diskursuse struktuurid loovad teatud tähendusi. Detaili esiletõstmine olulise või kummalisena tunduva tekstilise detaili vaatlemine kogu tekstikorpuses, vastamaks küsimusele, millised on selle detaili kasutamise alternatiivid. Multivokaalsuse analüüs erinevate häälte (teatud tegelasi või sotsiaalseid rühmi või identiteete esindavate kõnelejate ja nende keelekasutusviiside) väljatoomine, selgitamaks ühtlasi välja intertekstuaalsust. Multivokaalsuse analüüsimisel tasub vastata järgmistele küsimustele. o Mis eri hääli iseloomustab? o Millal hääled räägivad? o Mis tähendusi eri hääled kannavad? Subjektipositsioonide analüüs: missugustes subjektipositsioonides on erinevad osalejad? Näiteks oli võimalik eristada eesti- ja venekeelse kooli 9. klassi õpilaste esseedes kaht vastastikuste subjektipositsioonide paari ohustatud
raamatud, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt. Kaanoni kriitika kirjanduskaanon on eliidi, valitseva klassi huvidele suunatud. Rassistlik ja patriarhaalne (valge rass, meessugu). On küll ka tänapäeval vaja kirjanduskaanonit, aitab kokku koguda väärtuslikku, üle aegade kestvat. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastiss. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge'i romaanist ,,Väike maailm" (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastissil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastissist) .
kuidas saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? 18 19 20 21 Kaanon. Mis on kirjanduskaanon? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? 22 Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist).
saab/saaks seda rakendada eesti kirjandus-(aja)loole? Kaanon. Mis on kirjanduskaanon? Kas tänapäeval on enam vaja kirjanduskaanonit? Miks? Miks mitte? Mille põhjal on kirjanduskaanonit kritiseeritud? Kirjanduskaanon – klassika, raamatut, mis on kindlalt kirjutatud teatud autori poolt Kriitika – eurotsentristlik, valge rass, meessugu, patriarhaalne Avatud kaanon – uus pilk kriitikat saanud kaanonile, vastandumine Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud? Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu Kontseptsioonid: Teadlik matkimine Kõigis teostes esinevad korduvad elemendid Mõju on paratamatu, pole võimalik originaali luua Ruum, mis sisaldab lõputut hulka seoseid Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru
Peategelased ei tea täpselt, mis on nende eesmärk elus jne, kuid väga töökad. Kurb ja mõtlemapanev must huumor vms. Veits sarnaneb Kafkaga. „Lood“ on Lutsu „Kevade“ tegelase Kärd’i vaatepunkt.. keda keegi ei mäleta, kes jäi kõigest olulisest ilma jne. „Pagari pipargoogis“ jutt „Kunstnik Jaagup“ on loomise müüt... kunstnik loob mingeid imelikku asju, mida pole olemas. Naeruvääristab ka moodsat kunsti, ready-made, mõttetud asjad jms. Tal üldse palju intertekstuaalsust. 90ndatel kirj lühiproosa on grotesksem, fantistiline element on tugevam, 00ndate tekstides äärmuslik absurd taandub. „Maailma otsas“ on fantastiline element peaaegu miinimumini viidud, romaan käsitleb kaasaega ja vaatab lihtsate inimeste elu. Kandev idee on „ära minemise igatsus“, rutiinist väljumine jne. vastandub valusalt tegelikkusele. *Mehis Heinsaar Eesti nüüdiskirjanduse imemees. Suure tunnustuse sai 2001 a „Vanameeste näppaja“ ja „Härra Pauli kroonika“ kaudu
hulgas olulised kanooniliste teoste kõrge kunstiline ja intellektuaalne tase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemiga; ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel. 17. Intertekstuaalsuse mõiste. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust? Bloom mõjuäng luuletustes selle põhjustajaks on eelkäijate tajumine; Barthes teksti koosnemine paljudest kirjutistest, eri kultuurides. Mõju on paratamatu, midagi originaalset pole võimalik luua. Kõigis kirjandusteostes esinevad teatud korduvad elemendid (süzee, tegelased, Jung- arhetüüp). M. Bahtin – dialogism. Paroodia eesmärk on naeruvääristada teise autori teost, mingit kirjandustraditsiooni. Pastišš eesmärk mänguline
Piiblikaanon on autoriteetide poolt määratud. Kirjanduskaanon on ähmaste piiridega ja muutuv. Kaanon tugineb kesksetele autoritele ja žanritele. Kaanoneid kritiseeritakse nende piiratuse tõttu: eliitklassi huvide rõhutatus, valge rassi eurooplastest mehed, eurotsentrilisus (multikultuursuse välistatus); samas eristab kaanon kõrge kunstilise ja intellektuaalse tasemega teosed. Intertekstuaalsuse mõiste. Mis on intertekstuaalsus ja kuidas on intertekstuaalsust kontseptualiseeritud? Paroodia ja pastišš. Loengus kasutasin kaht paroodia näidet: lõiku Don Quijote algusest ja lõiku Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (vt slaidid)? Millest on neis katkendites aru saada, et intertektuaalne suhe on parodeeriv? Kas on aru saada, millise kirjanduskonventsiooni pihta on paroodia suunatud? Milline roll on paroodial ja pastiššil postmodernistlikus kirjanduses (L. Hutcheoni ja F. Jamesoni arusaamad paroodiast ja pastiššist).
