Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad. Pärast Eesti vabanemist formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgeteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Sakslased küll lubasid mitte luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid rindeolukorra halvenedes hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuna see ei toonud soovitud tulemusi, alustati osaliste üldmobilisatsioonidega. Peagi kuulutati välja ka uus üldmobilisatsioon, millest põhiosa meestest koondati piirikaitserügementidesse. Soome armeesse ei satutud sunniviisiliselt
1941. aastal kuulutati Eestis välja mobilisatsioon, mille käigus liitus veel eestlasi Punaarmeega. Need, kes ei olnud nõus venelaste poole asuma, liitusid metsavendadega. Esialgu eelistas Saksa väejuhatus vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem lahinguks Punaarmee vastu. Vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel kasutati veel politseipataljone, mida moodustasid politseivõimud. Kuna Eesti SS- leegion omandas halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades, asendus värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. 31. jaanuaril 1944. aastal kuulutati välja üldmobilisatsioon
Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone ja politseipataljone. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Sõjaväeteenistusse mindi meelsamini, sest nad kartsid Punaarmeed ning kodumaad oli vaja kaitsta. Jaanuaris 1944 moodustati 200.väeüksus, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehes,
Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli vabatahtlikke vähe. Siis alustati osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui punaarmee lähenes Eestile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamalt, sest ei tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon
Punaarmee ridadesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisilise mobiliseerimise tõttu, sest pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Seetõttu kasutaski Vene väejuhatus rahvusvaheliselt keelatud võimalust võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riigi kodanikke. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, millest formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Kuid kuna natsliku Saksamaa poliitika tekitas Eestlastes sügavat pahameelt, siis asendati vabatahtlike värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. Kõige enam rääkisid aga oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust
Punaarmee ridadesse sattusid eestlased peamiselt sunniviisilise mobiliseerimise tõttu, sest pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Seetõttu kasutaski Vene väejuhatus rahvusvaheliselt keelatud võimalust võtta okupatsiooniarmeesse okupeeritud riigi kodanikke. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, millest formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Kuid kuna natsliku Saksamaa poliitika tekitas Eestlastes sügavat pahameelt, siis asendati vabatahtlike värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. Kõige enam rääkisid aga oma saatuse määramisele kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust
Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli vabatahtlikke vähe. Siis alustati osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui punaarmee lähenes Eestile, kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nüüd mindi sõjaväeteenistusse meelsamalt, sest ei tahetud, et taastataks Punaarmee okupatsioon
Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel (igal pool osaliselt). Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed. Eesti omavalitsus moodustas 31
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed. Eesti
Moskva lõi pärast mobiliseeritute päästmist 8. eesti laskekorpuse, kus oli 90% eestlasi. Pooled neist hukkusid siiski lahingus ning 2000 meest andsid end sakslastele vangi. Saksamaa väejuhatus läks üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikute sooviks oli kättemaksta selle eest, mida nad kogesid NL okupatsiooni ajal. Metsavendade üksused osalesid lahingutes Eesti pinnal, Saksa vägede kooseisus ning hiljem saadeti nad laiali. Sõjavõimude alluvuses moodustati idapataljone. Politseivõimud aga politseipataljone. 1942. aastal värvati Eesti SS-leegionisse vabatahtlikke, kuid Saksa poliitika oli neile vastukarva. Seejärel asendati leegion osaliste sundmobilisatsiooniga. Hiljem sai selle nimeks Eesti SS-diviis, mis allus sakslastele. Kuulutati välja üldmobilisatsioon, sest Punaarmee oli lähenemas Eesti piirile. Teenistusse ei mindud vastumeelt, sest tarvis oli kaitsta Eestit, kui kodumaad. Mobiliseerituid koondati piirikaitserügementidesse
