Isa Goriot kui realistlik teos (0)

Britt Vaher
„Isa Goriot “ , kui realistlik teos
Honore de Balzaci kirjutatud realistliku romaani „Isa Goriot“ tegevus leiab aset enamasti Vauqueri pansionaadis. Peategelasteks on Isa Goriot , kes on endine nuudlivabrikant ja kahe tütre isa , ning noor üliõpilane Eugene Rastignac , kes on pärit vaesest aadli perest , kuid soovib üle kõige saada advokaadiks ning pingutab selle pärast tohutult.
Üks oluline aspekt, mis viitab romantismile on Balzaci detaile kirjeldus, millega ta soovib lugejale märku anda , et tema poolt kirja pandu pärineb päriselust. Raamatus on detailne kirjeldus Vauqueri pansionaadist , mis esindab viletsust ja alamklassi.
Realismi puhul on väga suur tähtsus rahal. Gorioti tütred saavad isalt kõik, mida vaid hing ihkab. Isa soovib oma kahele imekaunile tütrele vaid parimat , kuid ise on sealjuures üsna pime märkamaks, kuidas teda vaid ära kasutatakse. Gorioti teeb õnnelikuks see, kui näeb tütreid õnnelikuna. Goriot muutub mingis mõttes teiste naerualuseks, kuna tütreid peetakse tema armukesteks, ning kuna Isa Goriot annab kõik oma vara tütardele, peab ta ise kahjuks pansionaadi kõige koledamasse tuppa kolima . Isa lahkus lõppeb sellega, et ta sureb puruvaeselt ja tema matuste eest hoolitseb Rastignac.
Tollele ajastule väga kohane tegevus oli armukeste pidamine, selles ei nähtud mitte midagi imelikku ja seda tegid nii mehed, kui ka naised. Raamatus saab Gorioti tütrest Delphineist Rastignaci armuke, kuid neile on takistuseks Delphinei mees. Isa Goriot on sellest väga vaimustuses, mida rohkem Rastignaci Gorioti tütrega koos nähakse, seda rohkem hakatakse temast lugu pidama . Rastignaci kujutatakse inimesena , kelles on nii head , kui ka halba, mis on samas väga inimlik.
Balzac kasutab tohutus koguses andmeid, mis pärinevad reaalsest elust. Näiteks mainib Vautrin, et on läbi lugenud Benvenuto Cellini memuaarid. Cellini eksisteeris päriselt. Taolisi andmeid on raamatus väga palju välja toodud.
Põhiliseks probleemiks on raha ja eetika , sõpru omasid tavaliselt need, kellel oli hea perekonnanimi ja palju raha, elus edasi sai põhimõtteliselt ainult läbi tutvuste. Samuti tuuakse väga hästi välja ülem- ja alamkihi elukombed ja erinevused. Väga suur rõhk on isaarmastusel. Autor kasutab Rastignaci selleks, et näidata kuidas lihtinimene täie tahtejõuga püüdleb helgema ja parema positsiooni poole. Balzac saab sellega päris hästi hakkama , ja tõestab , et kui ise olla piisavalt nutikas ja pealehakkamist täis on elus ka palju kergem läbi lüüa.