Jumalaema kirik pariisis - ilu ja inetus (4)

Ilu ja inetus
Raamatus ’’ Jumalaema kirik Pariisis’’oli tihedalt läbi põimunud ilus ja inetu. Võtame näiteks Esmeralda ja Quasimodo. Esmeralda oli väga ilus ja Quasimodo oli väga inetu. Esmeralda ei vaadanud Quasimodo peale põlastusega. Tal oli ennemini Quasimodost kahju. Hea ja halb oli Pierre ja Imede Õue juhataja. Lõbus ja igav - narride kuninga valimise ajal oli linnarahval lõbus, kuningaperel aga igav.
Ilu ja inetus ongi väga suhtelised mõisted ,mis on sügaval inimese väärtustes kinni. See mis ühele on imekaunis teisele on tavaline ,kui mitte põlastav. Samuti on see ka maitse asi. Sellegipoolest on ilmselt kõik lugenud neid imelisi jutte kus lõpus tulebki välja tõsiasi ,et ilu peitub sees ja kes tahab selle leida ,see ka leiab.
’’Jumalaema kirik Pariisis’’ näitab meile ,et see ongi nii. Esmeralda oli ilus ,saatuselt mingil määral ’’peksa’’ saanud tütarlaps ,kes oma lühikese elu jookul oli palju näinud ja oskas vaadata inimesi ka veidi teise pilguga kui lihtsalt ,hinnata neid välimuse järgi. Erinevalt paljudest teistest ,kes nägid Quasimodos vaenlast või kurja inimest teadis Esmeralda täpselt ,et Quasimodo ei tee talle iilagi liiga ,sest vaatmata hirmutavale välimusele oli ta ilus seest poolt. Frollo ( armastas Esmiraldat) välimusel polnud midagi viga ,siiski Esmeralda ei kihutanud talle naiseks ,sest nägi kui surnud mees Frollo seest oli. Seega – veel üks näide sellest ,et sisemine ilu on tähtsam inimese juures ja kui see on siis välimusele enam ei pööratagi nii suurt tähelepanu. Nii ka Esmeralda harjus lõpuks Quasimodoga ära ning ei näinud tema inetust.
Kuigi see on väljamõeldud jutt Quasimodo ja Esmeralda kohta ,siis tegelikult päriselus see ka kehtib, küllaga inimkonna elu on muutunud nii mugavaks ,et kaugelti igaüks ei viitsi otsida oma õnne sealt kohast, mis esmapilgul tunudub inetu.