Isa Goriot (0)

Isa  Goriot  
 
1. Proua  Vauquer ’  pansion ja selle elanikud 
 
   Pansioni alumine korrus oli mõeldud pansionäridele ühiseks kasutamiseks ning seal 
asusid ka kaks kõige luksuslikumat korterit . Korruse üks pool koosnes  esimesest  
ruumist, mille kaudu pääses söögituppa. Esimest ruumi, mida võis kutsuda ka 
salongiks eraldas köögist trepikoda, mille puuastmete ruudud olid värvitud ja läikivad. 
Salong  oli sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida kattis tugev  jõhvriie. Selle keskel 
seisis marmorplaadiga söögilaud. Laual asetses tuhmunud kuldäärtega kohviserviis.    
Kogu salong nägi välja väga kurblik ja nukker. Selle põrandalauad olid väga viletsad 
ning katki, osaliselt kattis seinu rinnakõrgune paneel ja osaliselt lakkpaber. Ruumi 
aknad olid võretatud ning see lehkas umbuse, hallituse ning kopituse järele.  
Söögituba oli täidetud mitmete võidunud puhvetitega, millel seisid erinevad  
tuhmunud servadega  karahvinid, ümmargused metallist aluskausikesed ja portselanist  
siniääreliste taldrikute virnad. Toa ühes nurgas asus kast, kus hoiustati pansionäride 
määrdunud suurätikuid. Ruumis oli veel seinakell, roheline ahi, erinevad seinalambid, 
toolid ning erakordselt raske vahariidega kaetud laud. 
Korruse teine pool koosnes kahest korteris , mis olid selles pansionis kõige 
luksuslikumad. Neist kahest vähem luksuslikumas elas pansioni omanik ise. Teisel 
korrusel oli samuti kaks korterit, mis olid vähem luksuslikumad, kui esimese korruse 
omad. Kolmas korrus koosnes neljast toast ning seal elasid kõige vaesemad 
pansionärid. Neljandal korrusel olid pööning pesu kuivatamiseks ja kaks 
katusekambrit, kus elasid maja  teenijad . 
Proua  Vaquer ’ oli keskealine naisterahvas. Tihti oli tal peas tülltanu, mille alt 
rippus  salk halvasti kinnitatud võltsjuukseid. Kõndides vedas ta oma lohverdavaid 
tuhvleid järel. Ta nägu oli vanaldane ning  rasvane , selle keskelt kerkis välja papagoi 
noka  taoline nina. Ta käed olid väiksed ning lihavad ning tekitasid teda ümbritsevates 
inimestes hirmutunde. Kogu tema isik oli  ümarik , kui viljasalve rott. Ka tema rind oli 
lihav ning vabisev. Ta nägu oli  jäine  ning  silmalaud kortsus. Tal oli  klaasine silm ja 
süütu ilme nagu kupeldajal. Kogu tema isik viitas pansionile, nii nagu ka terve pansion 
viitas tema isikule. 
 
Proua Vaquer’i jaoks oli peamine raha. Pansionäride eest kandis ta hoolt ka 
täpselt vastavalt nende poolt makstavale rahasummale. Kes maksis rohkem selle eest 
kanti  paremat hoolt ja vastupidi. Ta oli  omakasupüüdlik , julm, vaikne, kinnine  ning 
valelik. Vaesemad inimesed arvasid, et südames on ta hea ning  hooliv , kuid see 
tulenes sellest, et neil polnud tegelikult mitte mingisugust aimu proua Vaquer’i 
eelnevast elust. 
 
  Oma elu ning karjääri alustas Isa Goriot edukalt. Töö nuudlikaupmehena tõi talle väga 
suurel hulgal elatist sisse. Ta oli peaaegu sama rikas nagu mõned aadlikud. Hiljem sai 
talle saatuslikuks tema liigne armastus ning  hoolivus oma kahe tütre vastu. Oma 
elupäevade lõpul oli ta peaaegu nagu sant . Elas pansioni kõige viletsamas toas, ilma 
rahata ja kõige muuta.  
Raamatut lugedes paneb Isa Goriot’i olukord lugejat sügavasti mõtlema. Ta oli 
erakordselt heasüdamlik, sõbralik ning hooliv mees. Vahetevahel  oli ta küll kinnine, 
kuid oma lähedasi aitas ta igal võimalikul moel.  
Tema peamiseks puuduseks oli see, et ta ei suutnud varem mõista, et tema 
tütred temast tegelikult ei hooli. Ta oli oma tütardele ainult rahaallikaks, kust tütred 
said lõpututes kogustes raha välja  pumbata .