kuna seda oli vürtsitatud mõnusate ütlemistega. O.T.M.A see on lühend Nikolai II tütarde eesnimede esitähtedest. Olga (Karin Tammaru), Tatjana (Piret Laurimaa), Maria (Maria Barabansitsikova) ja Anastassia (Karin Rask). Valvuri osas oli Mikk Rang ja Markovi osas Peeter Tammearu. Kõik näitlejad tegid suurepärast tööd, kuid eriti kiidaksin Peeter Tammearu. Seda sellepärast, et Peeter Tammearu suutis kogu ajaloolise fakti vägagi arusaadavaks teha. See poolhull Markov, kes alustas irvitades ja naerdes, nuttes ja nuuksudes ühtaegu, võtab ennast lõpuks kokku ja jutustab tüdrukute elu viimastest minutitest rahulikult, kaalutlevalt, aga eelkõige sügava austuse ja lugupidamisega. Siiralt ja lihtsalt. (Ene Kallas, Meie Maa, 19. juuni 2012). Samuti andsid ajaloolised vahelõigud väga palju etendusele juurde, kuna nii mõistsid vaatajad loo ajaloolist tausta paremini. Nikolai II tütred elasid osaliselt otsekui teises maailmas, selles, mille lõi kirjanik Tsehhov oma "Kirsiaiaga"
ütles rahulolevalt:,,Sul on hea vein, võõras. Kalla mulle veel!" Kallasingi. Ta jõi kolm nõutäit. Et ta ei olnud enne nii kanget veini joonud, jäi ta peagi purju, kõigutas oma suurt pead ja küsis: ,,Ütle mulle oma nimi, võõras, et saaksin sulle tänutäheks kingituse teha!" Vastasin: ,,Ah et minu nimi? Ütlen sulle kohe: minu nimi on Eikeegi. Nüüd ütle mulle, mis kingituse sa mulle vastutasuks teed?" Hiiglane laskis end haigutades maha vajuda ja vastas irvitades: ,,Ma söön su ära viimasena. See ongi minu kingitus!" Ta oli purupurjus ja jäi kohe magama. Siis ütlesin ma oma kaaslastele :,,Kuulake mind, sõbrad, me peame end päästma! Me ei saa siit välja, sest me ei jõua iial seda rahnu koopasuu eest ära nihutada. Kuid võtke see matar ja ihuge oma mõõkadega otsast teravaks. Mina aga teen lõkke uuesti üles!" Mu kaaslased kuuletusid ilma küsimusi esitamata. Varsti oli pikk jäme matar otsast teravaks ihutud, nii et see
teemade, motiivide, tüüpide loomes on keskaegne, tundetoonis aga
uusaegne)
Luuletsüklid – Väike testament ja Suur testament :isikuväärikus, ihalemine
maise elu täiuse järele
Kasutas vargazargooni
Humanistlikud maaimavaaded
Värsid koosnevad 40 oktaavist (8 v stroofist)
Luuletaja kujutab ennast surmaminejana, kes testamendis jätab
päranduse kõikidele
Surmateema ja surmatantsumotiiv
Villon vaatleb parastavalt irvitades maise eli kaduvust, kasutab kontraste
Uus huvi V vastu tärkas 19 sajandil. Tema mitmetooniline elu ülekohtu
vastu protestiv ja surma ees naerev ja nuttev luul o vaimustanud teisi
luuletajaid.