intellektuaalne tase ja nende haakuvus ajast aega aktuaalsete inimolemist ja ühiskonda puudutavate probleemiga Ka nn. avatud kaanon ei tohiks välja visata seal sajandeid olnud teoseid, on vajalik dialoog uute ja pikemat aega kaanonis sisaldunud teoste vahel Intertekstuaalsuse mõiste- teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Millseid kirjandustekstide vahelisi seoseid toovad esile erinevad intertekstuaalsuse teoreetikud ja kuidas see mõjutab seda, kuidas mõtestatakse intertekstuaalsust (Nt. Bahtin, Bloom, Barthes)? R. Barthes “Autori surm” (1968) “Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, ... vaid lugeja. H. Bloom, mõjuäng Luuletaja ambivalentne suhe (kuulsatesse) eelkäijatesse, Luuletaja loob suhtes teise luuletajaga, Eelkäijate tajumine
Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? kirjanduskaanoni tundmine süvateadmised kaanoni autorite loomingust, bio- ja kultuuritaustast keelteoskus (lugeda teoseid originaalkeeles) süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, -praktikatest ja -zanritest võime tajuda intertekstuaalsust analüüsimeetodite tundmine võime tajuda tekstide süntaktilisi ja semantilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Kirjanduskriitika ja teooria erinevus. Päripäeva ja vastukarva lugemine. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub.
5) Iga teatrimärk = märk maailmast. Nt kuningakroon viitab võimumärgile. Kood märkide kasutamise reeglid: - Teatri erikoodid enamasti me neid ei taju, sest oleme koodid ära õppinud, aga tajume tugevalt võõrast süsteemi. - Esmased kultuurikoodid elukogemus, igapäevased käitumisnormid (riietus, zestid, keel, kombed) - Teisesed kultuurikoodid kultuurikogemus (kirjandus, kunst, mütoloogia, religioon). Oluline on viidatav, tuleb tunda intertekstuaalsust. Kui palju peab vaatama tundma etenduse koode? Kas etendusel tohib teda võõras keeles kõnetada? Kas etendus võib õpetada vaatajale oma kooda? On lavastusi, mis loovad oma sisekoodid, mida vaataja suudab mõista, juhul kui ta saab piisavalt infot. Teatrifenomenoloogia vaatab lavale ja püüab näha ainukordset, püüab tuttavlikkusest läbi näha ,,Tagasi asjade endi juurde!" Teatrifenomenoloogia analüüsib atmosfääri, kehalisust (kohalolu või selle puudumist),
kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja zanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat
survet ja saab pidevalt näägutada, kuni reklaamiohvriks langeb. Paremates reklaamides kasutatakse paremaid mõjutusmeetodeid: aastaid levitati reklaami, et iga 10s (= järelikult on neid meeletult palju) filmitähti (= iluprofessionaalid inimeste meelest) kasutab üht kindlat seepi – nii on lihtne end kaunitaridega samastada ja tunda kokkukuuluvust. See reklaam müüb illusiooni. Kultuuriuurijad on täheldanud tekstide esteetilisuse rõhutamist ja intertekstuaalsust (kõik žanrid tungivad teiste kasutusaladele). Kirjeldusviisi seotus teatud tekstiliigiga väheneb, vahendeid laenatakse. Reklaamid laenavad väljendusvahendeid kunstist, uudistest, popkultuurist, meelelahutusest. Ka reklaamivõtteid ja –stiili kasutatakse teistel aladel, st laenab osa autoriteedist, mis žanril on. Ei laenata vaid võtteid, vaid autoriteeti. Reklaamteade võib matkida millist tekstiliiki iganes. Reklaamikeel on dünaamiline protsess, kus fookus on reklaamitarbija ja –
kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate žanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat
kui uuem rahvalaul muutub tähtsaks, kui laulutekstid muutuvad tähtsaks, popkultuur tuleb kirjandusse. Nüüd on see kokkujook põhimõtteline – kõrge ja madala erisus on hägustatud. Intertekstuaalsus/metalisus/kontseptuaalsus – ühelt poolt tähendab see seda, et tekst muutub avatumaks, ta koguaeg suhtleb teiste tekstidega. On ka varem viidatud nt Liivile või piiblile, kuid siis tuli seda intertekstuaalsust juurde. See tähendab, et kui varasemas kirjanduses toimis see ühise kultuurimälu piires, siis nüüd intertekstuaalsus muutub selliseks, et allteksti jälitamine on kahtlane ettevõtmine. Keel hakkab tõlgendama iseennast. Kontseptuaalne hoiak märgib kindlasti keeleteadlikkust, aga avaldub ka väga selgelt kontseptuaaselte projektidena (ma ei kirjuta üht luuletust, vaid kirjutna terve sarja jne).
Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad. Vaja on uut teadust, translingvistikat, mis lähtuks keele sisemisest dialoogilisusest. M. Rifaterre, 1978 ,,Luule semiootika", intertekstuaalsus on hüpogramm kui anagrammi (võõrasse teksti peidetud või sifreeritud tekst) vaste. Intertekstuaalsust võib seletada hüpo- või anagrammi abil, sest need on peidetud teksti pindmisse kihti. Igasugune tekst võrsub võõrast tekstist, mis jääb teksti pindmisse kihti ana- või hüpogrammina. Need on mingid kõrvalekaldumised. 20 Intertekstuaalsuse mõiste tekib 1960/70 aastatel vastukaaluks sünkroonse analüüsi traditsioonile, mis valitses 1920-50.aa koolkondades (sh strukturalismile). Nende
annaabi.ee 
