AIDS ja HIV Omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (aidsi) põhjustab kehavedelike kaudu edasi antav HI-viirus (HIV - inimese immuunpuudulikkuse viirus). Kõige sagedasem on HIV-ga nakatumine seksuaalvahekorra kaudu või viirusekandja verega kokku puutudes. Viiruse teeb ohtlikuks see, et ta kasutab peremeesrakuna immuunsüsteemi reguleerimisega tegelevaid T-abistajarakke. Nende hävitamine nõrgestab teiste immuunrakkude talitlust, nii et organismi kogu immuunsus nõrgeneb. HI-viirus võib olla pikka aega puhkeolekus. Seetõttu võib HIV aastaid olla sümptomiteta. Selle saab vereprooviga kindlaks teha, sest esimestel kuudel pärast nakatumist hakkab keha tootma HI-viiruse vastaseid antikehi. Organismi kaitse ei pea ilma küllaldase hulga abistajarakkudeta kaua vastu ning inimene haigestud aidsi. Aidsihaiged surevad tavaliselt nakkushaigustesse, mida tervete inimeste immuunsüsteem tõrjuda suudaks
1. Allergilised Experimental allergic encephalomyelitis Acute disseminated encephalomyelopathy Acute hemorrhagic encephalomyelopathy Experimental allergic neuritis Guillian-Barre syndome (tõenäoline) 2. Teadmata päritolu Multiple sclerosis Devic's disease 3. Infektsiooniline päritolu (aeglased viirusinfektsioonid) Progressive multifocal leukoencephalopathy Visna (lammastel) Näited humaanmeditsiinist Polüskleroos Immuunrakkude rünnak müeliinile Muutused KNS-i valgeaines Optiline neuriit Nägemisnärvi põletik Devic'i tõbi Immuunsüsteem ründab müeliini http://www.firstaidforfree.com/a-guide-to-multiple-sclerosis- for-first-aiders/ Näited veterinaarmeditsiinist Koerade degeneratiivne müelopaatia Müeliinkest õheneb ja kaob Krooniline põletikuline demüeliniseeriv polüneuropaati Haruldane Närvide mittefunktsioneeriminea
Olulisel kohal päriliku eelsoodumusega haiguste ennetamisel on tervislikud eluviisid. Enamik haigusi ei ole seotud pärilikkusega või on pärilikkuse osa haigestumisel ainult kaudne, olmetraumad, nakkushaigused. Kaasasündinud immuunsus on meie esmane kaitseliin patogeenide vastu, mis lülitab sisse neid hävitava põletikulise vastuse. Põletik kujutabki endast kõige lihtsamas mõistes immuunrakkude kiiret aktiveerumist võitluseks sissetungijaga. Kui sissetungijad sellest kaitsest ikkagi läbi murravad, käivitub organismi adaptiivne ehk omandatud immuunsus, milles on kesksel kohal antikehavastus ning B- ja T-lümfotsüüdid. Omandatud immuunsus omab mälu, mis võimaldab sama patogeeni teistkordse invasiooni korral kiirelt efektiivse vastuse anda. Erinevalt kaasasündinud immuunsusest esineb omandatud immuunsus ainult selgroogsetel loomadel, sealhulgas ka imetajatel.
Regulaatorgeenid, mis suunavad peremeesrakku uusi viirusosakesi tootma Pärilikkusaine on erinev: Kaheahelaline DNA v RNA Üheahelaline DNA v RNA Pluss- v miinusahelaline DNA v RNA Rõngakujulised v sirged DNA/RNA Vaktsineerimine: viirusnakuuste ennetamiseks, antigeen ja antikeha printsiip, vaktsiin sisaldab viiruse osakest nt pinnavalku v elusat nõrgestatud viirust mis tuvastatakse vaktsineeritava organismi immuunrakkude poolt võõrkehana Immuunrakud hakkavad tootma antikehasid Kui päris viirusorganismi tungib on antikehad juba olemas mis hakkavad organismi kaitsma. Viirus hävitatakse nii kiiresti et ta ei jõua paljuneda ega levida VIIRUSNAKKUSED (bhepatiit, polio, leetrid mumps punetised, rota) BAKTERNAKKUSED (tuberkuloos, difteeria, teetanus läkaköha, haemophilus influenzae) BAKTERITE MITMEKESISUS: Eeltuumsed ainuraksed organismid, väga
pisikud ja kaitsevad organismi. Immuunrakud liiguvad mööda keha, kasutades veresooni ja ainult neile mõeldud liikumisteid-lümfisooni. Immuunrakud leiavad tee lümfisõlme, sest lümfisooned toodavad molekule, mis annavad endast märku. Lümfisõlmedes, kus immuunrakud kohtuvad, kasutavad nad info vahetamiseks paljusid erinevaid molekule. Neid molekule nimetatakse tsütokiinideks. Immuunrakkude rünnakut haigustekitajate kehast eemaldamiseks nimetatakse immuunvastuseks. Immuunsüsteem on võimeline mitte ainult käigusolevat immuunvastust vaigistama, vaid ka mittevajaliku vastuse kujunemist ennetama. Immuunsüsteem tagab kehale äärmiselt usaldusväärse kaitsesüsteemi. See on mehitatud spetsialiseerunud rakkudega, varustatud keerulise suhtlemissüsteemiga ja relvastatud, näiteks antikehadega.