Grotesk Rabelais´ romaanides “Gargantua” ja “Pantagruel”
Grotesk – kummastav kujutamisviis, mis ühendab komilist ja jubedat,
ülevat ja madalat, tõelist ja fantaasilist
Tugines folkloorsetele ja karnevallikele elementidele
Samal silmapilgul on kuulda teravat kellahelinat. Vagunisaatja koputab Ratchetti uksele. Ratchett ei vasta. Ka teine koputus. „Ce n’est rien. Je me suis trompé,” hõikab Ratchett. „Bien, monsieur.” Vagunisaatja kiirustab minema ja Ratchett püüab taas magama jääda. * Kirjuta lõigust variant, milles on heterodiegeetiline jutustaja ja fokuseering teisel tegelasel Mary Shelley „Frankenstein” Kuuvalguses irvitades jälgis deemon ainsat akent, kus tuli veel põles, vahtis, kuidas seal istub ja täidab antud ülesannet mees, kellele deemon oli reisil järgnenud, ta oli varjanud ennast metsades, peitunud koobastes või otsinud pelgupaika laiadel üksildastel nõmmedel ning nüüd tuli deemon üle vaatama mehe edusamme ja nõudma talle lubaduse täitmist. Mees märkas deemonit ning hakkas äkitselt raevust värisedes tükkideks kiskuma olevuse, kelle kallal ta töötanud
(lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga. Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Seotud kaklustesse, röövimistesse. „Väike testament“, „Suur testament“. Ballaadid, surmatantsu motiiv: pihtimuslik luule. Pilkeluule, vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud kontraste. Elu ülekohtu vastu protestiv, surma ees naerev. Nt „Ballaad poodutest“. 6. Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused. Keskajale järgnev, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine Lääne-Euroopas XIV-XVI saj. Uusaja algus, pööre loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste poole. Inimese kui isiksuse vabanemine keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Humanism
Õnneks tulid rästikud huntide rünnates neile appi. Mall oli pahane, et noored hiies abielluda ei taha. Tema uskus ikka oma haldjaid. Hiie soov oli, et Leemet raiuks maha kõik hiiepuud, kuna Ülgas tahtis teda seal ära põletada. Maharaiutud puudest pidi saama tema pulmalõke. Mall oli seda kuuldes hirmunud ja ütles, et Ülgas maksab kurjasti kätte. Hiie maharaiumine oli lihtne, kuna enamik puid olid mädad. Kännu ümber sibas putukaid. ,,Need ongi haldjad," ütles Leemet irvitades Hiiele. Puud said maha raiutud ja ka Meeme kiitis selle teo heaks. Ta soovitas pulma ka veini muretseda. Leemetile maitses vein. 27.peatükk Leemet lõi maha kaks munka ja sai oma valdusse veinivaadi. Ema keeldus veinist, aga Mõmmi jõi hea meelega. Ema küpsetas terve põdra. Mall keeldus hiiepuudel küpsetatud lihast. Ta aimas, et see toob õnnetust. Keset pulma tormas Hiie kallale suur hunt ja pures ta surnuks
surmatantsule lähedane meeleolu. Surmatantsu motiiv hakkaski euroopa kultuuris levima Villoniaegsel Prantsusmaal, mis oli sõjast ja katkudest laastatud. Francois Villoni luules oli ka teine külg, nimelt pilkav ja satiiriline. Tema pilkeluule oli isiklik ja kujundlikkus konkreetne. Selles sarnanes ta oma eelkäijale pariislasele Rutebeufile. Erinevus seisneb selles, et Villoni luule oli veelgi isikupärasem. Ta vaatles parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutas rõhutatud kontraste ning kirjeldas üksikasjalikult elu mandumise tunnuseid mäda ja roisku, justkui ta nautinuks neid. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»). Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja lüürilised toonid. See väljendub eriti hästi küsimuses «Kuhu mullused lumed said
