Juudit (6)

“ Juudit ”
Mis? Kus? Keda? - Vot ehk oleks nõndamoodi sobilik alustada, sest et taaskord on tammsaarelik motiiv suutnud paeluda mind nõndaviisi, et sellest täienes minu isiklik mõttelaad. Tegelikult, kui väga ta ikka täienes, just sellest kõrkideoloogilises mõttes, vaid hoopis vist peaksin ütlema, et mu nägemus minu sees ja ümber toimuvast sai nõks selgemaks. Aga alustada tuleks vist pisikesest sisuülevaatest.
A. H. Tammsaare “Juudit” on autori üks parimaid näidendeid (nende väheste seas, mida ta on kirjutanud üldse), millesse on kätketud eluliselt igihaljad probleemid. See on ka ühtlasi asjaolu, miks on seda näidendit jube selle sünnist saati niivõrd palju mängitud. Peategelane Juudit on tõenäoliselt üks keskealine naisterahvas , kes peab ühtlasi kõige vastuolulisega silmitsi seisma ka oma eale vastavate kompleksidega. See peegeldub eesotsas tema ühesest ja tuimast suhtenivoost nii iseenda kui oma kaaskondsete vastu. Parasjagu on “hõõgumas” mingisugune välispoliitiline konflikt Juudasemaa linnriikide (?) vahel ning paralleeli tõmmates 1941. aasta Leningradi sündmustega oli ka selles kontekstis tunda blokaadi-sündmuste valusat ilmekust. Sellises olukorras on teatavasti inimeste psühholoogiline tasand sellises staadiumis , et hakkab tekkima nn. karjaefekt - inimesed vajavad ükskõik millist teadmist, millele nad võiksid selge mõttega orienteeritud olla. See aga ei tähenda tihtipeale indiviidide kainet mõtlemist, kuna taoline situatsioon annab aluse marodöörlusele, võimupöördele, kõigele kaootilisele, mis pole süsteemi osa. Raamatus oli kirjeldatud, kuidas rahvas on piiratud müüride taha oma linna sisse, mida valvab armee . Selline olukord tekkis tänu puht-teoloogilistele kinnisideedele, mida sealne rahvas oma isiklikuks tõeks pidas. Kuid Assuri (Assüüria pealinn) väejuht oli väga “inimliku” mõtlemisega tegelane ja ta teadis, et kui vaja on saavutada oma tahtmine, tuleb “pigistamisega” viia asi järk-järgult nii kaugele, et vastasel tekib siiras soov ühineda tema otsustega, vanduda alla tema otsustele. Nõnda ta siis rakendaski oma sõjalise võimu selleks tarbeks ning pani võõra linna rahva kannatama ..
Sündmuste keskel aga oli suuresti prohveti staatusega naine Juudit, kelle käest palusid vett ning leiba ümberkondsed inimesed - nii mehed kui ka naised, nii vanurid kui hällilapsed. Tema oligi Messias.. Ühel momendil aga otsustas Juudit oma tegelikule ihaldusele alluda - minna Olovernese ehk tolle kuradi assu väejuhi juurde ning pakkuda talle ennast kui naist. Mõeldud-tehtud. Aga ometi oli ju ettekäänet vaja. Seda selleks, et pääseda väejuhi juurde ja üldse linnamüüridest läbi. Ettekääne suutis vaid mõjuda rahva toetusel, kasvõi näiliku, aga siiski nn. ülla eesmärgi nimel. Liigjoomisest või psühhotroopsete ainete mõõdutundetust pruukimisest tingituna nägi Juudit mingisugust Jahve-nägemust, millele mõtlema hakates tuli tal idee: Oh, ma räägin nüüd kõigile, et J-mal on mulle end ilmutanud ning just tema käskis mul teha seda ja teist ning ilmuda Assuri väejuhi juurde rahupalvega. Jah, nõnda ta tegigi, kuid me teame kõik ülimalt hästi, et see selle paatosliku mõttelennu taga peitus tänepäeva mõistes see tibilikkus. “Mina olen änksa tips , kui mu boyfriend on ropprikas ja popp tegelane, kes laseb bemmiga ringi.” Aga rahvas uskus… ^^ Lõppes see igatahes nii, et kuna Juudit oli mõrvarliku loomusega naine, siis “killas” ta ka selle pealiku ära (oma esimese mehe samuti!) ja kuna nende armastusest asja ei saanud (Juudit ei saanud kuningannaks vms prestiizhikaks naiseks ), siis tappiski ta mehe ära, kuid ta ei kaotanud oma eesmärki. Ta ilmus oma rahva ette väepealiku peaga ning ütles rahvale, et nemad on nüüd jälle free(loaderid).