Jens Bjorneboe "Jonas" (0)

Jens Bjorneboe “ Jonas ”
Essee
Aari Vaino
Jens Bjorneboe “Jonas” oli minu jaoks väga kaasahaarav lugu. Oma meeleolu seda teost lugedes kirjeldaksin kui segu kaastundest, üllatusest, ärritusest, hukkamõistust ning heldimusest. Jonase tegelane oli ääretult südamlik ja kireva siseeluga poiss. Romaani esimeses pooles häiris mind väga asjaolu, et kõigil inimestel Jonase elus oli tema olukorrast oma arvamus ning olgu see hinnang ülekohtune või õiglane, põhinesid kõigi asjaosaliste mõtted selle poisi kohta nende endi kogemustel. Ei Jonase õpetajad ega isegi tema vanemad või heasoovlik direktor ei tulnud mõtte peale poisiga tema tunnetest ja mõtetest rääkida. Lugedes sellest, milline verdtarretav hirm oli poisil “idioodika” ees ning kuidas ta oli õnnetu, et oma õpetajat nukraks teeb, oleksin ma tahtnud ta ise sülle võtta ning selgitada, et tal ei ole milleski süüdi ning on väga tubli väike poiss ja karta pole vaja. Mind häiris väga, et lastesse endisse ei süvenetud ning nende tunnivälise käitumise üle puudus igasugune kontroll. Kurb oli lugeda ka seda, kui Jonase sõber Birger enam ülekohut välja kannatada ei suutnud ning raske südamega oma vanematele pihtis, mis neil koolis toimub ja et vanemad poisid Jonast kiusavad. Lapsed olid oma probleemide ja muredega täiesti üksi ning pidid omal käel toime tulema , kuna vanemate või õpetajate poole pöördumine ei tulnud neile isegi mõttesse. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks olla õpetaja tänapäeval ja oma õpilastesse sellise ükskõiksuse ja üleolekuga suhtuda . Õpetajad Jonase esimeses koolis olid võikad inimesed, kes tundsid rohkem huvi oma enese maine ning saavutuste kui oma õpilaste vastu. Koolides ei saa ja ei või töötada inimesed, kellel puudub igasugune huvi laste arengu vastu. Ma usun, et selliseid inimesi töötab koolides veel tänapäevalgi, kuid hetkeühiskonna suhtumine õpetajatöösse ning selle üsna vähene väärtustamine aitab mingil määral valesid õpetajakandidaate välja praakida. Sellised karakterid nagu koolidirektor Strange tänapäeval enam õpetajaametisse ei kipu. Vastandiks Jonase esimesele koolile olid õpetajad teises koolis. Mulle tundus, et kontrast nende kahe kooli vahel oli ehk liialt rõhutatud. Ühes koolis töötasid valvavalt kitsarinnalised egoistlikud ja rumalad inimesed, teises aga ennastsalgavad, vaesuses virelevad ning eluraskustest vintsutatud inimesed, kelle enese kannatused ehk andsidki neile vahendid mõistmaks ja abistamaks õpiraskustega lapsi. Samasugust kontrasti täheldasin erinevates koolides õppivate laste kujutamisel. Esimeses pandi rõhku õpilaste tulemustele. Lapsed teadsid, et kui nad saavad häid hindeid, on nad ka head inimesed. Arusaam õigest ja valest oli äärmiselt vildakas, kuna keegi ei õpetanud neid oma kaaslastega arvestama. Teises koolis arvestasid õpilased üksteisega, hoidsid endast nõrgemaid ning kui esines konflikti või vägivalda, ei saanud nad automaatselt karistada , vaid probleemi selgitati. Mulle meeldis koht, kus Birger vestles Strange pojaga ning ütles talle, et vahel on head lapsed need, kes on tegelikult halvad. Õpilasi nagu Jonas ja Birger, kes polnud õpiedukuses väga head kirjeldati läbi muude heade omaduste ning kogu romaani vältel rõhutati mitmel korral, et tihti kasvavad aeglasematest ja raskematest õpilastest väga tublid ja edukad täiskasvanud. See mõte on kirjandusest tihti läbi käinud ning olen seda ka ise oma kogemustele tuginedes tähele pannud . Mõnest minu endisest riiukukest ja laisast klassikaaslasest on tänaseks saanud meeldiv, edumeelne ja korralik inimene. Samas on paljude tolleaegsete tublimate klassikaaslaste hiilgehetk jäänudki kuskile põhikooli aega. Lapsi ei tohi suruda raamidesse ning nende elukäigu üle otsustada siis, kui nad alles arenevad. Ma arvan, et kui lapsevanemad ja õpetajad ning täiskasvanud üldse süveneksid rohkem laste mõttemaailma, muudaks see ka meid endid vähem küünilisteks ning säilitaks seda lapselikku siirust, mida kipume oma eluteel kaotama. Jonasele tehti romaani alguses tohutult ülekohust, kuna nagu loo käigus selgus, polnud temas pahatahtlikkuse kübetki. Otse vastupidi oli tegu väga ülla noore inimesega. Kurb on mõelda sellele, kui palju lapsi on ajaloo vältel maha kantud ning stamparusaamade kohaselt lootusetute hulka on heidetud vaid selle tõttu, et nad koheselt teistele eakaslastele järele ei jõua. Nii võib meie ühiskond ilma jääda paljudest väärtuslikest inimestest. Igal inimesel on õigus parimale võimalikule tulevikule ning meie kui täiskasvanute kohus on mitte pidurdada noore inimese võimalusi vaid pakkuda neile parimaid võimalusi elamaks täisväärtuslikku ning õnnelikku elu.