Jumalaema kirik Pariisis - Ilus ja Inetu (9)

Ilus ja inetu romaanis „ Jumalaema kirik Pariisis.”
Prantsuse kirjaniku romaan räägib elust 15. sajandi Pariisis. Selle aja sündmused olid pigem sünged, kui helged ja ilusad. Palju oli vaesust ja vihkamist. Rahvas tundis rõõmu kummalistest meelelahutustest nagu üles poomine, piitsaga peksmine . Võlla abil hoiti inimesi sõnakuulmises. Inimesed, kes olid puhtad, aga keda alusetult süüdistati, põgenesid kiriku rüppe, kuna uskusid, et pääsevad seeläbi karistuse saamisest. Ilus ja inetu vastanduvad ja põimuvad teineteisest läbi, erinevate inimsaatuste kaudu. Näiteks nagu Esmeralda ja Quassimodo.
Esmeralda, kui romaani ilusümbol, oli mustlasneiu, kes lapsena mustlaste poolt ema käest ära varastati ja seejärel mustlaste poolt ka üles kasvatati. Ta oli imeilus tütarlaps, kelle nimigi tähendas kaunist kalliskivi - smaragdi. Ilust hoolimata ei olnud Esmeralda elu kerge. Ta armastas üle kõige loomi, tantsida ja žonglöörida. Esmeraldal oli väike armas valge kitseke Djali ning ta arvas , et Djali oskab mõtteid lugeda. Esmeralda oli siiras hing, ega soovind kellelegi halba ega ka kurja. Kuid kahjuks saatus teda ei hellitand nagu ka Quassimodot.
Quassimodo oli Esmeraldale täielik vastand välimuse kohapealt . Tema küürus selg, inetu ühe silmaga nägu ja lombakas kõnnak tekitasid vastikust väga paljudes. Quassimodo oli jumalaema kiriku kellalööja ja varjus pealmiselt kiriku müüride vahele. Ta armastas oma tööd väga, kuid kahjuks võttis see pidev kellalöömine temalt, ka kuulmise ning Quassimodo jäi kurdiks. Quassimodo oli samuti hea südamega inimene, kuid inimesed soovisid talle tema inetuses halba. Tema kentsaka välimuse pärast valiti ta ka narride kuningaks.
Üks vähestest, kes ei suhtunud Quassimodosse põlastusega oli Esmeralda. Kuigi nad olid väga erineva välimusega, ühendas neid siirus ja silmakirjalikkuse puudumine. Kuid romaanis on ka täitsa tavalise välimusega ülemdiakon Claude Frollo, kes oli väga musta hingega ja paheline isiksus. Üks tema elu põhimõte, et kas saab tema kõik või ei saa seda mitte keegi, tegi sellest tegelaskujust lõpuks eemaletõukava inimese.
Romaanis, mis kirjeldab väga erineva elusaatusega inimesi, eristub trellide taha suletud ja pattu kahetsev Gudule , kes leidis oma varastatud tütrekese sellel ajal kui Esmeralda oli juba süüdi mõistetud. Naine, kes oli täis vihkamist mustlaste vastu ja kes iseäranis ei sallinud kitsekesega tüdrukut, nuttis rõõmust, kui sai lõpuks teada, et Esmeralda (ristinimega Agnes ) on ta kadunud tütar. See väike inetu kondine vanaeit oli nõus tegema mida iganes, et oma tütart päästa. Kuid kahjuks oli juba liiga hilja .
Armastus ja vihkamine on selle teose lahutamatud osad. Need muutsid tegelaskujusid ilusateks ja inetuteks. Kui keegi leidis armastuse, nagu Esmeralda tunded Phoebuse vastu, leidus ikkagi kui keegi nagu Claude Frollo, kes tegi selle armastuse põrguks. See teguviis ei muutnud püha isa mitte sugugi ilusamaks. Frollo ei olnud kogu aeg olnud selline. Ta ju tegelikult aitas inimesi sellega, et võttis inimesi kiriku kaitsvate seinte vahele, päästes neid välise kurja eest. Quasimodol soovitas ta üldse jäädagi kirikusse.
See keeruline, paljusid inimsaatusi puudutav ajalooline romaan on kahjuks kurva lõpuga. Ilus Esmeralda hukati poomise teel ja teda kaitsta püüdev ema tõugati vastu tänavakivi surnuks. Piiskop tõugati Quassimodo poolt kirikutornist alla. Quassimodo oli väga õnnetu. Ühe hetkega olid tema elust lahkunud kõik need, keda ta armastas. Suures südamevalus sureb ka inetu Quassimodo kaisutades ilusa Esmeralda elutut keha.