käändevormid (sarvedega mees, tiibadeta ingel) ja adverbiaalatribuudiga fraasid (hunt lambanahas, kits kärneriks). Fraseologism kui hulgasõnafraas, kus peasõnaks on hulga- või mõõdunimisõna, laiendiks aga nimisõna. Näiteks: iga mats, viies ratas vankri all jne. Fraseologism kui paarissõna (substantiiv + substantiiv), mis on isikunimetustena rajatud kas vastandusele (Taavet ja Koljat, tuli ja vesi) või samasusele (Mikud ja Mannid, sukk ja saabas). (Õim 2001B) 2.2
Kuu on ümmargune 2) identifitseeriv öeldistäide: Kuu on Maa ainus looduslik kaaslane Omadussõnaline öeldistäide (missugune?) Sõna (või vastav fraas) nt · Omadussõna: Lapse nägu oli must · Kesksõna: Lapse nägu oli määrdunud. Põrandad olid poonitud. · Asesõna: Niisugune sa oledki · Järgarvsõna: Mina olen kümnes 6 · da-infinitiiv: Lugu pole laita · Nimisõna käändevormid: Tüdruk oli valge peaga. Koer oli sabata. Skulptuur on jääst. Koer on head tõugu · Kõrvallause: Ta ilme oli selline, nagu oleks juhtunud midagi erakordset. Nimisõnaline öeldistäide (kes? mis?) nt 18. Nimisõna: Jüri on väike poiss. Jüri on meie targemaid poisse 19. Asesõna: Kes ta on? 20. Kvantorifraas: Möödunud nädalavahetus oli kaks päeva metsatöid 21. da-infinitiiv: Vähem süüa on kauem elada
võrreldes semantiliselt oluliselt muutunud tähendust ehk kui nad on fraseologiseerunud. (Õim 2001a: 557) B. Nominaalfraas 1. Fraseologism kui nimisõnafraas Nende fraseologismide puhul väljendab peasõna laiend nimisõnaga tähistatu tunnust. Esinevad järgmised nimisõnafraasid: 1) adjektiivatribuudiga fraas: valge vares, igavene juut, vedel vend, kadunud poeg; 2) genitiivatribuudiga fraas: kurva kuju rüütel, Buridani eesel, saksa Mihkel; 3) atribuudiks on substantiivi muud käändevormid: sarvedega mees, tiibadeta ingel; 4) adverbiaalatribuudiga fraas: hunt lambanahas, kits kärneriks, linnuke oksal. (Õim 2001a: 558) 2. Fraseologism kui hulgasõnafraas Tegemist on selliste fraseologismidega, kus peasõnaks on kõnealune objekt ning laiendiks hulga- või mõõdunimisõna: nael sülti, kogu kupatus, viies vesi taari peal. 3. Fraseologism kui paarissõna (substantiiv + substantiiv) Sõnapaarid, mida kasutatakse isiku nimetustena on rajatud, kas vastandusele: Taavet ja
Kas eesti kirjakeelt või kogu eesti rahva keelt kirjakeelt koos kõigi murrete ja murrakutega. Samuti võib eesti keelena vaadelda ka ühe isiku keelt. (Ariste 2002: 41) Samuti on ka sõna piiride määramine raskendatud. Üldist, kõigi keelte puhul kehtivat sõna määraltust pole suudetud leida. Eesti keeles on palju sõna eristamise probleeme, mida keerustab ortograafia, eriti kokku- ja lahkukirjutamise traditsioonide kasvav koorem. Näiteks: Noomeni erinevad käändevormid ühenduvad üheks sõnaks. Eesti kirjakeele grammatika tunnistab 14 erinvat käänet, seega paljastele jalgadele, paljaste jalgadega, paljast jalga on kahe sõna paljas ja jalg erinevad sõnavormid, kuid paljajalu kirjutatakse praegu kokku ja loetakse iseseisvaks sõnaks, adverbiks. Varem kirjutati see lahku ja loeti sõnade paljas ja jalg instruktiivivormideks. Instruktiivi kui käänet eesti keele grammatikas ei tunnistata, aga seda ei
rajav - - - - - - olev - - - - - - ilmaütlev - - - - - - kaasaütlev - - - - 2 0,8% 2.2.1.1890. aastate ajakirjanduskeele vasted 1890. aastate ajakirjanduse alamkorpuses on sõnale ema 35 vastet. Nende seas on tuletised, liitsõnad, ainsuslikud ja mitmuslikud käändevormid. Liitsõnad (emakeel, ema- eesel) ja tuletised jäävad analüüsist kõrvale. Kõige levinum käändevorm on ainsuse nimetav – kasutati 13 korral, näiteks tema ema ja wanem õde on nõdrameelseks jäänud). Ka selles näitelauses on näha, kuidas ema ees on tihtipeale täiend, mis näitab suhet temaga. Mitmust esines korpuses vaid korra ning see oli mitmuse nimetava vorm (kust eesti emad ja lapsed), mis näitab ema esimeses tähenduses, pannes selle kokku kuuluma teiste pereliikmetega.
