Jazzmuusika (0)

Jazzmuusika
Jazzmuusika juured ulatuvad aastasse 1808, mil orjakaubandusega oli Ameerika Ühendriikidesse sattunud palju aafriklasi, kes tõid endaga kaasa oma tugevad muusikatraditsioonid. Üheks põhiliseks jazzmuusika keskuseks oli tollal New Orleans , kus toimusid festivalid koos aafrika päraste tantsude ja muusikaga. Aafrika muusika levis ka istandustes, kus tööl olevad orjad laulsid töölaule, mis kujutasid endast kõne-vastuse mustrit. 19. sajandil õppisid paljud mustanahalised muusikud mängima euroopalikke pille, eriti viiulit , ja vastukaaluks hakkasid eurooplastest muusikud kasutama aafrikapäraseid sünkoope. Lisaks hakkasid mustanahalised orjad kasutama oma muusikas harmooniat ning tekkis uus žanr nimega spirituaal . Pärast orjanduse keelustamist oli mustanahalistel raskusi töö leidmisega, kuid osad neist said võimaluse pakkuda „madal-klassi“ meelelahutust ning mängida klaverit baarides ja klubides . Mustanahaliste esinemistega hakkas arenema Scott Joplin uus žanr nimega ragtime , mille eripäraks oli suur sünkoopide kasutus ning improvisatsioon . Ameerika mustanahaliste muusika sai mõjutusi ka kuubalt kui sai populaarseks habanera , kuubas populaarne tantsumuusika . 1920. hakati jazzmuusikat halvustama ning muusikutel oli väga raske oma muusikat lindistada. Esimene mustanahaliste bänd, mis 1922. aastal plaadi väljastas, oli New Orleansis tegutsev Kid Ory jazzbänd. Uueks jazzi keskuseks oli sel ajal saanud New Orleansi asemel Chicago , kus tegutsesid King Oliver, Bill Johnson ja Bessie Smith. Kolmekümnendatel hakkas levima uus stiil nimega swing ja bändidest said big-bändid. Swing sai populaarseks ning see muutus populaarseks tantsumuusikaks. Euroopas hakkas jazz levima Prantsusmaalt kui moodustati kvintett nimega „Hot club of France.“ Euroopa jazzi nimetati ka mustlas-jazziks ja see oli segu ameerika swingist, prantsuse tantsumuusikast ja Ida-Euroopa folkloorist. Neljakümnedate algul hakkasid muusikud arendama populaarsest tantsu-jazzist keerulisemat muusikute-muusikat nimega bebop . Bebop oli mõeldud kuulamiseks ning seal kasutati kiiremaid temposi ja rütmilist segunemist. Kuue- ja seitsmekümnendatel sai jazz mõjutusi Ladina- Ameerikast , eriti Brasiiliast . Põhilist mõju senisele jazzmuusikale avaldasid Brasiiliast tulnud samba ja bossa-nova. Seitsmekümnendatel hakati omavahel siduma jazzi ja rokki ning tekkis mida nimetati jazz fusion-iks. Selle jazziliigi tekkimisega võeti jazzmuusikas kasutusele elktripillid ja rokilikud rütmid. Selle ajastu suurimaid eestvedajaid oli mustanahaline trompetimängija Miles Davis . Kaheksakümnendatel jagunes jazzi kuulajaskond kaheks – vanemad inimesed eelistasid traditsioonilist jazzi ning ülejäänud, kes ootasid midagi uut. Selle tulemusena tekkisid smooth jazz,mis oli palju aeglasem kui tavaline, ja jazz-räpp. Üheksakümnendatel domineeris jazz-räpp ning sellest arenes välja hip-hop. Lisaks tekkis ka kaks raskema varjundiga žanrit : punkjazz ja jazzcore. Aastaks 2000 on jazzist saanud laildaselt levinud muusikastiil , mida mängivad nii mustanahalised kui ka valged