MHCII esineb nn "antigeeni esitlevate rakkude" (APC- DC, MQ, B) pinnal, selleks et immuunrakkudele esitleda rakuvälisest keskkonnast sisse võetud (= eksogeenseid) valke. 4. Kirjelda primaarset ja sekundaarset lümfoidset kudet ja mis protsessid seal toimuvad. Nimeta lümfoidsed organid ja nende funktsioonid. Mis sarnasused ja erinevused on vere ja lümfiringel, mis on lümfi funktsioon? Primaarsed lümfoidorganid: luuüdi ja tüümus, IMMUUNRAKKUDE GENEREERIMINE. Nendes toimub algselt lümfotsüütide teke vereloome tüvirakkudest ja nende funktsionaalne küpsemine, diferentseerumine T- ja B- lümfotsüütideks. Sekundaarsed lümfoidsed organid ja koed: põrn, lümfisõlmed ja lümfoidse koe kogumikud (MALT, GALT), IMMUUNVASTUSE GENEREERIMINE. Spetsiifilised, peamiselt lümfoidkoest koosnevad elundid, mis on paigutunud teiste kudede suhtes selliselt, et oleks tagatud maksimaalne tõenäosus patogeenide ja lümfotsüütide kontaktiks
). Eosinofiilid Nemad toodavad erinevaid valke kohta, kus tekkinud põletik ja samas aeglustuvad vere hüübimist. Basofiilid Antud valgeliblede ülesanne on toota antikegi, samas osa nendest muutuvad mälurakkudeks, et järgmine kord olla paremini valmis sama antigeeni rünnakule. B-lümfotsüüdid Kui tõsine jama on käes, siis muudetakse vajadusel suureks õgirakkudeks ehk makrofaagideks. Monotsüüdid Nemad reguleerivad immuunrakkude tööd ja ise hävitavad me endi rakke, mis toodavad valesi valke (näiteks kui on nakatanud viirusega või meie endi rakk on muutunud vähirakuks). T- lümfotsüüdid Kõige levinumad valgelibled, moodustades valgelibledest 54-62%. Nimetakse ka õgirakkudeks. Esimesed rakud, mis jõuavad sissetungijateni. Võitlevad bakterite, seente ja viiruste vastu. Neutrofiilid Antikeha on valk, mida organism kasutab võõrkehade ohutuks muutmiseks; valk, mida
4) Doonori-retsipiendi crossmatch analüüsi läbiviimine. Viiakse läbi vahetult enne siirdamist kõige värskema seerumiga, sensibiliseeritud patsientide korral ka eelnevate seerumitega, kus HLA vastaste antikehade tiiter on olnud eelnevalt kõige kõrgem. Nii on võimalik kindlaks teha neid antikehi, millede tase võib olla siirdamise hetkel madal, sest nad võivad immuunrakkude aktiveerumisel põhjustada kiire äratõuke. Tänapäeval kasutatakse PCR-reaktsiooni koesobivuse määramiseks, nii doonoril kui ka retsipiendil, et teha kindlaks koesobivus molekulaarsel tasemel. Transplantatsioonireaktsioon Esimene neeru siirdamine oli 1968.a. Tartus, 2000.a. 51, 2001.a. 31. Maksa siirdamine 2000.a. 2, 2001.a. 1. Luuüdi siirdamine oli esimene 1993. a.