Nt Nägin metsas üht kummalist lindu. Vali siit ilusamad pildid ise välja. See koer on kuri. On omadussõnu, millel morfoloogilised vormid puuduvad. Need sõnad, väljendavad küll omadust ja esinevad lauses täiendina, aga ei ühildu oma põhisõnaga. Neil puuduvad ka võrdlusvormid, ehkki nende tähendus ei pruugi võrdlust välistada. Niisuguseid muutumatuid omadussõnu nimetatakse vaegomadussõnadeks. 1.Omastavapärased sõnakujud, millel (samas tähenduses) muud käändevormid puuduvad, nt prantsuse (kirjandus), katoliku (usk), kulla (mees), paganama (poisiklutt). 2. Liitsõnapärased sõnakujud, mille viimane osis on osastavakujuline -karva, -laadi, -ohtu, -verd, -võitu, -värki, kuid millel liitsõnana teised käändevormid puuduvad, nt tuhakarva (juuksed), iselaadi (inimene), poisiohtu (töömees), mustaverd (piiga), kehvavõitu (söök), isevärki (mõtted). 3
Hääliku pikkus. Nt kabi kapi kappi. Selle dusi, seda dussi. Võõrsõnad ! Kokku käivad dz ja ts (dzemm ja tsempion). Poolitamine: liitsõnad sõnapiirilt (pann-kook, plekk-pott); üksik kaashäälik alustab uut silpi (ru-ma-la-te-le- gi); kui sõnas on mitu kaashäälikut järjest, siis uuele reale viiakse ainult viimane (vintsk-leb, korst-na); üksikut tähte ei jäeta rea lõppu ega viida uue rea lagusesse (ei saa a-la, lai-a). Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID: 2 1. Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus)
f) jas-liitelised adjektiivid, nt niitjas, kausjas; g) konkreetset (valmistamis)materjali märkivad omadussõnad, nt vaskne, kuldne; h) kui tu-liide märgib konkreetse omaduse puudumist, nt sabatu. Abstraktse omaduse puudumist väljendava -tu puhul saab kompareerida, nt tulutu tulutum tulutuim. Leidub ka käändekategooria suhtes vaegseid omadussõnu, mis esinevad lauses täiendina, kuid ei ühildu oma põhisõnaga: 1) omastavalised sõnakujud, millel vastavas tähenduses muud käändevormid puuduvad, nt romaani keeled, luteri kirik, katoliku usk, kulla sõber; 6 2) liitsõnalised sõnakujud, mille lõpposis on osastavaline -karva, -laadi, -võitu, -ohtu, -verd, -värki ja millel liitsõnalisena vastavas tähenduses muus käändes vormid puuduvad, nt plikaohtu tüdruk, isevärki mõte, kehvavõitu kõhutäis, täisverd loomeinimene. Need on nn laadifraasid (Viitso);
· 3 astmevaheldustüüpi: klusiili kadu, assimilatsioon, nõrgenemine · Käänded jagunevad flektiivseteks (N, G, P) ja sufiksilisteks (9) · Käänete hulgas on essiiv, kuid pole komitatiivi ja terminatiivi (nagu soome keeles). Viimased on postpositsioonide hulgas. · Käändevormide moodustuse süstematiseerimise katse Sünatks: · Esimesena esitab: koopula, verbaalne ja nominaalne öeldis, lisand, täis- ja osaalus · Kasutamisest: täis- ja osasihitis, käändevormid, kaassõnad, infinitiivid, partitsiibid, adverbid · Reegleid soome keele eeskujul. Ahrensi grammatika etümoloogiline sõnaloend: · Esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara. Saksa, vene, rootsi laenud. 5. Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887) · Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest · Peterburis teaduste akadeemia akadeemik · Paul Ariste: üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajaja 19.sajandil
