Peateos- ,, Dekameron" (1349- 1353)- raamjutustus. Jutustatakse lugusid oma kaasaegsest ühiskonnast. 100 novelli võime jaotada tinglikult nelja suurde rühma: · I rühm- lihtsad lühikesed jutud teravmeelsetest ütlustest või tabavast vastustest. Nt 1. ja 6. päeva novellid. · II rühm- imepärasest voorusest, sügavast hingeliigutusest. Nt 5. ja 10. päeva novellid. · III rühm- saatuse imelikud keerdkäigud. Nt 2. ja 5. Päeva novellid. · IV rühm- jandid, kus naeruvääristatakse sageli munkasid ja teisi vaimulikke. Samuti ka erootilised teosed. Nt 3., 6., 8. ja 9. päev. Oli armunud kuninga vallastütresse Maria d'Aquinosse, kes oli ta muusaks. Boccaccio kirjutas nii luule- kui proosateoseid, laenates suzeed enamasti varasematest rüütliromaanidest või -novellidest. Oma mahuka ja zanriliselt mitmekülgse itaaliakeelse loominguga sai Boccacciost üks peamisi itaalia kirjanduskeele kujundajaid.
konfliktid. Teatris ei käsitletud teatavaid poliitilisi või ideoloogilisi probleeme. See meeldis ka kuningale. 7.tuntumad klassitsistid-Moliere, Nicolas Boileau, Pierre Bayle, Jean Hardouin. Valmikirjanikud- Jean de la Fontaine 8.Moliere näidendid-Meeste kool " "Naiste kool" "Don Juan" "Ihnus" "Õpetatud naised " "Ebahaige" (1673) "Tartuffe" (1664) . iseloomu jooned-ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Moliére'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neis siiski intriigil ja elaval kõnel. 9.valgustus ideed pääsesid esile 18. Sajandil eelkõige Prantsusmaal ja Inglismaal. 10
Elu viimasel pooleteisel aastakümnel lõi Moliére 30 lavateost ja temast sai Prantsusmaa parim komöödiakirjanik. Kui Moliére 1673. aastal suri, maeti ta Louis XIV käsul St. Josephi kalmistume, kuigi tollal keelas kirik näitlejaid pühitsetud mulla alla matta. Moliére avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile. Moliére kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja publik naerma panna. Tema komöödiad moodustavad siiani koomilise teatri klassikalise raudvara. Peamiselt kujutas ta oma näidendites kaasaegseid prantslasi, sest ta tundis hästi Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid, siiski peegeldas ta kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkusele, vagatsemisele, eputamisele ja peenutsemisele eelistas ta loomulikkust ja inimlikku lihtsust.
Loobus oma aadliseisusest ja liitus rändgrupiga ja reisis 13 aastat näideldes ringi. Oli nii haritud, andekas, et tõusis esinäitlejaks. Teatrihuvi sai endale koolist, tänavatelt juba noorena. Elu lähedasem ja vormilt vaba oli prantsusmaal komöödia, mille suurim esinada oli Moliere (- rändnäitleja, kes loob trupi jaoks farsse). 1658 naaseb trupp Pariisi ja pälvib kuninga soosingu. Moliere töötab autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Moes olid jandid / farss. Kogu koomika seisnes intriigis ja situatsioonikoomikas. ,,Naeruväärsed eputised" esimene edukam komöödia, intriig tagaplaanil ja karakter esiplaanil. Peale seda teost hakati rohkem analüüsima kombeid. 1164 lavastas komöödia ,,Tratuffe" 3 esimest vaatust. Teos räägib rikastumisest petmise teel. 1669 sai loa kõigi 5 vaatuse etendamiseks. Veel olulisi näidendeid: ,,Misantroop" armukadedusest. ,,Arst vastu tahtmist", ,,Ebahaige", ,,Kodanlasest
NÄIDENDID Näidendeid hakkas Koidula kirjutama praktilisest vajadusest, et anda Vanemuise seltsile lavastamiseks eestikeelseid tükke. 1870 avaldas Koidula oma esimese näidendi "Saaremaa onupoeg", mis oli mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist. Koidula täiendas seda ja kohandas Eesti oludele. Seda näidendit peetakse eesti teatri sünniks. Kuna "Saaremaa onupoeg" oli menukas, siis valmis samal aastal teine näidend "Kosjakased" (Jannseni jutustuse järgi). Mõlemad näidendid on jandid, kerged ja lõbusa sisuga näidendid, kus oluline koht on jämekoomikal. 1872 ilmus trükis (lavastati 1871) Koidula kõige tuntum naljamäng "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", mis on eesti kirjanduses esimene algupärane näidend. "Säärase mulgi" süzee aluseks sai Eesti Postimehes ilmunud sõnum saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks, suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse tuli, kuid pidi häbiga tagasi minema