Troojasse lootuses leida kuulsust. Temagi kõri torgatakse une pealt läbi nagu tallel! Diomedes jätkaks veelgi oma veretööd, aga kartuses, et keegi neist võib ärgata ja häiret tõsta, otsustab ta tagasi minna. Ka Odysseus peaks olema selleks ajaks hobustega hakkama saanud. Odysseus ootabki teda juba kannatamatult: ,,Peame kiirustama! Oleme otse troojalaste keskel. Kui nad meid märkavad, oleme kadunud!" ,,Kaksteist meest ja nendele lisaks Rhesos," vastab Diomedes irvitades, ,,ei märka küll enam midagi. Noh, võtame vankri ja kaome siit!" Hobused rakendatakse Rhesose sõjavankri ette ning neid piitsutades ja õhutades kihutavad salakuulajad kreeklaste laagri suunas. Nende hüüded ja hobusekapjade plagin äratab unest traaklased, kes nüüd märkavad ka une ajal toime pandud mõrtsukatööd ja annavad häiret. Kohale kiirustavad kõik troojalaste juhid, nende hulgas Hektor. On aga
+ "Purpurne surm" ähvardavate värvide kontrast kaanel, mis on kuidagimoodi olemas ka tekstis. "Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaalses joobumusega trummi, siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsil, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos." Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi. Kuidas ta jõuab uusromantismi
oma testamendis päranduse nii sõpradele kui vaenlastele. Kingituste all võib silmas pidada konkreetset pilget, mis kord on sõbralik iroonia, kuid kord lõikav ja kibe satiir. Sarnaselt läheneb Villon ka oma peateoses ,,Suur testament", kus on rohkem oktaave. ,,Suures testamendis" on ka muus vormis luuletusi, nt ballaade. Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja sellelähedane meelolu. Villon vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutades tihti rõhutatud kontraste ning detailset kirjeldust. Samas kõlab Villoni irvitava maski tagant ka nukraid ja lüürilisi toone. Villoni looming on isikupärane, tema nuttev luule on vaimustanud hiliseid klassikuid. 6) Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused. Renessanss järgnes keskajale. Antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine eelkõige Lä-Euroopas 14.16.saj.
'päranduse' nii sõpradele kui vaenlastele. 'Kingituste' all võib silmas pidada konkreetset pilget, mis kord on sõbralik irooni, kuid kord lõikav ja kibe satiir. Sarnaselt läheneb Villon ka oma peateoses ,,Suur testament", milles on märksa rohkem oktaave. Samas on ,,Suures testamendis" ka muudes vormides luuletusi, näiteks ballaade. Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja sellele lähedane meelolu. Villon vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutades sagedasti rõhtutatud kontraste ning kirjeldades detailselt. Samas kõlab Villoni irvitava maski tagant läbi ka nukrad ja lüürilised toonid. Villoni looming oli väga isikupärane ning tema nuttev luule on vaimustanud paljusid hiliseid klassikuid. Artur Alliksaar sündis aastal 1923 Tartus raudteelase perekonda. Haridustee oli kirju: õppis Tartus, näiteks Treffneris, mida ta ei lõpetanud, Narvas ning lõpuks jõudis Tartu ülikooli õigusteadust õppima. 1943
Surmapõhjus: loomulik surm 47 4.134. Velaine Veer Sünnikoht: Harala Amet: õpetaja Olemus: õrnahingeline; musikaalne; loomaarmastaja; heasoovlik; veidike naiivitari moodi; Lugu: Kui ta oli üksik ja vana, sai ta Schuberti. Too oli tark kass. Klaver, mis oli olnud ta eluaegne sõber, taandus teisele kohale. Ta käis kassiga iga päev metsa all jalutamas. Ta omaaegne õpilane Andrus Tsirul ajas kassi küüniliselt irvitades auto alla. Ta teadis väga hästi, et see teeb Velainele haiget. Kunagi laulis Andrus mudilaskooris puhta ja heleda häälega koerake Mukist. Mehena tuli temasse hoolimatus ja tigedus. Velaine ei suutnud mõelda enam millelegi muule, sest talt oli võetud viimnegi side, mis vanainimest ümbritsevaga ühendab. Ta võttis solvumise hauda kaasa. Surmapõhjus: loomulik surm 4.135. Archibald Pada Sünnikoht: Harala Tervis: Tal oli väga aeglane ainevahetus.