ole mingit nähtavat märki. KOHVERMORF- läheb vaja, kui ühte elementi on sulandunud mitu funktsiooni ja neid väljendavaid segmente on võimatu üksteisest eraldada. KATKENDMORF- morf, mille sama grammatilist funktsiooni esindavad osad ei moodusta lineaarset tervikut. JÄÄNUKMORF- morfeemina tunduv, ent morfoloogilisest süsteemist väljapoole jäänud element. 17. Muutmine, tavalisemad morfoloogilised muutekategooriad noomenitel ja verbidel (arv, definiitsus/indefiniitsus, käändevormid, aeg, aspekt, tegevuslaad, isik, kõneviis, verbi käändelised vormid, tegevusobjekti määratus/määramatus) On võimatu esitleda mingit üldkehtivad morfeemide liigitusalust või kategooriate jaotust, siiski võib märkida rea morfoloogilisi klasse, mida on võimalik tuvastada ja määratleda paljudes maailma keeltes. Säärased on nt peamised sõnaliigid, mida vahel nim primaarseiks grammatilisiks kategooriaiks. Sõnu võib muutmise seisukohast
Vaja ka teada nime tekkimise tausta. Nt Kohtla-Järve liitnime, selle järgi, et algselt oli asula, mis tekkis Kohtla ja Järve maadel. Nimetuum see kui jääb puhas nimi järele. Omastavaline. Tüüpiline see, et nende omastavaline on üldistavalt uueks nimetavaks. Võib eristada Henn Saari kaht omastava tüüpi: Kaunas, Kaunase linn. Kajastab ka nende nimede käändamine kääname neid nimesid nii nagu nad oleksid uued nimetavad käänded. Käändevormid nimeteaduslikus võtmes: kohanimede aluskääne. Meie jaoks vormilt nimetavas käändes. Me kääname nimesid lähtuvalt vormist mitte etümoloogilisest käändevormist. Diakrooniliselt käänamine on teisiti 3 eri käändevormi. Ainsuse nimetavas need, mis sisaldavad determinanti, elliptilises liht ja liitkohanimed. Omastavaline mall levis kõige paremini siis kui hakati talunimesid kasutama. Talunimed valdavalt kõik genitiivsel kujul. Mitmuslik kohanimi
Õige pöördevormi leidmine ÕS-ist, vormimoodustus tüüpsõna eeskujul. Liit-, ühend- ja väljendtegusõna. Tegusõna kokku- ja lahkukirjutamine. Käändsõnad. Käänetevahelised seosed. Veaohtlikud käändevormid. Käändsõna astmevaheldus: veaohtlikud käändsõnad ja sõnavormid. Õige käändevormi leidmine ÕS- ist, vormimoodustus tüüpsõna eeskujul. Omadussõna võrdlusastmed: veaohtlikud sõnad. Käändsõna kokku- ja lahkukirjutamine. Numbrite kirjutamine: põhi- ja järgarvud, kuupäevad, aastad, kellaajad. Muutumatud sõnad. Määr- ja kaassõnade eristamine. 8. klass 8. klassi lõpetaja õpitulemused Õppesisu ja -tegevus
Lapsed mõistavad paremini ja eelistavad ise moodustada lauseid, kus mõtteliselt seotud keeleüksused asuvad kõrvuti, s.t. seos ei ole katkestatud mingite teiste keeleüksustega. Seetõttu on eelistatud järjestikuse paigutusega osalaused. Kui mingit semantilist tunnust saab väljendada mitmeti, eelistavad lapsed enam markeeritud (selgemalt ära tuntavaid) variante. Näiteks kohasuhete väljendamiseks kasutavad eesti lapsed esialgu peamiselt tagasõnu, alles hiljem võetakse kasutusele käändevormid. Seega on grammatilise kategooria omandamise-valdamise esimene tingimus aru saada vastavast suhtest, omandamise kiirus ja aeg sõltub aga juba vastava kategooria formaalsest keerukusest keeles ning esinemissagedusest. Just teine aspekt on põhjuseks, miks ilmnevad lapse kõne arengu erinevused keelte kaupa. Teise eluaasta teisel poolel (süntagmaatilise grammatika periood) hakkab laps kasutama kahesõnalauset ja pikemaid lauseid, kus peamiseks vahendiks on sõnajärg, mitte veel
annaabi.ee 
