Informalism euroopas (0)

Referaat
Informalism Euroopas
2007
New Yorgi abstrakne ekspressionism jõudis Euroopasse 1950.a. paiku ja tekitas väga vastuolulisi reageeringuid. Abstrakne ekspressionism tõstis esile muidugi abstraktsionismi, mis muutus Euroopas riiklikult tunnustud ja domineerivaks kunstiks.Uuest kunstivoolust olid eriti jahmunud pariislased, kelle arvates pidi kogu kunst alguse saama Pariisist, seekord tuli see aga hoopis Ameerikast . Prantsalased tundsid väljakutset. Seepärast suhtusid nad abstraktsesse ekspressionismi skeptiliselt, isegi vaenulikult . Prantslased leidsid , et ameeriklaste teoste formaat ja intensiivsus lämmatavd näitustel nende tööd. Teised jälle arvasid, et ameeriklased ei ole originaalsed. Vaatamata kõikidele raskustele suutis abstrakne ekspressionism Euroopas läbi lüüa, kuid selleks, et prantsalsed saaksid oma iseseisvust ja tähtsust ikkagi tõestada, pandi talle nimeks ’’informalism’’. Tegelikult on see termin ainult ligikaudne tuletis 1950.aa. kasutusele võetud prantsuskeelsest mõistest ’’art informel’’ , sest viimane ei ole täpne ja otsekohene vastnad ’’formaalsele’’ , vaid pärineb prantsukeelsest sõnast informe (kindla vormita, raske kohmaka vormiga ) ja tähendab kunsti, milles puuduvad selgepiirilised, geomeetrilised vormid, seega abstraktsionismi, mis on täielik vastand konstruktivismile.
Informalismi esimesed eneseteadlikud rühmitused tekkisid väljaspool Pariisi ja Prantsusmaad. Põhjapoolsete väikeriikide kunstnikest kujunes 1948 lühiealine, kuid mõjukas rühmitus ’’ cobra ’’ , mille nimel pole tegemist maoga, vaid ainult kome linnaga- Kopenhageni, Brüsseli ja Amsterdamiga. Taanlastest oli tähtsaim Asger Jorn, hollandlastest Karel Appel ning belglastest Corneille (Cornelis van Beverloo) ja Pierre Alechinsky. Eestlastest on ’’Cobraga’’seotus Ruth Tulving.
Asger Jorn ’’Öine Pariis’’ 1959 Karel Appel ’’Le Chat ’’ Corneille nimetu
’’Cobra’’ liikmed otsisid lihtsa spontaanse eneseväljenduse võimalust ja vastandasid oma loomingu nii traditsioonilisele kunstile kui ka Mondriani tüüpi abstraktsele ja Pariisi koolkonna maitsekale mahedusele. Huvi irratsionaalsuse vastu pani neid otsima tuge ja motiive müütidest, maagiast, laste ja vaimuhaigete eneseväljendusest. Paari aasta pärast siirus enamik rühmituse liikmeid siiski Pariisi, kus nad aitasid kaasa ekspressionistliku tüüpi kunsti võidulepääsule.
Teine informalismi sünnipäik oli sõjajärgne Itaalia. Kõrvuti neorealismiga tärkas siin abstrakne kunst, milles 40.aa. lõpus tugevnes ekspressiivne tiib . Laia pintsli hoogsate liigutustega maalisid Emilio Vedova, Afro Basaldella, Giuseppe Santomaso ja Renato Birolli.
Emilio Vedova nimetu Afro Basaldella ’’Senza titolo’’ Giuseppe Santomaso’’cantiere’’
Peaaegu monokroomsel, neutraalsel foonil näeme kaootilisi, pastoosseid, nagu pritsitud ja kohati laiali hõõrutud või kraabitud intensiivsete värvide niresid, mis maalis Wols (A.O.W. Schulze -Battmann)
Wols Wols
Juba 1945 oli Jean Fautrier eksponeerinud pilte sarjast ’’Pantvangid’’ , sõja veristest sündmustest ajendatud , kuid peaaegu abstraktseid teoseid. Tihedate reljeefsete, valgega segatud värvimassidega maalis ta maharaiutud päid, mis on kaotanud konkreetsuse, kuid säilitanud eksistentsiaalse õudustunde. Kindlast ja selgest vormist loobumise pärast nähti ka Fautrier’s informalismi rajajat.
Jean Fautrier
Uut kunstivoolu mõjutasid juba varem abstrakseks kujunenud maalijate tööd. Neist Pierre Soulages ja Gerard Schneider kujundavad isiklikke võtteid, mida mida nad väikeste muutudega pildist pilti varieerivad. Nad maalivad või õigemini joonistavad laia mahlase pintslilöögiga midagi hieroglüüfitaolist, mis mõjub spontaansena siiski ainult esimesel pilgul. Näilise kaose taga on tunda siiski prantsuslikku kaalutlust ja kompositsioonitunnet. Soulages’i värvivalik on napp. Tavaliselt üks tumedam toon heledal foonil. Schneider kombineerib ja tasakaalustab paljusid, tihti teravalt kontrastseid ja puhtaid värvitoone.
Pierre Soulages 1971 Gerald Schneider
Wolsi kaasmaalane Hans Hartung oli natside eest põgenenud ja Prantsusmaa eest võideldes jala kaotanud. Ta oli juba 1922 aastal Kandinsky ja Marci mõjul abstraktselt maalima hakanud. Hartung esitas temperamentset tegevusmaali varianti .Ägedate źestidega kandis ta heledale taustale tumeda, tavaliselt musta värviga abstraktset kalligraafiat. Kohati lausa kritseldusetaolised pintslitõmbed võivad siiski mõjuda harmooniliselt ja elegantselt.