viibides taas Pariisis, lõi Molière 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.Pariisi naasis Molière'i trupp 1858. aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Molière Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Kui Molière astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Molière'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neiski intriigil ja elaval kõnel. Tema esimeses tõelises komöödias ,,Naeruväärsed eputised" (1659) jääb intriig tagaplaanile, tegevust on laval vaid niipalju, kui on
esinesid näitlejad ja lauljad saksamaalt. Nimelt 1870. aastal, vaid kolm päeva enne eesti rahvusliku teatri sündi, avati Aia tänavas, praeguse Vanemuise väikese maja kõrval asuvas pargis Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater, mis tegutses kuni I maailmasõjani. Kui algul oli teater avatud vaid seltsi liikmetele, siis hiljem kogu linnarahvale. 1870. aastail domineerisid repertuaaris sõnalavastused, peamiselt komöödiad ja jandid, draamaklassikast mägiti Schillerit ja Shakespeare`i. 1880. aastail said publiku lemmikuteks ooper ja operett. Käsitööliste Seltsi suveteater oli nii repertuaari kui mängustiili poolest kohalikele eesti teatritruppidele suureks eeskujuks. Seega ei tekkinud eesti teater tühjale kohale , vaid jätkas Eestis juba juurdunud, peamiselt saksakeelse teatri tegemise ja vaatamise traditsiooni eestlaste või eestimeelsete entusiastide eestvõtmisel eesti keeles.
"Tristan (võib olla ka Tristram) ja Isolde lugu"' Vapper ja aulik kuningapoeg Tristan kasvab oma onu, kuninga Marki õukonnas. Intriigide ja võlujoogi mõju pärast Armub Isoldesse. Pärast suure hulga progleeme surevad mõlemad kurbusesse, kuna ei saa koos olla. Nende haudadest kasvavad välja puud, mis kasvavad ladvast kokku. Novell Novelli tüübistik: · tabavate vastustega novellid · imetunnetele keskenduvad novellid · jandid · abieluväline armastus · lood paavstidest ja munkadest Tüüpiline novelli näide on Boccaccio "Dekameroon", mis on iseenesest novellide kogum. Linnaluule ja -romaan 13. sajandil muutusid linnad peamisteks kultuuri- ja hariduskeskusteks. See tõi kaasa rüütliromaani ammendamise ning linnaromaani tekimise. Linnaromaani iseloomustavad: 1. kaine mõistus 2. arukus 3. prodeerimine 4. moraliseerimine 5
kuulusid palju saksa ekspressonistlike autoreid (Toller, Kaiser), kellest võtsid ka siinsed autorid eeskuju. Kuid kodumaine näitekirjandus elas üle madalseisu, ekspressionistlikest teostest võib välja tuua Metsanurga ,,Kindrali poeg" (1925) (algupärandite osakaal oli umbes 15-20% repertuaarist). Ekspressionistlike draamade kõrval mängiti ka maailmaklassikat ja moodsaid autoreid (Sciller, Molere, Wilde, Shaw). Kuid koha repertuaarides (Estonias, Vanemuises) säilitasid ka vanamoodsamad jandid Eesti teatrisse tõi muutuse 1929. aastal lavale jõudnud Raudsepa ,,Mikumärdi", mis tõstis taas ausisse kodumaise näitekirjanduse ja külaelu kujutamise laval. Samuti hakati lavastama eesti kirjandusklassika dramatiseeringuid (Luts, Tammsaare), mida saatsi samuti suur menu publiku hulgas. ,,Vaikival ajastul" nõuti ka teatritelt rohkem postitiivse elu kujutamist, mis tõi kaasa eepilised ajalooteemalised vabaõhunäidendid (Adson, Visnapuu)