Metsavendlus näitas, et eestlased ei olnud tollal veel kaotanud usku omariikluse taastamisse. Järgmine võimalus oli eestlastel liituda Saksa armeega, millega vabatahtlikult liitus eestlasi, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Järk- järgult mindi üle sundmobiliseerimisele. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS- leegionisse. Kuna soovi leegioniga liitumiseks avaldasid vähesed, mindi armee kokkusaamiseks üle sundmobilisatsioonile. Natsi armee võis tunduda eestlastele päästjana NSV Liidu okupatsioonist,
Metsavendlus näitas, et eestlased ei olnud tollal veel kaotanud usku omariikluse taastamisse. Järgmine võimalus oli eestlastel liituda Saksa armeega, millega vabatahtlikult liitus eestlasi, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Järk- järgult mindi üle sundmobiliseerimisele. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS- leegionisse. Kuna soovi leegioniga liitumiseks avaldasid vähesed, mindi armee kokkusaamiseks üle sundmobilisatsioonile. Natsi armee võis tunduda eestlastele päästjana NSV Liidu okupatsioonist,
kehvade elutingimuste tõttu,osa hukati. Eestlased sõdivate poolte relvajõududeks Suvesõja päevil sales u 1500 eesltast Saksa sõjaväe kooseisus võitluses pUnaarmee vastu,need saadeti aga laiali kuna Euroopa loomisel pidavat vere au kuuluma ksnes sakslastele,siis liitus u44000 mees organist. Omakaitse,mis asendas kaitseliitu ja oli mõeldud Eesti puhastamiseks Punaarmee riismetest ja sõjaliselt oluliste objektide valvamiseks.Peagi hakati formeerima idapataljone ja politseipataljone,need toimusid Vm pinnal.algul vahiteenistuses ja lahingutes partisantidega,siis rindevõitluses Punaarmee vastu. 1942aug kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine,ei olnud populaarne kuna eestlased olid saksa poliitikas pettunud.Sundvärbamise ja mobilisatsiooniga kasvas legionäride arv,mood. 20. Eesti SS-diviis. 1943 suvel saadeti pataljon Narva rindele-paistis silma kuid kandis ränki kaotusi.Sundmobilisatsioonid
Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid lahigutes Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel. Kui rinde olukord halvenes hakati varbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega, kuhu pidid minema 1919-1925. aastal sündinud poisid. Kui Punaarmee
tagalasse ja tagasi rindele viidi alles 1944. aastal. 1945. aastal osales korpus sunmmobilisatsiooniga Kuramaal. Saksa armees kasutati algul ainult vabatahtlike eestlasi, kuid hiljem hakati taas kasutama sundmobilisatsiooni. Peamiselt läksid eestlased sinna selleks, et kätte maksta Nõukogude võimule kõige selle hirmsa eest, mida eestlased pidid läbi kogema, kuid oli ka teisi põhjusi. Esimesed vabatahtlikud olid metsavendade salgad, millest olid moodustunud üksused. Formeeriti idapataljone, mida kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, aga hiljem ka lahingues. Politseidest moodustati politseipataljone, mida peamiselt kasutati vahiteenistuses ning ka osaliselt rindel. 1942. aastal loodi Eesti SS-leegion, kuhu hakati värbama vabatahtlike värbama, kuid sinna läksid ainult vähesed. Seetõttu kasutati osalist sundmobilisatsiooni. Hiljem sai selle leegioni nimeks 20. Eesti SS-diviis. 31. jaanuaril 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, sest Punaarmee oli lähenemas
saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid vaid vähesed tahtsid sinna minna. See asendati hiljem osaliste sundmobilisatsioonidega. Hiljem sai Eesti leegioni ametlikuks nimeks 20. Eesti SS-diviis, mille kõrgem juhtimine
saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid vaid vähesed tahtsid sinna minna. See asendati hiljem osaliste sundmobilisatsioonidega. Hiljem sai Eesti leegioni ametlikuks nimeks 20. Eesti SS-diviis, mille kõrgem juhtimine