Must-valget pritsitud ja kriibitud nüansirikast kunsti on teinud ka Henri Michaux.
Henri Michaux
Pariisi informalismi tüüpiline joon-spontaansuse allutamine maitse kontrollile-on omane ka Kanada prantslase Jean-Paul Riopelle’i loomingule. Ka tema tööd on dekoratiivselt meeldivad, kuid vähem jõulised ja palju kiiremini enesekordusesse jõudvad kui USA abstraktsete ekspressionistide loomingus.
Jean Paul Riopelle Jean Paul Riopelle ’’sans titre’’
Mõned kunstnikud tegid panuse juhust soosivale loomemeetodile ja –tehnikale või otsisid uusi, vängemaid materjale pildi tegemiseks. Georges Mathieu näiteks ei loobunud „ideega“ pildist, vaid vastupidi deklareeris, et tema teosed on lausa literatuurse tähendusega ja andis neile pealkirju, mis viitasid lahingutele või muudele sündmustele Prantsusmaa keskaja ajaloos. Võib-olla ka sellepärast, et keskaja ajalugu tundus uusajaga võrreldes värviküllasem ja rohkem juhustest sõltuv, pidas Mathieu õigeks nn. teemadel maalida juhuse abi kasutades. Vahel kasutas ta ebatavaliselt pika varrega pintsleid, nii et käsi ei suutnud pintsli liikumist täielikult kontrollida. Teinekord pigistas ta värvi tuubist otse lõuendile või leidis veel atraktiivsemaid võtteid.Eriliselt hindas ta maalimise kiirust, ilmselt lootes nõnda mõistuse juurest vabaneda . Ta oli ka Euroopa esimene kunstnik, kes muutis pildi tegemise etenduseks.1956. maalis ta pildi „Austusavaldus kogu maailma poeetidele“ Sarah Bernhardt’i teatri laval. Üle 30 ruutmeetri suurune teos valmis paarikümne minutiga.
Georges Mathieu
Maali materjali ja tehnoloogia veel radikaalsema muutjana sai tuntuks Alberto Burri . Hoogsatele värvilaikudele lisab ta omapärase kollaźi või montaaźitehnika, milles kasutatud tähtsaimaks materjaliks on vanad katkised kotid . Väidetakse, et Burri, hariduselt arst, huvitus sellisest robustsest materjalist juba 1944, kui ta sõjavangide laagris Texases kunstiga tegelema hakkas. Töödes, mis meenutavad verest läbiimbunud sidemeid ja lahtiseid haavu, on nähtud sõjaaja surmade ja kannatuste mälestust. Burri katsetas ka muude ebatavliste materjalidega: näiteks kuumutas ta värvi metallplaadil, nii et paisunud, vahel lõhkenud ja lõpuks tardunud värvimullid muudavad maali ruumiliseks ja reljeefseks.
Burri
Kõige kuulsam ja mõjurikkam oli siiski prantslane Jean Dubuffet. Kolmanda katse järel aastal 1942 õnnestus tal kunstnikuna läbi lüüa. Ta maalis naivistlikke, lapselikke, aga ka jõhkraid inimesekujutisi. Järgnevatel aastatel kasvas tema kunsti brutaalsus ja primitiivus veelgi. Inimeste näod ja kehad muutusid äratundmatuseni. 40.aa. lõpus hakkas ta maalima pastoosselt. Hiljem hakkas ta värvimassidesse lisama kõikvõimalikke kunstivõõraid aineid nagu liiv, puulehed , metallipuru jne. Dubuffet vahetas mitu korda stiili. Ta töötas ühe läbi ja kui tundis selle olevat ammendanud läks ta järgmise juurde. Selle poolest erines ta teistest oma aja kunstnikkest. Dubuffet toetas antikultuurset kunsti. Ta lootis selle abil vabastada inimese konventsioonitajumise. Kultuuri poolt tõrjutud tajud oleval tallel iga inimese psüühikas, kuid ainult kunstitreeningust puutumata laps või vaimuhaige suudab neid alateadvusest välja tuua. Ta hülgas mõtte, et objektid jagunevad ilusateks ja inetuteks, ning kinnitas, et mingi objekti ilu sõltub sellest kuidas keegi seda vaatab. Kunstile kõlbavad kõik objektid ja iga kunstitöö peaks meid maksimaalselt välja tõstma kontekstist, provotseerima üllatust ja śokki.
Dubuffeti loomingut ei saa pidada lõplikult abstraktseks, sest tema töödel on siiski kujutised milleskist.
Dubuffet võrreldes USA kuulsamate abstraktsionistidega on hoopis teistsugune. Tal puudub jänkide lihtne, aga terve jõulisus ja suur joon, see-eest on ta individualistlikum, enesessorivam ja nüansirohkem.
Jean Dubuffet ’’Le Havre ’’ J.Dubuffet ’’Campagne heureuse’’ J.Dubuffet
1950.aa. lõpul oli abstraktne ekspressionism ja selle Euroopa vaste - informalism –levinud kogu läänemaailmas. Laia pintsli hoogne liigutamine läks moodi näiteks ka Põhjamaade kunstis. Võistlus realismi ja abstraktsionismi, traditsioonilise kunsti ja avangardismi vahel oli lõppenud viimase selge võiduga.
Skulptuuris olid silmapaistvamad Jean Robert Ipousteguy, Ossip Zadkin, Theodore Roszak, Berto Lardera, David Smith.
Ossip Zadkin Theodore Roszak Berto Lardera