"Jumalaema kirik Pariisis" kiriku roll teoses (0)

„ Jumalaema kirik Pariisis“
Jumalaema kirik mängis raamatus väga olulist rolli. Kirikut ning temas toimunud muutusi oli tihti kirjeldatud lehtede ning isegi peatükkide viisi. Jumalaema kirikus ning selle ümber toimusid suur osa kõige tähtsamatest sündmustest. Raamatu alguses oli kirjeldatud Jumalaema kirikus aset leidnud müsteeriumi, millest sai alguse Pierre Gringoire allakäik, samuti narride paavsti valimist. Samuti toimus Jumalaema kirikus üks raamatu tähtsamaid sündmusi, kus Quasimodo päästis Esmeralda poomisest ning kuidas hiljem Claude Frollo temaga kirikust põgenes.
Kirik oli raamatus justkui eraldi tegelane. Teda kirjeldati raamatus väga erinevalt. Tihti kirjeldati teda kui ilusat ehitist, kuidas päikseloojangul või päiksetõusul kõik tornid välja paistsid jne. Kuid samuti kirjeldati tihti tema jubedust, nt. kuidas Esmeraldat kohutas üks kuju kiriku torni otsas, mis oli jubeda näoga. Niisiis kirjeldati kiriku välimust vastavalt situatsioonile, seal oli peidus nii ilus kui kole .
Samuti oli kirikul raamatus väga suur sümboolne tähendus. Kirik oli raamatus justkui varjupaik , kaitsepaik süütutele ning abiotsjaile. Kõige ilmselgem ning lihtsam näide on loomulikult see, kui Quasimodo päästis Esmeralda valvurite käest ning ühtlasi ka poomisest. Esmeralda pidi peale seda püsima päevad läbi oma kambrikeses, sest muidu ootas teda vahistamine, ringi liikuda võis ta ainult kirikus ning sedagi ainult öösiti. Niisiis oli Esmeralda aheldatud kirikusse, mis oli tema elu päästnud. Kuid ta polnud ainus, kes otsis kirkus pelgupaika.
Kirik oli pelgupaigaks ka Claude Frollo’le ning tema kasupojale Quasimodo’le. Quasimodo püsis kogu aeg kirikus oma koleda välimuse tõttu. Ta ei käinud tänavatel, et mitte näha inimeste naermist ning tunda alandust oma koleda välimuse tõttu. Ta oli samuti kurt niisiis nägi ta küll ainult inimest pilke, kuid nendest piisas, et ennast alatiseks kirikusse sulgeda. Niisiis leidis ta kirikus peidupaiga inimeste ees. Ta nautis üksi olemist. Ta turnis kiriku võlvidel, tihti ajas juttu kirikus olevate kujudega ning helistas kirikukelli igal võimalusel. Kirikukellad oli tema tõeline kirg ning nii sai ta ennast vabaks lasta. Quasimodo oskas rõõmu tunda lihtsatest asjadest nagu kellahelistamine. Tänu Quasimodole mõistavad lugejad, et maailmas on palju hullemat kui kole näolapp. Ainus inimene kellega ta vestles, ning sedagi märkide keeles, oli Claude Frollo. Kuid ka Claude Frollo oli ennast kirikusse sulgenud justnagu Quasimodo. Alguses veetis ta palju aega kirikus lihtsalt sellepärast, et tahtis üksi olla, et tegeleda oma uurimustega. Kuid ühel päeval armus ta Esmeraldasse. Ning peale seda otsis ta kirikus eelkõige varjupaika Esmeralda eest, ta tahtis pääseda sellest armastusest, vabaneda sellest, ning oli kirikus, et mitte Esmeraldat näha ega kuulda. Kuid armastusest Esmeralda vastu ta ikkagi ei vabanenud. Ning väga irooniline on just see, et Frollo otsib kirikus varjupaika Esmeralda eest, ning kokkuvõttes kui Quasimodo päästab Esmeralda poomisest, otsib ka Esmeralda varjupaika Jumalaema kirikust, niisiis on Esmeralda Frollole veel lähemal kui enne. Ning Frollo on mingil määral kaotanud ka oma ainsa ´pelgupaiga.
Niisiis olid kõik kolm tegelast aheldatud kiriku külge. Kuid samal ajal oli see neile ka varjupaik. Nad vajasid kirikut ellujäämiseks. Nad sõltusid Jumalaema kirikust.
Niisiis oli kirik minu meelest kaitse sümbol.
„Jumalakirik Pariisis“ oli ajalooline romaan. Eelkõige sellepärast, et väga olulisel kohal oli Jumalaema kirik, mis on väga ajalooline ehitis. Palju oli raamatus kirjeldatud kiriku muutumist aja jooksul, samuti selles toimunud sündmusi ajaloos. Põhjalik kirjeldus anti ka kiriku välimusest, salakäikudest jne.
Samuti võib romaani lugeda ajalooliseks, sest palju oli kirjeldatud vastavat aega.

• Erinevad kihid ning inimeste tüübid: vargad - mustlased - varaste - linnaosa , ülemdiakon-quasimodo, phoebus -rikkad linnapreilid.
  
• Olustik, kombed: Pierre ja Esmeralda paari panemine , poomise populaarsus jne.
  
• Lisaks kirikule ka muud tänavad, ehitised, Greve plats jne.
  

Samuti on üks ajaloolise romaani tunnuseid see, et kesksel kohal pole mitte ajalooline isik, vaid väljamõeldud tegelane, tihti laps või nooruk, kellele lugejad hakkavad väga südamlikult kaasa elama. Niisiis oli ka tolles raamatus üheks peategelaseks Esmeralda, kes oli ka noor tütarlaps, kes ise polnud milleski süüdi, kuid kelle elu oli üks suur ebaõnn.