"Jõululaul" - Charles Dickens (1)

Jõululaul
Charles Dickens
Kord elas Londonis üks ihnuskoi nimega Scrooge. Tema äripartner Marley, kellega tal firma oli suri ära ning ainsad inimesed, kes täheldasid Marley surma ja kandsid hoolt tema matuste eest olid ametnikud ja Scrooge.
Ühel jõululaupäeval istus Scrooge oma kontoris arveraamatute taga, kui uksest astus sisse tema õepoeg, kes soovis Scrooge’le rõõmsaid jõulupühi ja kutsus Scrooge oma juurde lõunale, kuid Scrooge ei uskunud ei imedesse, ega jõuludesse ning saatis oma õepoja minema.
Samal ajal astusid sisse kaks uut külastjad, kes kogusid vaeste jaoks annetusi. Kuid kuna Scrooge oli väga ahne , ei andnud ta enda poolt pennigi. Ning härrased, nähes, et on mõtetu edasi vestelda , tegid minekut.
Kui tööpäev lõppes, läks Scrooge trahterisse, kus ta sõi oma lõunasööki, luges ajalehti ning oma pangaraamatut ning tõttas peale seda koju. Ta elas korteris, mis oli varem kuulunud tema surnud äripartnerile. Hakates oma ust lahti tegema, märkas Scrooge, et koputi asemel on Marley nägu, kuid hetke pärast muutus nägu uuesti koputiks. Sisse astunud ja kõik toad üle vaadanud, istus Scrooge kamina ette, kuid jäsku hakasid kõik kellukesed, mida keegi ei kasutanud helisema, kuid see lõppes paari minuti pärast. Siis aga kuulis Scrooge kolinat, nagu keegi oleks veinikaupmehe keldris rasket ahelat üle vaatide tirinud. Kolin lähenes Scrooge korterile. See oli Marley kummitus, ning tema rinda ja võõkohta pitsitas ahel, see oli pikk ja oli koormatud võtmete, tabalukkude, arveraamatute, rahalaegaste ning –kukrutega. Vaim rääkis Scrooge’le, et ta tulnud sinna selleks, et hoiatada teda,öelda talle, et tal on veel võimalus Marley saatust vältida, ja et teda külastavad veel kolm vaimu.
Samal ööl kell üks tuli tema juurde esimene kolmest vaimust. See oli kummaline olevus, kes sarnanes lapsega, ent polnud ometi laps, vaid pigem nagu vana mees, tal olid pikad valged juuksed, tema näos polnud ühtegi kortsu, tema põsed punetasid ning ta käed ja jalad olid paljad . See oli Möödaläinud Jõulude Vaim. Ta kutsus Scrooge jalutuskäigule, kus kõik nähtu on varjukujud olnud sündmustest. Nad läksid seinast läbi, ja avastasid end elava liiklusega linnatänaval. Vaim peatus ühe kaubamaja ukse ees, kus Scrooge oli olnud kunagi õpipoiss.
Vana Fezziwig lõpetas töö ja algas jõulude tants ja trall.
Peale seda läksid vaim ja Scrooge ühe maja akna taha. Nad nägid, kuidas Scrooge pruut , kandes leinariideid, jättis Scrooge maha, öeldes talle, et nüüd on Scroogel teine ebajumal: raha ja kasuhimu. Pruut lahkus...
Siis aga kerkis nende ette uus pilt, kus oli õnnelik perekond, Scrooge endine pruut oli nüüd nägus emand , tema ümber sagisid jõulumeeleolus lapsed, siis astus sisse nende isa, kes neile kinke jagas ja pärast magama saatis. Scrooge sai aru, et need oleksid võinud tema lapsed olla...
Scrooge ärkas enda magamistoas, igalpool paistis valgus, ümberringi oli kõik kaetud haljaste taimedega, põrandal oli praetud kalkuneid, hanesid, ulukeid, pirukaid, pudinguid, austreid, pirne, kooke ja muid jõulutoite. Selle kuhja otsas istus lustaka olekuga hiiglane, kelle käes oli küllusesarve meenutav tõrvik. See oli Tänavuste Jõulude Vaim.
Järsku seisid nad keset linnatänavat. Igal pool oli jõulusahin – inimesed olid õnnelikud, tegid oma jõuluoste ja poelettidel oli välja pandud sadu toite ja maiustusi. Peagi kutsusid kirikutornides helisevad kellad ristiinimesi kirikutesse ja kabelitesse. Siis nägid nad ühte vaest perekonda, kes tähistasid jõule süües hanepraadi, pudingut ja kastaneid. Nende seas oli ka üks väike poiss Pisi-Tim, kellel oli kark ja jalatugi. Scroogele jäi see poiss eriti silma...
Siis rändasid Scrooge ja vaim merele, üksildasse tuletorni, kus kaks majakavalvurit jõulupühi tähistasid. Edasi liugeldes jõudsid nad laeva tekile. Isegi madrused laulsid jõululaule ja ei unustanud jõulupühi.
Siis aga olid nad järsku soojas valgustatud toas, kus Scrooge tundis ära oma õepoja hääle. Nad rääkisid algul Scrooge’st, sellest, et ta jõule ei salli. Peale seda hakkasid nad pimesikku mängima.
Siis läksid vaim ja Scrooge minema, nad külastasid vaestemaju, haiglaid, vanglaid ja muid kohti. Igalpool kus nad käisid, andis Vaim neile õnnistuse.
Siis aga märkas Scrooge Vaimu rüü alt mingi imeliku asja. Vaim lõi lahti oma rüühõlma ja seal oli kaks inimlast: tüdruk, kes oli Viletsus ja poiss, kes oli Vaimupimedus .
Kell lõi kaksteist, Scrooge tõstis pilgu ja märkas enda ees üleni mustasse hõlsti mähkunud viirastust, mis hõljus nagu udupilv mööda maad talle vastu.
Scrooge põlvitas ta ees, see oli Tulevaste Jõulude Vaim. Nad jõudsid kesklinna, kus kolm meest rääkisid mingi mehe surmast ja kellele ta raha pärandati. Keegi ei leinanud seda meest, sest see mees ei käitunud „inimese moodi“.
Nüüd viis Vaim Scrooge’i vaese Bob Cratchiti majja, kus perekond istus kamina ümber. Kõik oli väga vaikne, Pisi-Tim oli surnud!
Siis läksid nad surnuaeda, Vaim näitas ühe haua peale, seal oli kirjas EBENEZER SCROOGE. See mees, keda keegi ei leinanud oligi Scrooge!
Scrooge sõnas: „Ma pean meeles Minevikku , Olevikkui ja Tulevikku.“ Siis muutus Viirastus voodisambaks...
Scrooge ärkas oma voodist ja tõttas akna juurde, et küsida ühelt poisilt, mis päev täna on. Poiss vastas, et Esimene Jõulupüha. Scrooge käskis osta Pisi-Timi perele suure kalkuni, ja ise läks õepoja juurde lõunale.
Järgmisel hommikul tuli ta vara tööle, lubas Bob Cratchitil palka tõsta ja käskis tal osta ämbritäis sütt, et tal soojem oleks.
Tänu Scrooge’le jäi Pisi-Tim ellu...
Scrooge’st sai hea sõber, hea peremees , hea inimene, kelle sarnast teist selles linnas ei tuntud.