Iga põlvkond on rohkem oma aja kui isa nägu (0)

Iga põlvkond on rohkem oma aja kui isa nägu
Pidevalt kuulevad tänapäeva noored kodus taolisi ütlusi: „Meie pidime kooli ajal igal vaheajal kolhoosis tööd rabama, hommikust õhtuni!” Niimoodi me muutumegi, uued on eelmistest erinevad. Juba need ütlused, mille tähedusest meil, tänapäeva noortel, õrna aimugi pole, näitavad, et oleme oma vanematest täiesti erinevad, oleme järjekordne omanäoline põlvkond.
Kui tagasi vaadata, siis polnud meie vanematel ja vanavanematelgi taolist põlvkonnalist sarnasust. Siis ei saanud lapsevanemad aru mürtsuvast 80ndate popmuusikast, noorte suurest huvist välismaa asjade vastu, läikivatest diskorõivastest ja paljust muustki. Kui tänapäeval räägivad vanemad oma järeltulijatele raskest kolhoositööst, siis neile räägiti karjas käimisest ja väideti, et kolhoosis saavad lapsed lausa puhata. Veel rohkem tagasi vaadates näeme, et lisaks neile olid erinevad ka vanavanemad ja nende vanemad ning niimoodi ka neile eelnevad põlvkonnad.
Ajad on erinevad ja sellest tulenevalt ka põlvkonnad. Selles, kas tänapäeva noorte põlvkonda saab pidada nn e-generatsiooniks ehk ectasy-generatsiooniks, pole mina kindel. Leidub kindlasti paljusid, kes seda arvavad tulenevalt sellest, et uimastite tarbimine aina kasvab. Siiski leian, et ühe pahe tõttu ei saa tervet põlvkonda nii nimetada. Pigem seostaksin tänapäeva noorte põlvkonda i-ühiskonnaga. I-ühiskonnale iseloomulikud jooned leiab ka eelnimetatud generatsioonist . Naiste aina suurenev eneseteostuse vajadus – ülikool muutub aina populaarsemaks, karjääriredelil ronitakse tipu poole ületades kõik ettetulevad raskusesd ja soolist diskrimineerimist peaaegu ei olegi, sellest tulenevalt tekib selles generatsioonis ühel hetkel olukord, kus naised on kõrgemalt haritud kui mehed ja mehed on lõpuks need kodukanad, kelleks naisi on alati peetud. Aeg, kus partnerite vahetamine oli häbiasi, on möödas. Tänapäeva noor otsib seda õiget ja vahetab partnerit pidevalt. Seda tuleb tihedamini ette kui õnnelikku kooselu. Ilmselt on siiski partnerite vahetamine seotud ka karjääriga, mis ei luba kindlat elukaaslast aja nappuse tõttu. Tänapäeva noor tahab rohkem otsustada, selleks ronitaksegi karjääriredelil võimalikult kõrgele. Selline on praegune aeg ja sellest tulenevalt ka põlvkond.
Vastandades eelmainitut ühe astme võrra vanema põlvkonnaga tundub tõesti, et neis kahes ei ole midagi sarnast. Lõppude lõpuks ei käi ükski tänapäeva noor enam kolhoosis ja neile on avatud kogu maailm. Kui vähegi pealehakkamist on, võib iga noor jõuda täpselt sinna, kuhu unistused küündivad. Eelmine generatsioon ei saanud välismaale enne 90ndate algust, sest varem kardeti NSV Liidus, et välismaale minnes inimesed lihtsalt ei tulegi tagasi. Isegi sugulastele ei lubatud välismaale külla minna. Suvi-suve järel veedeti kolhoosis tööd tehes ja pioneerlaagrites käies. Midagi muud ei osatudki suvel teha. Lapsed ei osanud unistadagi reisit vanematega Egiptusesse . Noored oli harjunud sellega, et pärast keskkooli mindi õppima ametit, mis oli sarnane vanemate omale. Kui vanem oli kõrgharidusega, läks noor enamasti sama teed. Kui aga vanem oli lihttööline, ei osanud suurem osa sellistest noortest oma elult midagi enamat oodatagi. Muidugi oli ka erandeid , aga selline oli üldpilt.
Noorsugu on alati hukas. Ei ole ühtegi põlvkonda, kes noorte kohta nii ei ütleks. Kunagi ei ole ideaalset arusaamist vanemate ja noorte vahel. Kas see tähendab, et hukas on peale tormav aeg? Või on vanem generatsioon liialt oma nina alla vaatav ning ei märka uurida elu laiemalt, ka väljastpoolt enda põlvkonna piire ? Üks on kindel – ajad muutuvad ja miski ei jää samaks. Selleks, et üksteist paremini mõista, peaksidki vanema ja noorema põlvkonna inimesed silmad avama ja laiemalt vaatama. On hea ütlus, mis sobib suurepäraselt selle kohta, kuidas põlvkonnad üksteisesse suhtuvad: „Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhäälset ja laidetakse ka mõõdukalt rääkijat. Maailmas pole midagi mida ei saaks laita.”
Kokkuvõtteks ütleksin, et aega ei saa peatada, ka sellega käsikäes käivaid muutusi ei saa peatada ning ka põlvkondade erinevusi ei saa vältida. Ei tule kunagi aega, kus põlvkonnad on täiesti identsed ning mõistavad üksteist, mis tahes vaatenurgast pilk heita. Iga põlvkond on tõesti rohkem oma aja kui isa nägu. Sellega tuleb leppida ning vastavalt sellele tolerantsemalt käituda ning üksteist mõista.