Johannes Käis - VÕS (1)

Võru Õpetajate Seminar
Johhanes Käis korraldas õpetajate koolitust juba ajal, kui ta ise alles koolis käis. Nimelt 1916. astus Käis Peterburi ülikooli füüsika- matemaatika teaduskonda, samal aastal korraldas ta Võrus pooleteistkuulisi seminare. Põhiliseks meetodiks kodulooline õppereisidega vaateõpetus,see sai hiljem ka Käisi töö üheks alustalaks. ( Johannes Käis.. http://www.ulemistecity.ee/est/innovaatorid/kais )
Võru seminaris algas õppetöö 7.jaanuaril 1924. aastal. Ajutiseks juhatajaks määrati kohaliku gümnaasiumi direktor Johan Koemets. Johannes Käisi palvel ning haridusministri abi F. V. Mikkelsaare toetusel määras uus haridusminister Heinrich Bauer Võru Õpetajate Seminari juhatajaks Käisi. Alates 15. 02. 1921. kuni seminari tegevuse lõpetamiseni 1. augustil 1930 nii see ka jäi.
13. märtsil 1921 toimus pidulik avaaktus, seda päeva hakkas seminar pidama oma aastapäevaks. Avamisel pidas J. Käis pikema programmilise kõne “Meie sihid ja ülesanded”, milles esitas oma pedagoogilised kavatsused ja vaated. Esinemise võtmesõnadeks olid “uuenduspedagoogika” ja “töökool”.
Võru seminar tekkis tühjale kohale, paljuski tuli alustada nullist. Ometi sündis väheste aastate jooksul omanäoline kool, millest sai kooliuuenduse keskus Eestis, seda tänu oma juhatajale , kellel tuli luua nii uut süsteemi kui ka kooli, kasvatada kaastöötajaid-õpetajaid ja kujundada ühiskondlikku arvamust. Direktori esmaseks ülesandeks oli kindlustada õppeasutus pädeva kaadriga ja luua tööks vajalikud tingimused. Ning alates 1922. aastast asusidki Võru Õpetajate Seminari tööle põhikohaga õppejõud.
Algul puudusid seminaridel üldkohustuslikud õppekavad. Kuid 1923. kehtestati seadus, mille kohaselt võis iga seminar endale ise õppekava koostada. Kavva kohandati ka keskkooli programm, sest seminaridesse võeti algkooli põhjal ning tulevastele õpetajatele anti ka keskharidus .
Võru seminari õppekavad paistsid silma uudse lähenemise poolest.“ Nende ainete kasvatuslikuks eesmärgiks on arendada pedagoogilist mõtlemist, äratada armastust lapse vastu, kasvatada lugupidamist ja huvi õpetajatöö vastu, süvendada kohuse - ning vastutustunnet. Metoodikas seati õpetuse ülesandeks moodsate õppeviiside tegelik tundmine , algkooli õppekavades näidatud õppeainete metoodiline läbitöötamine;  oskus korraldada ainet aasta-, kuu- ja tunnitöökavadeks, ka töötamisel liitklassiga; oskus käsitella ainet isetegevuse-põhimõttel, eluligidaselt, ainepäraselt; eestikeelse metoodilise kirjanduse ja arenemiskohase lugemis- või saateaine tundmine.“ (Võru Õpetajate Seminar lk, 25)
Käisi idee oli vaba töö kogu õppeprotsessi vältel. Õppetöö korraldati nii, et see toimuks õpilase vabal tahtel ja „sisemisel sunnil“. Tööprotsess kõigis astmetes tuli õpilasel sooritada iseseisvalt. Meetodi edukuse eelduseks oli õpilase huvi aine vastu. Kooliuuenduse liikumise üheks olulisemaks komponendiks oli kodulooline üldõpetus. Selle käigus sai laps arendada kõiki oma meeli.
Tollane haridusminister, Jaan Lattik saatis 1927. aastal alla käsu Võru Õpetajate Seminar sulgeda. Põhjuseks õpetajate ületootmine. Seminari hakkasid kaitsma nii kohalikud kui ka ümberkaudsete piirkondade koolivalitsused. Meedias puhkes sellel teemal disskussioon. Valitsuse survele ei suudetud kuigi kaua vastu panna – 1. august 1930. aastal Võru Õpetajate Seminar suleti. (Johannes Käis.. http://www.htk.tlu.ee/kais/elu/vos )
Johannes Käisi juhitud Võru Õpetajate Seminarist sai hariduse 160 lõpetanut. Seminari tegevus oli lühiajaline, ent jättis väärtusliku pärandi Eesti koolile . Eesti Õpetajate Liidu juhatus on ütelnud nii: “Võru õpetajateseminar oli koldeks, kus küpsesid kooliuuenduslikud ideed, kus valmisid nende ideede edasikandjad, kust voolas uut ja jõulist verd Eesti õpetajaskonna elusoontesse. Selle kolde kuma helkis kaugemale kodumaapiiridest, see helgib tulevikkugi, vaatamata sellele, et tuleasegi on kantud laiali. Loodame, et see helk soojendab kord nendegi südant, kes kord Eesti kooli ajalugu uurides konstateerivad suurt ja tõsist rahvuslikku tööd, mis tehti selles suunas.” (Õpetajate Leht. 1936, nr 2)
Kuna Käisi juhitud kool oli nii erakordne ja enneolematu, siis sütitas mõte selle sulgemisest seminari vilistlasi midagi ette võtama. Otsustati luua Pedagoogiline Ühing Võru Seminar. Ühing kujunes endise Võru seminari pärandi hoidjaks, pedagoogiliste ideede teostajaks ja arendajaks. Põhikirja järgi oli ühingu eesmärgiks “endise Võru seminari lõpetajate ja õppejõudude koondamine , sõbralikkude sidemete loomine oma liikmete vahel ning nendele ainelise ja vaimlise kaasabi ja toetuse pakkumine kasvatuslikus tegevuses, eriti kaasaegsete kasvatusviisidega tutvumiseks ja nende teostamiseks”. (Võru õpetajateseminar. Tegevus ja uuenduspüüded, lk 184)
Alates 1932. aastast hakkas ühing väljaandma ka oma häälekandjat „Teated“, mis ilmus kaheksa korda aastas. Lisaks anti välja ka õpikuid ja käsiraamatuid.
Ühing tundis muret oma liikmete käekäigu pärast. 1930. aastate alguses toimunud õpetajate ulatuslik koondamine ei jätnud puudutamata ka VÕS-i lõpetanuid. Koha kaotuse tõttu majanduslikesse raskustesse sattunud õpetajate abistamiseks asutati 1934. a toetusfond. (Johannes Käis.. http://www.htk.tlu.ee/kais/seminaristid )
Olgugi, et seminar suleti õpetajate ületootmise ettekäändel, on paljud uurijad arvamusel, et tegelik põhjus oli Käisi uuenduslikkus, ehk ka tõusev populaarsus võrreldes endiste õpetlastega. Võru seminari suurt mõju ja tähtusust oli tunda siis, ega muidu oleks Eesti Õpetajate Liit tähendanud üles selliseid kiidusõnu ning vilistlased ja kaaskodanikud näinud nii palju vaeva selle elushoidmisel, ja on ka nüüd, sest Käisi meetodid, eriti üldõpetus, on kasutusel tänapäevalgi. Paljud põhimõtted ja didaktilised ülestähendused on kaasaegsed ka täna.