8. Immuunsüsteem. Organismil on spetsiiflised ja mitespetsiiflised mehhanismid, mis kaitsevad neid mikroorganismide ja infektsioonhaiguste eest. 1) Loomulik (natiivne) e. kaasasündinud immuunsus e. organismi loomulik resistentsus ehk mitespetsiifline immuunsus – vastus kiire, paljudele tekitajatele; pidev valmisolek. 2) Omandatud e. spetsiifline immuunsus e. adaptiivne - vastus kindlale tekitajale, täpselt reguleeritavad. Humoraalne: (tsütokiinide produksioon: tagavad kommunikatsiooni immuunrakkude vahel, komplement jne.) Rakuline: (neutrofilid, makrofaagid, NK rakud jne.) T-lümfotsüüdid – rakuline immuunsus: Lümfsõlmedes naiivne T-lümfotsüüt diferentseerub ja toimub klonaalne paljunemine. Tsütotoksilised, T-killer (CD8) - märklauaks viiruste, rakusisese bakteri või parasiidiga nakatunud või kantserogeensed rakud. Regulatoorsed, T-helper (CD4) TH1 (soodustavad rakusiseste patogeenide ja seente vastu suunatud põletkulist reaktsiooni ja immuunvastust).
Beetaürtm aktiivselt konkreetsel teemal mõtleval inimesel Deltarütm sügavas unes inimesel. Aktivatsiooni-sünteesi hüpotees hüpotees, mille kohaselt võivad unenäod olla magava aju tegevuse kõrvalnähud Depressandid NS aktiivsust vähendavad ained Stimulandid aju-või kehafunktsiooni aktiviseeriva v ergutava toimega ained Une vajalikkus: 1. Keha paranemine ja ärkveloleku ajal ärakasutatud ainevarude taastamine (immuunrakkude produktsioon, kasvuhormooni sekretsioon, glükogeenivarude taastamine) 2. Neuronite aktiivsustaseme lätestamine, päeva jooksul tekkinud sidemete kinnistamine 3. Olek, milles loomad veedavad seedimiseks kuluvat aega või seda osa päevast, mil olud ei võimalda toitu otsida. Taju muutvad ained: depressandid (alko, unerohud, ravimid), stimulandid (kofeiin, kokaiin,amfetamiin). Hüpnoos-valu vähendamine,lõdvestus
käigus areneb immunoloogiline mälu. 29. Kaasas immuunsuse barjäärid-Anatoomiline barjäär: nahk ,limaskestad. Füsioloogiline barjäär;temperatuur, pH (madal),keemilised mediaatorid . Rakkudega seotud barjäär. Põletikuline barjäär-koe kahjustus ja infektsioon. 30. Immuniseerimine, vaktsineerimine-Teatud infektsiooni vastu resistentseks muutmine.Põhineb immuunrakkude mälu-funktsioonil.Lümfotsüüdid tunnevad ära võõra antigeeni, toodavad antikehi.Korduvad nakatumisel on antikehad organismis juba olemas: Passiivne-Emalt lootele antikehade üle kandumine- Antikehade ülekanne ravi oststarbel (Botulism, teetanus) .Aktiivne- Pärast haigestumist (puukentsefaliit),vaktsineerimine. Kasutatakse nõrgestatud organisme, surmatud organisme 31. Kirjeldage ülitundlikkuse reaktsioone. - I tüüp – väga tavaline. Kiire reaktsioon
Hüpotalamuses on neuroendokriinsed rakud, mis sekreteerivad GnRH-d. Spermatogenees - protsess, mille abil toimub spermide tootmine munandi seemnetorukestes. Toimub 40-60 päeva. Spermatogeneesi käigus luuakse immunoloogiliselt priviligeeritud koht, kus seemnerakke ei hävitata isaslooma immuunsüsteemi poolt. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui spermiogeneesiks. Veri-munandi barjäär on oluline, läbi Sertoli rakkude saavad vaid kindlad ühendid läbi (kaitseb sperme immuunrakkude eest). Rasvlahustuvad molekulid saavad läbida (nt steroidhormoonid). Immuunsüsteem arvab, et diferentseerunud rakud on võõrad. Seemnetorukeste vahel esinevad Leydigi rakud, mis toodavad testosteroonid. Testosteroon stimuleerib spermatogeneesi, isaste tunnuste arengut, toetab skeleti ja lihaste arengut (anaboolne reaktsioon – võimendab skeletilihaste ja luude kasvu. Testosteroon stim. lihaste sünteesi ja inhibeerib proteiinide lagundamist)
