viivitati. London hakkas kahtlema, et kirjutiste müügiga saab raha teenida ja oleks kirjutamisest loobunud kui ta oma järgmise loo ,,Tuhat surma" eest ei oleks saanud 40 dollarit. 1900. aastal teenis ta 2500 dollarit , ning tema karjäär oli tõus teel. 5 Elades Oaklandis, Lake Merrittis renditud villas, kohtas London poeti George Sterlingit ja neist said parimad sõbrad. 1902. aastal aitas Sterling Londonil kodu otsida, ning leidis maja enda oma lähedal Piedmontis. Hiljem on London Sterlingut kujutanud Russ Brissendenina autobiograafilises romaanis ,,Martin Eden" ja Mark Hallina romaanis ,,Kuuorg". 1.1.4. Esimene abielu Jack London abiellus Elizabeth ''Bessie'' Madderniga 7. aprilli, 1900. Bessie oli olnud Londoni sõprade ringis mitu aastat. Nad ei abiellunud mitte armastuse vaid sõpruse pärast. Neil sündis kaks last, mõlemad olid tüdrukud
Käsu Hansu kaebelaul levis tollal Kagu-Eestis käsikirjaliselt, tänaseni säilinud kaheksast koopiast vanim üleskirjutus pärineb Tartu Jaani koguduse õpetaja Johann Heinrich Grotjani sulest Jaani kirikuraamatus 1714. aastast. Trükis avaldati kaebelaulu üksikute katkenditena Eesti Üliõpilaste Seltsi albumi II lehes 1894. aastal Villem Reimani redigeerituna. Tervikuna ilmus lugu koos saksakeelse tõlkega alles 1902. aastal. Käsu Hans oma itkulauluga on lisaks oma rahvale härda kaasaelajana oluline ka kui esimene teadaolev eesti soost luuletaja ning laul on omakorda lisaks ajaloosündmuse tõetruule kujutamisele väärtuslik ka kompositsiooni ja värsitehnika poolest, seda EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 6 hinnatakse kogu meie vanema kirjanduse üheks parimaks saavutuseks. Laul on kirjutatud
Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma. Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud. Veel samal hilisõhtul pärast Jepatsinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda, mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga, kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud. IV osa
oli kehv ja nii piirdus Liivi haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avispeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885. aastal alustas Juhan Liiv tööd ajakirjanikuna. Ta pidas seda ametit vahelduva eduga ajalehtede "Virulane", "Sakala" ja "Olevik" juures. Neil aastail tegi ta ühtlasi katse täiendada oma poolikut haridust, kuid õppimine Hugo Treffneri gümnaasiumis piirdus vaid ühe talvega. Ikka ja jälle sai Liivile takistuseks tema püsimatus. Loobunud 1892. aastal ajakirjanikutööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabakirjanikuna. Ta üüris endale Tartus Hezeli (nüüdseks Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Lühikese ajaga valmisid jutustus "Vari", varasemat loomingut koondav juttude kogu "Kümme lugu" ja luuletuskogu käsikiri
sajandil konkurente võideti. Ja et kunagi on olnud samuti aeg, mil klient oli kuningas. Mitte kauba/teenusepakkuja nagu Vene ajal. Samas aga oli seal ka ilus armastuslugu. Noor tüdruk, kes oma siiruse ning sooviga jääda vooruslikuks, ajas tolleaegse playeri hulluks. Moraal, kuidas hea võidab siiski halva ja saab ka õnnelikuks. Aga enne on katsumused. Émile Édouard Charles Antoine Zola (2. aprill 1840 Pariis 29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.Émile Zola sündis Pariisis. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri , jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis, sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi.Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kahel korral kukkus ta lõpueksamitel läbi. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette
See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud. 5. "Jumalat ei ole kodus" (1971, trükiarv 32 000) Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema." 6. "Ja kõik on kuhugi teel" (1974, trükiarv 32 000) Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939 1950
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
Filippovnast. Nimelt tuli välja, et Nastasja saadab pidevalt Aglajale kirju (ta andis kõik kirjad ka vürstile lugemiseks). Kirjades püüdis Nastasja põhiliselt veenda Aglajat vürstiga abielluma. Nende jutuajamine vürstiga ärritas Aglajat väga ja lõpetuseks teatas ta vürstile, et kavatseb hommepäev Ganjaga abiellub ja temaga põgeneb. See öeldud jooksis tüdruk minema, kuid samal hetkel jõudis pingi juurde Lizaveta Prokofjevna, kes oli tulnud tütart otsima ja pidas nüüd maha tõsise vestluse vürstiga, kus ta tegi teatavaks kõik oma seisukohad ja püüdis teada saada, miks noored olid salaja kohtunud. Veel samal hilisõhtul pärast Jepatsinite kodust lahkumist, kus ta oli püüdnud Aglajaga kohtuda, mis muidugi osutus võimatuks, kohtus ta pargi ääres Nastasja Filippovnaga, kes teatas, et ta lahkub Pavlovskist, nagu vürst oli palunud. IV osa