3. Luule Rooma teater Roomlased eelistasid vastupidiselt kreeklastele komöödiat. Teatri roll oli eelkõige rahvast lõbustada. Näidendite sisu võeti tihtipeale Kreeka müütidest. Roomlased kaotasid ka koori. Tuntumad Rooma komöödiakirjanikud on: Plautus- tema tegevus langeb kolmanda sajandi lõppu ja teise sajandi algusse eKr. Eluloolised andmed on väga kasinad ja ebatäpsed, kuid temalt on säilinud 21 komöödiat. Plautuse komöödiad võib jagada kaheks: 1. Koomilised jandid- kasutab jämekoomilise võtteid, eesmärk iga hinna eest publikut naerutada. Nt. ,,Hooplev sõjamees" 2. Karakter komöödiad- huumor põhineb naljakatel tegelaskujudel. Nt. ,,Pseudolus" Terentius- elas teisel sajandil eKr. On Kartaagost pärit ori, kes sai tänu oma isanda soosingule hea hariduse. Terentiuse komöödiad erinevad Plautuse omadest nii sisult kui ka vormilt. Neid võib pidada elegantsemateks, haritumale publikule mõeldud. Ei ole nii mahlaka
Rooma noormehed hakkasid samuti selliseid tantsunumbreid etendama, lisasid sellele tektsi, dialoogi, tantsu täiendasid etruskide vaatemängu. Saturad olid sellised etendused tants, laul, kõne, flöödimäng jne väikesed koomilised stseenid. Satura tuleb ühest templi roast suur puuviljavaagen erinevatest puuviljadest, st oli erinev, mitmesuguste asjade kompott. 3. sajandil tekivad atellaanid (Atella linna järgi). Need olid samuti sellised primitiivsed rahvalikud etendused jandid. Olid kindlad tegelaskujud, neid oli neli sellist maski: maccus tegelane, kes oli tobe, õgard, naistekütt, kiilaka pea ja kongusninaga ning eesli kõrvadega; paccus rikas vanamees, kelle kulul nalja tehti; docendus küürakas sarlatan, see kes pettis; bucco õgard noormees, punnis põsed ja lobisemisest väljaveninud huuled. Hakati ühteteist ka kirja panema. Comedia del arte't meenutab olemuselt. Atellaanid olid jämedad fivoolse sisuga jandid,esitati tihti tragöödia järel. 3
naerdakse tölpe inimesi. Juttu on kõikidest üh kihtidest. Tegevus toimub enamasti Itaalias. Inimlikkus on loomulik, looduspärane. Naerab moraalide üle, palju on erootikat. Naerab tsölibaadi üle, sunnitud abielude üle- ainus eluseadus on armastus. 1. rühma moodustavad puändi, tabava ütlusega lood, kus see ütlus aitab hädast välja. 2. rühm on lood väga ennastohverdavatest inimestest 3. rühm on saatuse imelikud keerdkäigud (sugulaste imeline leidmine) 4. rühm on jandid- tembud silmakirjalike usumeeste vms arvel B armus ja tegi ennast narriks (naine levitas ta kirju). B'st sai usklik, askeetlik mees, kes ütles oma teostest lahti. Viimased eluaastad pühendas Dante uurimisele (lisas sõna ,,Jumalik") 14. Hispaania teater ja romaan enne Cervantest Olulisel kohal oli rüütliromaan. Inimesed ei eristanud enam reaalsust ja kirjandust. Kuningas pidi isegi välja andma määruse, mis keelas rüütliromaanide trükkimise, kuid rahvas läks
ja leides hetke paraja, nad sosistavad salaja -- neil teoksil on vist mõnda. Nad askeldavad rehe all sääl kolikasti lähedal, kus valgust üsna vähe. Sääl Peedu takutuusti soeb ja Eedu mingit salmi loeb, et see jääks hästi pähe. Neil on sääl keppe, kantsikuid ja riideid veidraid, pentsikuid ning mütsi küljes sarvi. Kui Eedu salmi pähe saab, siis papist valmis meisterdab veel imeuhke larvi. Ma arvan küll, et aimate ja väga hästi taipate, et milleks kõik need jandid sest polegi vist seda last, kes arvata ei oskaks vast, et nad on mardisandid. Kui mardiõhtul tõuseb kuu ja naeratab ta kuldne suu, siis tulevad nad kohe. Näe, toas Peedu, habe pikk ja Eedu nagu põrgusikk või muinasjutu-lohe! Ja naer'vad Ats ja Maimik ning sinisilmne Annike, kui mardid teevad nalja. Ning ainult tillu väikevend veel ema hõlma peidab end kust argsi piilub välja. Henn ja leevike Henn, pisike poisike, sammus jõele, veest ilusaid kive läks otsima õele.