kindlale antigeenile nim tolerantsuseks ehk IMMUUNVASTUS PUUDUB! Aktiivne protsess, vajalik on antigeeni töötlus ja esitlemine lümfotsüütidele ning see on seotud immunoloogilise mäluga Looduslik – seotud B ja T lümfotsüütide negatiivse ja positiivse selektsiooniga, organism käsitleb embrüonaalse arengu vältel manustatud antigeeni omana Omandatud – tekib peale sündi Primaarne/sekundaarne immuunpuudulikkus PRIMAARNE – häired immuunrakkude arenemisel tüvirakust funktsionaalseks immuunrakuks. Nt B-lümfotsüütide defekti korral immunoglobuliinide häired SEKUNDAARNE – kujuneb haiguste põdemise järgselt (HIV, leetrid) või keemiliste/füüsikaliste (kiiritusravi) mõjurite tulemusena Autoimmuunhaigus – immuunsüsteemi tasakaal häirub ja sihtmärkideks muutuvad oma rakud ja koed, põhjustades autoantikehade teket, autoimmuunseid reaktsioone ja haigusi Allergia – ehk ülitundlikkusreaktsioon
Kesknärvisüsteemis spontaanset aksonite regeneratsiooni ei toimu: Tekkinud gliiapärane armkude (glial scar) takistab aksoni kasvu. Inhibeerivad molekulid: kondroitiinsulfaat proteoglükaanid aggrecan, brevican, neurocan, NG2 (aju rakuvaheaine). Nende üks retseptor: Receptor protein tyrosine phosphatase sigma (PTPσ). Oligodendrotsüütide (müeliini) pinnal on aksonite kasvu inhibeerivaid molekule: Nogo, myelin-associated glycoprotein (MAG). Gliia arm takistab immuunrakkude (põletiku) ja infektsioonide levimist ajju. Kesknärvisüsteemi aksooni regenereerimis-strateegiad.Inhibiitormolekulide ja nende signaalradade blokeerimine; Perifeerse närvi tüki siirdamine läbi armkoe; Regenereeruvate aksonite navigeerimine ajus. Transkriptiline kontroll kidney arengus. Trasriptioonilise faktori GATA perekond.6 GATA faktorit selgrootsetel. Sisaldavad 2 Cys4 tüübi zing finger domääni; seostuvad DNAle WGATAR, tugeva aktivaatori; GATA3
HIV nakkuse epidemioloogia ja mehhanismid. Põhjalik informatsioon: http://www.kliinikum.ee/infektsioonikontrolliteenistus/doc/oppematerjalid/IV/HIV %20prax.pdf HIV-vastase ravi võimalusi. • HIV-infektsiooni spetsiifiline ravi seisneb viiruse replikatsiooni pidurdamises ja seega immuunsüsteemi funktsiooni säilitamises • Ravi eesmärgiks on viiruse hulga vähenemine alla laboratoorselt määratava taseme ning immuunrakkude (CD4-lümfotsüüdid) arvu suurenemine • Ravi alustamise kriteeriumiks on kliiniline sümptomaatika ja CD4-lümfotsüütide ning viiruste hulk (RNA koopiat/ml)
Siiski tuleb silmas pidada, et kõige enam mükotoksiinidega kokku puutuvad piirkonnad kannatavad tihti ka toidunappuse all, mistõttu on võimatu eristada alatoitumisest tingitud kasvupeetust mükotoksiinide mõjust. Immunosupressioon on katseloomadel kindlaks tehtud juba mükotoksiinide tarbimisel doosides, mis ei põhjusta muid kliinilisi nähte. Toime on seotud nii loomuliku kui omandatud immuunsuseks vajalike nii tsellulaarsete kui humoraalsete komponentide mõjutamisega. Et immuunrakkude pinnal on kõrge küllastumata rasvhapete konsentratsioon, on nad vabadest radikaalidest väga haavatavad. Oksüdatiivne stress pidurdab T- ja B-lümfotsüütide, NK rakkude, makrofaagide talitust, halvendab immuunrakkudevahelist kommunikatsiooni, väheneb immunomodulatorite ning komplemendi sisaldus plasmas (Sural ja Dvorska, 2011). Väga palju on tähelepanu pööraud uurimustööle mükooksiinide mõjust DNAle. Tõestatud on kartsinogeenne (nt
tsütokroom c vabanemine). VÄLIMINE RADA: retseptorvahendatud (Surmaligandid – CD95L, TRAIL, TNF-α; surmaretseptorid TNFR, Fas). Apoptoosi algussignaal tuleb ekstratsellulaarselt. Surmasignaalid mõjutavad Bcl-2 valguperekonna liikmete pro- või antiapoptootilist aktiivsust. Teised surmasignaalid aktiveerivad erilisi rakupinna valke e surmaretseptoreid. Fas ligand aktiveerib Fas’i (first apoptosis signal) – esineb spetsialiseerunud immuunrakkude (tapja -lümfotsüütide välispinnal) tapjarakud indutseerivad apoptoosi immuunrakkudes, mida enam vaja pole. Fas ligandi seostumine Fasiga käivitab DISC kompleksi (rakusurma indutseeriv kompleks) aktiveerib initsiaatorkaspaasid kaspaaside kaskaad raku apoptootiline surm 1. Killer-lümfotsüüdi pinnal olev Fas ligand aktiveerib märklaudraku pinnal olevad Fas retseptorid 2. FADD seondub DISC kompleksiga 3
lümfoleukeemia, äge leukeemia, mitte-Hodgkini lümfoom, Hodgkini lümfoom) Traumad, põletused Transfusioonide järgsed defitsiidid (koesobivuskonfliktiga seotud) Autoimmuunhaigustega seotud (passiivne, aktiivne, antikehadest sõltub, rakuline) Eksogeensed tegurid (toksilised defitsiidid) narkomaania ja alkoholismi foonil tekkiv ID ioniseeriv kiirgus immunosupressandid tsütotokslised ravimid antilümfotsütaarne globuliin Immuunrakkude kaotus splenektoomia verekaotus jne Immuunpuudulikkuse klassifikatsioon: Antikehade e B-rakuline (nt Brutoni tõbi) T-rakuline (nt DiGeorge sündroom) Kombineeritud B- ja T-rakuline (nt Wiskott-Aldrichi sündroom) Komplemendi puudulikkus (nt C1 inhibiitori puudulikkus) Fagotsütoosi puudulikkus (nt krooniline granulomatoostõbi) Immuunpuudulikkuse eri vormid võivad tekkida rakkude diferentseerumishäiretest (B ja T),
külge. Sarnaselt sisemembraanile on ka välismembraani sukeldunud palju valke. Välismembraani sisekülg koosneb ainult fosfolipiididest ning sarnaselt tsütoplasmamembraanile on selle koostis järgmine: 80% fosfatidüületanoolamiine, 15% fosfatidüülglütseroole ja 5% kardiolipiine. LPS on äärmiselt tugev antigeen imetajate immuunsüsteemile ning seetõttu nimetatakse LPS-e ka endotoksiinideks. LPS-ga seonduvad immuunrakkude retseptorid ning põhjustavad ägedat immuun-vastust. Üheks imetajate rakkude vastuseks on superoksiidide purse, mis põhjustab eukarüootide enda rakkude surma. LPS on ka eksogeenne pürogeen ehk palavikutekitaja ning põhjustab vaheühen-dite teket, mis põhjustavad septilist sokki inimesel. Inimene on LPS- dele teistest imetajatest tundli-kum, näiteks 1 g LPS-i 1 kg kehamassi kohta põhjustab inimesel soki, samas kui hiired suudavad taluda isegi doosi 1 mg/1kg kohta
Sageli heterofiilne ühendus. Tsütoplasmas seonduvad integriinid seoseliste valkude abil kas: a) Aktiini filamentidele või b) Intermediaarsetele filamentidele (nt keratiinile). 2 põhifunktsiooni: 1) Kinnitumine ECM-ile 2) Signaali ülekanne ECM-ilt rakule ja signaalist lähtuvalt: - Raku kasv - Raku jagunemine - Migreerumine - Diferentseerumine - Apoptoos Osalevad väga paljudes komplekssetes füsioloogilistes ja patoloogilistes protsessides nt: immuunrakkude migreerumine põletikukoldesse ja selle häired; vere hüübimine ja trombide teke; angiogenees ja vähi metastaseerumine. Adhesioonikaskaad: põletiku koest vabanevad põletikumediaatorid põhjustavad adhesioonimolekulide ekspressiooni endoteeli rakkudel ja põletikurakkudel. Valged verelibled seonduvad kõigepealt endoteeliga nõrgalt – (vahendavad selektiinid) ja seejärel tugevalt (vahendavad integriinid), misjärel toimub põletikuraku migreerumine põletiku piirkonda.
annaabi.ee 
