Immortal Beloved (0)

„Immortal Beloved“ on traagiline ning dramaatiline film Ludwig van Beethoveni elust ja loomingust. Filmi põhitegevuseks oli tema sekretär Anton Schindleri otsingud, kellele pühendas Beethoven oma armastuskirja.
Filmi keskmes oli Beethoveni raske ning kannatusterohke elu nii tavalises mõttes kui ka armastuses. Beethovenil halvenes kuulmine eluajal ning elu lõpus jäi ta päris kurdiks ning see mõjutas suuresti ta eluolusid ja sündmusi. Helilooja jaoks on kurdiks jäämine üks kõige kohutavamaid asju. Kui helilooja kaotaks jala, jääks ratastooli või jääks lausa pimedaks , siis saaks ta jätkata oma helilooja tööd, kuna oluliseks on kuulmine, kuulamine ning selle kaudu maailma tunnetamine . Kui aga helilooja kaotab kuulmisvõime, on see äärmiselt traumeeriv. Paralleeli võib tuua, et midagi sarnast tunneb kunstnik, kes kaotab nägemise. Mulle tundub, et Beethovenile mõjus küll kurdiks jäämine kõvasti, kuid pannes ennast ise tema olukorda, tundub mulle, et ta sai sellega isegi üsna hästi hakkama. Beethoven ei jätnud muusikat, heliloomist ega õpetamist vaatamata kurtusele.
Beethovenil oli raske lapsepõlv, mis kajastus ka tema ülejäänud elus. Beethoveni isa oli ta vastu väga karm. Noorena valetas ta Beethovenit mitmeid aastaid nooremaks, et ta tunduks andekam. Näiteks kui Beethoven oli 12-aastane, siis ta isa ütles et ta on kõigest 9-aastane, et publik arvaks temast paremini ning mõtleks et kõigest 9-aastane poiss on niivõrd andekas. Lisaks sellele peksis Luigi isa teda lapsena palju. Koduvägivald nende peres oli tavaline. Arvatakse, et see jõhker peksmine oli ka üheks põhjuseks, miks Ludwig vanemas eas oma kuulmise kaotas. Arvan, et Beethoveni kasvatus kandus edasi selle näol, kuidas ta oma väidetavat vennapoega, kes tegelikult oli Ludwigi enda lihane poeg, kasvatas. Ka Karlilt nõudis Ludwig väga paljut ning eeldas, et temast tuleb sama virtuoosne klaverimängija nagu ta ise.
Ludwig van Beethovenil oli ääretult keeruline armuelu ning ta sai selletõttu elus palju kannatada. Armastus on selline eluvaldkond , kus ei ole reegleid või reeglistikku. See on iga inimese puhul individuaalne ning armastuses võib juhtuda kõike. Beethovenil oli üks ja ainus suur eluarmastus, kelleks oli tema venna naine Johanna . Ludwig ja Johanna olid armunud, Johanna ootas ka Ludwigi last, kuid abiellus ta venna, Kaspariga ning nad ei avalikustanud oma armulugu kunagi. Arusaamatuste, tähelepanematuse ning möödarääkimiste tõttu jäi aga nende armulugu katki ning sellele järgnes viha ning lausa vihkamine nende kahe vahel. Tegelikult oli aga Johanna Ludwigi tõeline armastus tema elupäevade lõpuni ning ülejäänud armumised ei olnud sellega võrreldavad. Kahjuks sai Johanna sellest teada alles peale Beethoveni surma ning mõlemad kannatasid asjatult . Elu on täis ootamatuid keerdkäike ning mõnikord võib midagi siiralt ilusat muutuda ja variseda kokku vaid tähelepanematuse tõttu.
Kui arutleda, et kas Beethovenil oli õigus öeldes „Kõik, mis on raske, on kaunis, suursugune , sisukas, sest raskused sunnivad vaeva nägema“, siis usun, et tema jutus on tõepoolest tõetera sees. Midagi siin elus ei tule lihtsalt kätte, kui tahta midagi saavutada, siis peab selleks ka vaeva nägema. Nagu Tammsaare on öelnud : „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.“ Kui pingutada ja vaeva näha, siis on ka tulemust näha. Kui vaadelda kas tuntud geniaalseid heliloojaid nagu Beethoven ja Mozart või muid geeniuseid, siis enamasti on nende elud olnud siiski rasked ja nad on pidanud ise pingutama ja vaeva nägema, selle tulemusel on sündinud ka tõelised kunstiteosed. Samas ei tasu end ka üle koormata ning asjatult piinata. Muidugi on oluline elus midagi saavutada ja kuhugi jõuda, kuid seda ka mõistlikkuse piires. Kui end liiga ära koormata, siis võib selle tulemusel kannatada tervis. Mina usun, et raskused sunnivad vaeva nägema, ning mis on hoolikalt ja vaevaga tehtud, on ka kaunis ning suursugune, kuid kõige olulisem on teha kõike mõõdukalt ja mitte seada ohtu ennast, oma tervist ning suhteid lähedastega.
Beethoven oli eriliselt andekas helilooja ning tema klaverimäng oli ääretult virtuoosne. Kui mingil ajaperioodil tema elus ei hinnatud teda nii kõrgelt, siis tema elu lõpuperioodil olid tema kontertid suurtele saalidele väljamüüdud ning publik aplodeeris püstijalu mitmeid kümneid minuteid. Mina jagan arvamust ilmselt enamuste inimestega, kes ka arvavad , et Beethoveni näol oli tegemist erakorde heliloojaga ning ta on ainulaadne kogu maailma ajaloos. Isegi poolkurdi ning lõpuks ka täiesti kuulmise kaotanuna ei jätnud ta heliloomist ning jätkas oma meistriteoste kirjutamist, mis on imeväärne. Usun, et Beethoveni teosed on universaalsed ning ajatud. Ka praegu, paarsada aastat hiljem on tema teosed väga nauditavad ning meeldivad.
4
Rocca al Mare Kool, Elen Tark, 11.a