Juljuse - Gregooriuse kalender (0)

Juliuse kalender

(varasem õigekiri juuliuse kalender) on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ab urbe condita (oletatava Rooma linna rajamise aastast või valitseja valitsemise algusest). Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. Juliuse ja Augustuse panuse tõttu kalendrisse nimetasid roomlased kuu nimega Quintilis ”viies kuu [alates märtsist]” ümber juuliks ja kuu nimega Sextilis ”kuues kuu [alates märtsist]” ümber augustiks. 525. a lõi Dionysius Exiguus uue ajaarvamissüsteemi anno Domini ( Issanda aastal), mille järgi dateerime sündmusi eKr ja pKr. Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja kalendrireformi. Kehtestati Gregoriuse kalender. Ent mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik , Vene Õigeusu Kirik , Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik) kasutavad juliuse kalendrit tänini. Kui on oht Juliuse ja Gregoriuse kalendri kuupäevi segi ajada, siis kasutatakse määratlust ”vana kalendri järgi” (lühend vkj) Juliuse kalendri kuupäevade puhul ning määratlust „uue kalendri järgi” (lühend ukj)

Gregoriuse kalender

(varasemas õigekirjas gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem, mis on praegugi Eestis ja paljudes teistes riikides kasutusel. Gregoriuse kalender määras aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari. Uue kalendri kasutusele võtmisel jäeti vahele 10 kuupäeva, nii et 4. oktoobrile 1582 järgnes kohe 15. oktoober 1582. See kohutas inimesi. Kirikut süüdistati päevade varastamises inimeste elust. Ka kuukalendri 19-aastast tsüklit tuli parandada 1 ööpäeva võrra iga 300 või 400 aasta kohta (8 korda 2500 aasta jooksul). Faktiliselt võeti kasutusele uus ülestõusmispüha kuupäeva määramise meetod. Mitte kõik riigid ei võtnud uut kalendrit kohe vastu. Mittekatoliiklikud maad ei tahtnud kasutusele võtta katoliiklaste algatust. Briti impeerium (sealhulgas osa praegustest Ameerika Ühendriikidest võttis uue kalendri vastu alles 1752. aastal. Selleks ajaks oli vaja vahele jätta juba 11 kuupäeva, nii et 2. septembrile 1752 järgnes 14. september 1752. Seekord nurisesid inimesed sellepärast, et neile maksti ainult tegelike tööpäevade eest, aga üüri tuli septembrikuu eest maksta täies mahus . Taanis võeti Gregoriuse kalender kasutusele

märtsil 1700. Rootsi püüdis Gregoriuse kalendrit kasutusele võtta järk-järgult: aastal 1700 võeti vastu spetsiaalne Rootsi kalender. Alles 1753. aastal jõuti Gregoriuse kalendrini: 17. veebruarile järgnes 1. märts. Venemaa, seega ka Eesti, võttis uue kalendri kasutusele alles 1918. aastal: 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar. Kreekas toimus üleminek uuele kalendrile 1924. aastal. Vana kalendri on säilitanud Vene Õigeusu Kirik, Serbia Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Jeruusalemma Õigeusu Kirik. Vana kalendri pooldajad väidavad enamasti, et Juliuse kalendri järgimise korral peegeldab liturgiline kalender maa peal igavest liturgiat taevas ning üleminek Gregoriuse kalendrile tähendaks selle kooskõla rikkumist

Ülestõusmispüha on määratud algselt kindlaks Vana Testamendi paasapühade pidamise mõttest, tavast ja ajast lähtudes. Seda pühitsetakse esimesel pühapäeval pärast kevadise pööripäeva järgset täiskuud. Sellepärast ülestõusmispüha nihkub aastast aastasse erinevale pühapäevale ja kuupäevale ajavahemikus 22. märtsist kuni 25. aprillini . See kõikumine põhjustab ka kõikide ülestõusmispühadega seotud teiste pühade liikumise.
I Meie kalendris on hulga Piiblist tuntud tegelastega seotud päevi - Ristija Johannese sünnipäev ehk jaanipäev, peaingel Miikaeli päev ehk mihklipäev, apostlite mälestuspäevad (toomapäev, andresepäev, peeterpaulipäev, simunapäev jne.). Usu pärast hukatud kristlaste ehk märtrite, samuti kiriku ajaloo silmapaistvate teoloogide, kiriku elu uuendajate, kiriku misjonitöö edendajate ja armastustööle pühendunute jaoks on oma mälestuspäevad. Enamasti tähistavad pühakute päevad selle inimese elu võidupäeva, kui ta jõudis oma Issanda juurde - tema surmapäeva. Eestlastele on läbi aegade olnud armas mardipäev ja kadripäev - Toursi piiskopi ja kerjuste kaitsja püha Martinuse ja püha Katariina mälestuspäevad.
Sirvikalender (Maavalla kalender, sirvilauad, sirvid) on kasutusel eesti maausuliste hulgas. Ajaarvamise alguseks on võetud nn " Billingeni katastroof", mille daatum on Rootsis viirsavide meetodil aastalise täpsusega kindlaks määratud. Kalendri kuunimed, pühad ja tähtpäevad ning kuuseisude kord lähtub maarahva pärimusest. Pühade–tähtpäevade valikul on reeglina jäädud nende juurde, mille maausuline tähendus ja tavad on teada. Erandiks näiteks tõnnipäev (7. detsember) või kolletamispäev (14. oktoober), mille kohta pole teada üldse mingeid tavasid.
Aasta jagamisel on aluseks võetud tavakalender 12 kuu ja 7–päevase nädalaga. Kuude nimed on võetud erinevatest murretest ja murrakutest. Teatavasti leidub maakeelseid kuunimesid rohkesti ja neid on kasutatud paiguti erinevalt. Näiteks sydakuuks on nimetatud nii jaanuari kui veebruari. Sirvikalendris on pakutud välja vaid üks võimalik valik maakeelseid kuunimesid
Maavalla rahvakalender on Tõnu Trubetsky rekonstruktsioon eesti eelkristlikust rahvakalendrist koos vastava ajaarvamise süsteemi ja tähtpäevadega, mille juurde kuuluvad ka maarahva pärimused, tavad ja kombed, tabud ja uskumused.
Selle peamise allikana on kasutatud Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut.