Ilmar Raag, „Kultuuritust ei ole olemas“ - kirjand/analüüs (1)

Ilmar Raag , „Kultuuritust ei ole olemas“
Tänapäeva maailmas on mõiste „kultuur“ muutunud, võrreldes mineviku omadustega. Filmirežissöör Ilmar Raag seletab veenvalt, miks ei saa öelda, et kultuuri pole, tuues näiteid oma isiklikest kogemustest, ajaloost ja praegu kehtivast ühiskonnast. Ta mõttearutlus on konkreetne ja igati põhjendatud.
Üheks väiteks esitas ta liigse üldistamise. Visandades ettekujutluse oma vanaemast, põhjendas ta ära, miks ka vanamemm oli kultuuri osake, kuigi ooperisaalide asemel veetis õhtuid piibli ees. Inimestel on tõesti harjumus ümberringi toimuvat süstematiseerida, luua enda jaoks seoseid , et elu kergemini mõista. Kultuuri all mõeldakse automaatselt „teadmisi, usku, kunsti, moraali, seadusi, tavasid“, ent mõiste tekke alguses omas see vaid „harimise“ tähendust. Kõik, mida inimene vähegi ette ei võtaks, arendab ta ajutööd, sellega harides. Kui ta vanaema luges piiblit , elas ta samal ajal oma kultuuris, sest raamat haris teda. Kuigi aja jooksul on mõiste definitsioon ise muutunud, on praegusajal levinud üldistamine vahest liialdatud.
Kultuuri ja kunstide seos tekkis alles 19. sajandil, nagu kirjutab Ilmar Raag. Siis toimus esimene suurem üldistamine ja mõiste laienes, hõlmates peale harimise enda alla ka kõike muud, mida „inimene võib omandada ühiskonna liikmena“. Sealt sai alguse ka arusaam, et kultuursed inimesed on head, mittekultuursed aga väljakannatamatud. Arvestades seda, et igaüks elab teatud kultuuris, on eelnimetatus vasturääkivus. „Inimesed käituvad harva vastupidiselt nende loomusele“ väitis Ilmar Raag, kuid tegelikult on kultuurne inimene sama ettearvamatu kui metslane, sest näiteks sõltuvalt tujust võib talle ühel päeval klassikaline muusika meeldida, teisel aga mitte, hoolimata lapsepõlvest alanud lembusest klassikalise muusika vastu. Lihtsalt pole tahet selle kuulamiseks. Siinkohal kultuuri ja helikunsti vaheline seos on kui tühi hulk, kuna inimene ei hari ennast tegevusetusega.
Kultuur on mõjutatav. Kuna seda vormivad ja täiendavad elanikud, kes selles pidevalt eksisteerivad, on välistatud võimalus, et selle olemus ei muutu, sest ühiskonnaski toimub pidev areng. Mõttemaailma mõjutavad kõige rohkem tugeva iseloomuga isiksused, liidrid , nagu näiteks revolutsioonidel on alati peamine eestvedaja , keda kuulatakse ja kelle soovi kohaselt kultuur muutub. Kuna see protsess toimub küllaltki sageli, pole „kultuuril“ kindlat omadust, mis ei saaks kunagi deformeeruda. Ent Ilmar Raag on siiski üritanud: „kultuur on kui mõtteline tarkvara , mis jookseb inimeste kui sotsiaalbioloogilise riistvara peal“. Ta ei seleta, mis see täpselt on, kuid on püüdnud hõlmata kõike olemasolevat ühte lausesse, mis tal hästi välja tuli.
„Ei ole kultuuritust, on vaid vaimne keskkond, milles me elame,“ lõpetab Ilmar Raag oma arutluse, lisades veel, et tema vanaema oli hea inimene. Nõustun mõlema mõtteteraga – need kaks lihtsalt arusaama ongi kogu tõde kultuuri olemuse kohta.