Teda tunnustas isegi karm klassitsismiteoreetik Nicolas Boileau. Louis XIV olevat oma valitsusaja hilisemas järgus, juba 18. sajandil, kord Boileau'lt küsinud, keda ta peab oma aja parimaks kirjanikuks. Boileau vastanud kõhklemata, et Molière'i. Looming Molière kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Moliére'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neis siiski intriigil ja elaval kõnel. Molière'i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara. Erinevalt eelkäijatest,
ühiskonnas toimuvat uurida sügavuti. 20. sajand on toonud teatrisse uusi vorme ja väljendusvahendeid. Vastukaaluks realistlikule teatrile sündis tegelikkuse piire eirav absurditeater. Vana teatrit ja uueaegset mõtet ühendab performance (improvisatsiooniline etendus). Eesti rahvuslik teater sündis 1870. aastal, mil Tartu Vanemuise seltsis kanti ette Lydia Koidula näitemäng ,,Saaremaa onupoeg". Algul tegid teatrit asjaarmastajad, näidendid olid enamasti kerged, lõbusasisulised jandid ja paistsid silma õpetliku laadiga. Teatriimeks piisas eestlastele esialgu sellestki. Vanemuise äratav mõju ulatus peagi teistesse linnadesse ja seltsidesse. Näidendeid hakati avastama Narva lauluseltsis Ilmarine, Viljandi Koidus, Pärnu Endlas, Tallinna Estonias, Võru Kandles. Mitmest seltsist kujunes hiljem kutseline teater. PILET NR. 23 -LÜÜRIKA OLEMUS II Lüürika ehk luule Regivärss riimiline luule -G.Suits - "Helin" vabavärsiline luule - "Ma lille sideme võtaks " - Juhan Liiv
20. sajand on toonud teatrisse uusi vorme ja väljendusvahendeid. Vastukaaluks realistlikule teatrile sündis tegelikkuse piire eirav absurditeater. Vana teatrit ja uueaegset mõtet ühendab performance (improvisatsiooniline etendus). Eesti rahvuslik teater sündis 1870. aastal, mil Tartu Vanemuise seltsis kanti ette Lydia Koidula näitemäng ,,Saaremaa onupoeg". Algul tegid teatrit asjaarmastajad, näidendid olid enamasti kerged, lõbusasisulised jandid ja paistsid silma õpetliku laadiga. Teatriimeks piisas eestlastele esialgu sellestki. Vanemuise äratav mõju ulatus peagi teistesse linnadesse ja seltsidesse. Näidendeid hakati avastama Narva lauluseltsis Ilmarine, Viljandi Koidus, Pärnu Endlas, Tallinna Estonias, Võru Kandles. Mitmest seltsist kujunes hiljem kutseline teater. Pilet 22 Lüürika olemus Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud
tabavus, stiili paindlikkus ja intensiivsus. Vähem isikupärasem on armastuslüürika, kus on tunda võõraid eeskujusid, ei avaldu sügavam elamus. Hilisemad luuletused ilmusid ajakirjanduses: “Eesti muld ja eesti süda” jt. Kroonlinnaperioodil muutusid luuletused raskemeelsemaks, eilse tuli kodumaaigatsus. Jamb, trohheus, lõppriim ning rahvalaulu vormielemendid. Ole eeskujuks kaasajal. Näidendid: “Saaremaa onupoeg”, “Kosjakased” - jandid, kerged ja lõbusasisulised, jämekoomika: farsilikult lihtne intriig ja tegelaste ümberriietumised. “Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola” 56
Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor: õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus. Ja kui tuupimisest tülpite, siis sähke, võtke see siin ja lugege. Vene keelt te ju niipalju oskate, et aru saate." Ta ulatas Indrekule mingisuguse paksu raamatu. ,,Ja pange raamatule paber ümber, muidu määrite ära, sest raamatut peab hoidma," õpetas ta ning, kui Indrek juba ukse avas minekuks, kordas ta: ,,Lugege, lugege, lugege ja jätke need jandid selle Tigapuuga ja ka vana endaga. Ka temaga," kinnitas ta. ,,Ma olengi juba jätnud," ütles Indrek. ,,Seda parem," vastas Koovi. Oli ka teisi vanu, kes käisid vahete-vahel Koovilt ühes või teises asjas abi või nõu otsimas. Nendelt kuulis ta temast endast lähemalt. Sauniku poeg, kihelkonnakooli kaudu vallakooliõpetajaks, kuidagi linna asunud, seal soodsamais oludes edasi töötanud, kuni sooritanud küpsuseksami. Praegu alles ülikoolis, ise juba neljakümnene
annaabi.ee 
