Inimhing on keeruline müsteerium (hamleti põhjal) (0)

Inimhing on keeruline müsteerium
“ Hamlet ” William Shakespeare
Inimhing on keeruline olend . Elu on omakorda müstiline. Iga päev on ainulaadne ning see ei kordu enam kunagi. Ka inimesega on sama lugu. Kõik on omapärased omal moel ning ilmselt ei ole keegi siin maailmas täpselt samasugune kellegi teisega . Võib olla sarnasusi käitumises, välimuses, tunnetes, mõtlemises, kuid iga persoon on ainukordne.
Mitte midagi ei saa tegelikult väga täpselt ette planeerida, kuna ikka muutub midagi selles perfektselt paika pandud tuleviku stsenaariumis. Näiteks Hamletil oli kindel plaan kätte maksta Claudiusele, kuid selle käigus ta ei kavatsenud ilmselgelt kellelegi teisele füüsiliselt viga teha, kuid siiski läks natuke teisiti. Ta mõrvas eksikombel Ophelia isa ning lõpuks kannatas ikkagi rohkem inimesi, kui esialgselt kavas oli. Kuid võib-olla ei oleks midagi sellist juhtunud, kui Horatio ei oleks rääkinud Hamletile tema isa vaimust . Või kui hing ei oleks käskinud kätte maksta või veelgi parem – kui ta ei oleks end üldse kellelegi näidanud. Äkki see ei olnudki päris vaim, vaid mõni halb nali? Või olid nägijad hoopiski eriliste võimetega inimesed nagu Vitali Gibert vene “Selgeltnägijate tuleproovist”?
Nimelt selle saate üheteistkümnendal hooaajal oli kõige meeldejäävam Viktoria Subbota kõrval Vitali. Näiteks üks paljudest üllatavatest momentidest oli see, kui talle anti kätte kinnine ümbrik, mille sees oli pilt, ning ta pidi ära arvama, kes on fotol . Ta vastus osutus õigeks, kuid ta tahtis end rohkem tõestada ning viis pildil oleva tüdruku samasse kohta, kus oli pilt tehtud ja ütles talle, mis poosi ta peaks tegema. Kõik olid ilmselt üllatunud, kui avati ümbrik ning fotol oli neiu täpselt samasuguses poosis ja kohas. Selles saates on veel hulgaliselt uskumatuid ja ebareaalseid hetki , mis panevad mõtlema, et elusolendid ja eelkõige inimesed on mõistatuslikud olevused. Me oleme võimelised tegema imelisi asju. Milline oleks meie elu ilma kõigi nende leiutisteta, mille taga on inimese mõistus? Ilmselt mitte selline, nagu seda on tänapäev. Kuid kohati on inimestest keeruline aru saada.
Mõistetamatuks jääb kohati inimhingede iha kätte maksta. Kui see arvete õiendamine piirduks vaid sellega, et teine osapool saab aru enda veast ning konflikt lahendataks rahumeelselt, siis ei oleks kättemaks nii kohutav. Kui aga selle nimel minnakse üle piiri, nagu seda on teinud paljud inimhulgad, on ainus seletus sellisele käitumisele see, et inimese peas pole kõik korras. Maailmas ongi peaaegu kõik ebaõiglane. Naeruväärne on ka see, kui kaugele on inimolend võimeline minema võimu nimel, nagu seda tegi näiteks Claudius . Et saavutada positsioon troonil, pidi ta tapma omaenda venna ning lõpuks üritas ta ka Hamletile otsa peale teha, kuna viimane jäi talle jalgu ning tahtis enda onu maamunalt minema pühkida. Seda julmust ei saa ainult Claudiusele ette heita, kuna läbi ajaloo võib leida väga paljusid võimuihaldajaid, kes on teinud kõike selle nimel, et saada valitsejaks. Kuid vähemalt on kättemaksu ihaldajatel mingigi eesmärk olemas. See ei ole küll hea, kuid nad tüürivad millegigi poole. Nagu lehekülje Sisekosmos asutaja Kaido Pajumaa kirjutas: “Ning iga kord, kui ma ennast peeglist vaatan , küsin ma: "Kas ja kuidas tänane päev eilsest erineb? Kui see ei erine, siis miks ma elan? Miks me elame ja võtame oma elu nii dramaatiliselt, kui see kõik ühel hetkel niikuinii lõpeb?"”
Miks on üldse elu olemas? Veider on mõelda, et me oleme täiesti omaette elusolendid, kellel on oma vaatenurk kõigele ning oleme võimelised tegema paljusid asju. Me oleme nii sarnased, kuid samas väga erinevad. Kui järele mõelda, siis mis on üldse elu mõte? Me elame, sööme, teeme asju, tunneme ning lõpuks lõpetame ikka kõik samas kohas – mullas. Või kui keegi on soovinud end kremeerida, siis need on saanud tuhaks. Aga mis saab meist siis, kui me enam ei hinga? On nii palju küsimusi, millel on hulgaliselt vastuseid või üldse mitte ühtegi. Näiteks nii palju, kui Hamlet ka ei vihanud enda onu, lõpetasid mõlemad siiski teiste surnute kõrval maapinnas.
Võib-olla me ei peakski pidevalt muretsema selle pärast, mida tulevik toob, vaid tegema neid asju, mis on olevikus . Nagu ütles Thomas Carlyle: “Me ei pea pingutama oma silmi, et näha seda, mille ähmaseid piirjooni võib aimata horisondil , vaid tegema seda, mis on käeulatuses.” Paljud võivad ühel hetkel ehmatada, kuna elu on nii kiiresti möödunud ning paljud asjad on tegemata jäänud, sest on sisustanud enda aja tuleviku pärast muretsemisega. Neid raisku läinud päevi ei saa aga enam tagasi võtta. Peab elama üks päev korraga, kuna tänast päeva ei tule enam kunagi.
Elu on eriline ning seda tuleks väärtustada. Iga persoon on ainulaadne ning iga inimhing mõjutab mingil määral ka ülejäänud maailma. See elu, mis meil on, võib olla ainust võimalus midagi saavutada ning olla keegi, sest see pole garanteeritud, et me ei ela ainult üks kord.