Sinu kasuks me sind läbi kolgimegi: sa karastud hoopide all.» «Suur tänu,» vastas poeet. «Küllalt nüüd, pole aega,» ütles kuningas ja põrutas jalaga vastu vaati, mis vastu kõmises nagu suur trumm. «Tee, mis kästud, ja kõik. Dtlen sulle viimast korda: kui ma ka üht kellukest kuulen, ripud sa kohe ise mannekeeni asemel.» 86 Argoolased plaksutasid Clopini sõnade peale ja asetusid ringi ümber võlla, ise häbematult irvitades. Gringoire nägi, et ta on neile ainult naljatilgaks ja et neilt veel enamat võib karta. 4 9 Tal ei jäänud üle mingit lootust peale ainsa küsitava võimaluse õnnelikult toime tulla talle antud kahtlase ülesandega. Ta otsustas riskeerida, kuid pöördus kõigepealt palava palvega mannekeeni poole, mida tal tühjaks tuli röövida ja mille süda vahest halastavam oli kui hulgustel. Musttuhat kellukest väikeste vasktilakestega paistsid talle avatud rästikute suudena,
Silmapilk tõse püti ja võa küar maha, kui sa rü utliga rä agid!» «Rü utliga ei ole mul praegu rä akimist,» üles Gabriel naeratades, «aga kui väke junkruke vanema inimesega rä agib, siis võks junkruke kül müsi kergitada.» Sõameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli vastusega rahul olid. «Sulased!» karjus Risbiter viha päast peaaegu 252 nuttes, «võke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi vitsu!» Sulased ei liikunud paigast, vaid nätasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus Risbiter mõ oga väja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas käku püti, tõbas pika üikuue seljast ja seisis nü ud sõamehe riides, läkiv mõ ok käs, kohmetunud junkru ees. «Vaatame, kelle nahk hoopide jäele enam kiheleb,» üles ta ävardades. Mõ ogad kõisesid kokku. Mõsameestest ei astunud keegi vahele; nad vahtisid uudishimulikult vehklejatele ja süame põjas soovis vist igaüs, et übe junkur häti valu saaks. Võtlus ei kestnud kuigi kaua
jälle hõigub – eirame teda taktikaliselt. „Sissejuhatus“ selgitab ning sisuliselt vihjab klassile (ning seb.“ See oli mu põgusa sekkumise „distsiplineeriv“ osa. Ta vaatas mulle irvitades otsa. Ma lisasin: üksikisikule endale), miks me õpilast taktikaliselt eirame. „Ma tulen tagasi ja kontrollin su tööd pisut hiljem, Damon.“ Sellele järgnev eemaldumine andis õpilasele hoomamisaega ning keskendas tähelepanu ülesandele. Vanemate õpilaste puhul tekitab
istudes ja jalgu hooletult kamina poole sirutades. «Mida te tahate sellega öelda, mu härra?» «Tahan öelda, et pärast meie viimast kohtumist oleme mõlemad oma usku vahetanud. Kas te pole juhuslikult protestanti endale kolmandaks abikaasaks valinud?» «Seletage lähemalt, milord,» ütles mileedi majesteetlikult, «sest pean tunnistama, et kuulen teie sõnu, kuid ei mõista neid.» «Tähendab, teil ei ole siis üldse mingit usku. See meeldib mulle veelgi enam,» ütles lord Winter irvitades. «Kindlasti vastaks see teie põhimõtetele,» sõnas mileedi külmalt. «Pean teile ütlema, et see on mulle täiesti ükskõik.» «Te ei tunnistaks oma usulist ükskõiksust, kui teie kõlvatus ja kuriteod sellest ei kõneleks.» «Ohoo, teie, proua Messalina, leedi Macbeth, teie kõnelete kõlvatusest! Kas ma kuulsin valesti või olete te tõesti äärmiselt jultunud?» «Mu härra, te räägite nii ainult sellepärast, et meid kuulatakse pealt, ja te tahate oma
annaabi.ee 
