Inimõiguste kaitse või mittesekkumine riikide siseasjadesse (2)

Kumb põhimõte on olulisem: kas mittesekkumine teiste riikide siseasjadesse või inimõiguste kaitse?
Inimõiguste kaitse tugineb demokraatlikule riigikorraldusele, õigussüsteemile ja inimeste teadlikkusele oma õigustest. Kõigi Eesti Vabariigi põhiseadusega ja rahvusvaheliste lepingutega tagatud inimõiguste rikkumise korral on isikul õigus pöörduda nii õiguskantsleri kui ka kohtu poole. Kuid kõige enam vajavadki seda kaitset just mittedemokraatlike riikide elanikud. Praegu on üks kõige kriitilisemaks riigiks Põhja – Korea. Elanikel pole võimalik oma kodukohast lahkuda ja vabalt ringi liikuda , kõikjal kontrollitakse dokumente ja liikumislube. Sunnitöö, poliitilised repressioonid , religioonide keelamine, inimkaubandus , piinamine, vägistamine, mõrvad- see on igapäevane elu Põhja- Koreas . Sealset olukorda on meedias raske kajastada, sest informatsiooni on vähe. Ometigi on meieni jõudnud õõvastavaid dokumentaalfilme, mis panevad mõtlema, miks mitte keegi ei aita neid inimesi. Miks siis keegi ei taha või isegi et ei julge midagi ette võtta? Põhja- Korea armees teenib 1,2 miljonit sõdurit. Armee muudab suhteliselt tegevusvõimetuks kehv varustus. Ka ei pidavat Põhja – Koreal sõja pidamiseks bensiini jätkuma. Kuid nende plutooniumi varud on suured ning samuti on neil palju eri tüüpi rakette. Põhja – Korea peamiseks ähvarduseks ongi tuumasõja alustamine. Ainus riik, kes suudaks Põhja- Koread vähegi talitseda, on Hiina. Samas on hiinlased hoidnud madalat profiili. Sõda Põhja – Korega välditakse. Hiinlaste poolt ilmselt sellepärast, et see tähendaks tõsist negatiivset mõju rahvusvahelisele majandusele. Hiina Rahvavabariigi olulise arengu tulemusena paraneks inimõiguste olukord ka Tiibetis . Olukorra parandamiseks on välja pakutud järgnevaid võimalusi: arandada info kättesaadavust sealsetele inimestele, parandada põgenike olukorda, asutada ÜRO komisjon inimsusevastaste kuritegu uurimiseks, parandada dialoogi riigi ja ELi vahel, ELi ühispositsioon. Praeguseks hetkeks pole neid täide viidud . Loomulikult mängib suurt rolli ka Põhja- Korea tahtmine säilitada olukorda nii nagu ta on.
Ma ei taha väita, et maailma jaoks pole inimõiguste kaitse oluline. Euroopa Parlament loeb inimiõiguste kaitset maailmas absoluutseks prioriteediks. Parlament on vastu võtnud terve rea resolutsioone, milles mõistetakse hukka valitsusi, kes on vastutavad inimõiguste rikkumise eest. Euroopa riigid on ühinenud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (1950), mida peetakse üheks efektiivsemaks inimõiguste kaitse süsteemiks. Euroopa sotsiaalharta ja selle 1988. aastal vastu võetud lisaprotokoll tagavad isikutele terve rea õigusi, mida võib jagada kahte kategooriasse: ühed, mis puudutavad töötingimusi, ja teised, mis seonduvad sotsiaalse sidususega. Tööga seotud õigused hõlmavad diskrimineerimise vältimist töökohal, sunnitöö keelustamist , ametiühinguõigusi, õigust esitada kollektiivkaebusi, naiste ja meeste õigust saada võrdse töö eest võrdset tasu jmt.
Võrreldes paarikümne aasta taguse olukorraga on maailma mastaabis inimõiguste olukord oluliselt paranenud. Inimestel on rohkem infot ning seda on lihtsam kätte saada. Karistused on rangemaks muutunud. Üleüldine teadlikkus on suurenenud. Arenemisruumi veel on, kuni selle hetkeni, mil kõikide maailma riikide ja elanike jaoks on inimõigused ka reaalselt olemas.