Elulugu- Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under (sündinud Kerner). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama. Under käis aastatel 18931898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta raamatukaupluses müüjana. Vabal ajal kirjutas ta luuletusi saksa keeles. Aastal 1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutsinosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last. 1904. aastal armus Marie eesti maalikunstnikku Ants Laikmaasse. Laikmaa veenis Mariet, et ta oma luuletused tõlgiks eesti keelde, et hiljem need avaldada kohalikus ajalehes. Aastal 1906 pöördus Under tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu
kahju, annab ta teisele kerjusele, kes viib ta Polybosele ja tema naisele. Oidipus saab hiljem ettekuulutusest teada ning põgeneb talle teadaolevate vanemate juurest. Kolme tee ristil tapab ta enda teadmata oma isa Laiose, pöördub Teebasse, tabab Sfinksi ning saab kuningaks ja abiellub oma emaga. Siis saabub Teebasse katk ning oraakel ütleb, et enne katk ei kao, kui Laiose tapja on linnast välja saaetud. Oidipus hakkab mõrvarit otsima, teda saadab edu ja saab teada tõe. (Karjane räägib talle, kuidas Laios tapeti ja talle meenus, et mees sarnanes temaga, ka emale meenutas poeg isa+ Oidipuse jalgadel olid lapsest saadik sidumisjäljed). Iokaste pood ennast üles, Oidipus surub meeleheites preesid silma ja käsib end pagendada. Iroonia Ebaloogiline Oleksid Oidipus jooksis põgenedes Iokaste abielu hoolimata Ettekuulutusest teadmata
Viimaks peale pikka rongisõitu jõuab ta oma kodulinna. Kodutänava poole jalutades hakkab Ernst kõrbelõhna tundma. Esmalt ei tee ta sellest suurt välja, haisu tugevnedes aga hakkab miski tema sees kripeldama. Jõudnud kodutänavale, leiab ta eest kaose: enamus maju on varemeis, osa veel leekides, inimesed jooksevad abitult ning pööraselt ringi. Kuna on öö, ei suuda ta tuvastada enda vanematekodu. Paanikas hakkab ta rusude alt kedagi otsima, ent asjatult. Järgmisel päeval saab ta teada, et tema kodulinna juba nädalajagu on pommitatud, tema vanematest ei teadnud keegi aga midagi. Algavad vanemate otsingud. Keset otsinguid kohtub Ernst samuti puhkusel oleva Hermann Böttcheriga, kes otsib oma naist. Sõdurid sõlmivad kokkuleppe, et levitavad sõna ka teineteise kadunukeste kohta, vastavalt siis Ernst Böttcheri naise ning viimane Ernsti vanemate kohta. Ent ega sellestki väga kasu ole
Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks: tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ta ei teadnud, kes olid tema tegelikud vanemad ja tappis teel tundmatu ränduri. Uude linna saabunud Oidipus sai jagu linna hirmu all hoidnud sfinksist, valiti kuningaks ja talle anti naiseks eelmise kuninga lesk. Kuuldes ennustajalt, et riigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima, needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - ta on mõrvanud oma isa ja abiellunud emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (st ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu enesetapuga, Oidipus ise torkab endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Sophoklest huvitab inimese saatus. Näidendi mõte seisneb kreeklastele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku
Tms oli täiesti tavaline talulaps - meeldis jahil käia, ujus hästi, oli tugev. Kui ema läks Tms-ga kir.õpetaja juurde näitama, enne kohalikku kooli minekut, oli Tms vanemate vendade kõrvalt lugema õppinud. 1886 (8-a-ne) läks Sääsküla vallakooli (I kool tal), kodust ~10 km eemal, nädala sees elas koolis. Paari aasta pärast pandi vennaga veel kaugemale kooli: Prümli vallakooli (seal töötas 1 nende kauge sugulane). Tms-l ühegi ainega probleeme pole. Lõpetas selle kooli ja oleks pidand astuma Väike-Maarja kihelkonnakooli, aga raha pole, on paar aastat kodus. 1892 astus V-M kihelk.kooli, seal on terased õpetajad, T kohtub I korda päris kirjanikega (nt J. Liivi vend Jakob Liiv). T õpetaja oli luuletja Jakob Tamm. V-M.-s tunids oma kutsumust. Hakkas luulet kirjutama, tegeles viiulimänguga (suurt tuge sai Jakob Tammelt). J. Tamme õde suhtus T-sse emalikult, hiljem laenas rahagi
Ajalugu kui konstruktsioon Ajalootekstid ei ole midagi enesestmõistetavat ega ka objektiivset. Millest tuleneb väide, et ajalugu on konstruktsioon, kellegi poolt ülesehitatud käsitlusviis? Allpool on mõned mõtlemisainet pakkuvad märksõnad. 1. uurija distantseeritus, kogemuse erinevus 2. konteksti muutused, tõlgendamise küsimused; võimalikud seosed või üldistused, mille tegelik alus on küsitav, järgmise põlvkonna jaoks arusaamatu vms. 3. uurija mitmesugused huvid ajaloo käsitlemisel (nt sõjaajalugu, kaubandusajalugu, põllumajandusajalugu; nt klassipositsioon, võimuküsimused/propaganda, avalik või salajane okupatsioon / kolonialiseerimine kuidas on kasulik ajalugu näidata, millest kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või tead
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