usaldusväärsed, siis koondati nad tööpataljonidesse. Neid sunniti ehitama raudteid, lennuvälju, tehaseid, langetama metsa ja tegema muid töid. Moskva otsustas luua rahvus- väeosad ja seetõttu moodustati 8. eesti laskurkorpus, mille koosseisust 90% olid eestlased. SAKSA väejuhatus kasutas oma vägedel alguses Eesti vabatahtlikke, kes tahtsid kätte maksta Venemaale okupatsiooni eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavennad. Hiljem hakati uusi vabatahtlikke värbama ja moodustati idapataljone, mida kasutati julgestuseks Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid Saksa natslik poliitika oli eestlastele vastu hakanud ja vaba- tahtlikke leidus vähe. Seepärast hakati kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Leegioni saadeti nn vabatahtlikena teatud aastal sündinud mehed. Eesti leegion nimetati ümber 20. Eesti SS-
Need metsavendade salkadest moodustunud vabatahtlike üksused saadeti aga pärast eesti hõivamist okupatsioonivõimude käsul laiali. Seejärel liitus umbes 44 000 meest vabatahtlikul relvastatud organisatsiooniga Omakaitse, mis asendas kaitseliitu ning oli mõeldud Eesti puhastamiseks Punaarmee riismetest ja sõjaliselt oluliste objektide valvamiseks. Peagi hakati sakslaste korraldusel formeerima uusi vabatahtlikest koosnevaid väeosi idapataljone ja politseipataljone. Kättemaksusoov punasel aastal kogetud kannatuste eest tõi kokku umbes 10 000 vabatahtlikku, kuid lähem tutvus natsireziimiga vähendas nende arvu tunduvalt. Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine. See ei osutunud kuigi populaarseks, sest eestlased olid selleks ajaks sakslaste poliitikas sügavalt pettunud. Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda,
1941/42.aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Moskva otsustas luua uued eesti rahvusväeosad, 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulus 27 000 meest. Lahingutes langes ligi pool korpuse koosseisust hukkunute ja haavatutena, ligi 2000 meest andis end sakslastele vangi. Märtsis 1945 osales uute sundmobilisatsioonidega täiendatud korpus lahingutes Kuramaal. SAKSA ARMEE Saksa vägede koosseisus tegid esimesi lahinguid kaasa metsavennad. Loodi idapataljone julgestusteenistuseks ning politseipataljone vahiteenistuseks ninf võitlusteks 1942.aastal hakati värbama inimesti Eesti SS-leegionisse. Kuna vabatahtlike värbamine ei toonud tulemusi, siis asendus see osalise sundmobilisatsiooniga. Sealsed madalamad juhtimisastmed olid eeslastest ohvitseride käes. 31.jaanuar 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirkaitserügementidesse, osa aga kasutati leegioni täiendamiseks.
Vabatahtlikult mingi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetud eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused, mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Pärast Eesti vabanemist saatsid sakslased need küll laiali, kuid õige pea algas vabatahtlike värbamine uutesse loodavatesse väeosadesse. Sõjavõimude alluvuses formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud omakorda moodustati politseipataljone. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942. aastal ahakti värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuid sellega olid hiljaks jäädud, kuna Saksa poliitika tekitas eestlastes juba sellist pahapeelt, et vähesed tahtsid minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kuna
Hävituspataljonid Saksa armee 7 Saksa väejuhatus otsustas kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid liikus ka järk järgult üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks, kes läksid vabatahtlikult saksa poole peale olid Suveõjas osalenud metsavendadest moodustatud üksused, mis tegid Saksa kooseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal. Idapataljone kasutati alguses julgestusteenistusteks Saksa rinde tagalas, hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone. 1942 hakati värbama vabatahtlikke Eesti SSleegionisse kus kasutati veidi kavalust, kuid vähesed liitusid sellega ja Saksamaa polnud rahul siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Eesti leegioni ametlikuks nimeks sai SSdiviis. Eesti Omavalitsus kuulutas 31
eesti rahvusväeosad. Selle alusel moodustati 1942.a. sügiseks 8.eesti laskekorpus, kuhu kuulus umbes 27000 meest, kellest ligi 90% olid eestlased. 23Saksa armee.Saksa sõjaväkke mindi vabatahtlikena sellepärast et maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest.Esimeseks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustatud üksused, mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahingud Eesti pinnal. Sõjaväevõimude alluvuses formeeriti nn idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes punaarmee vastu. Politsei omakorda moodustasid politseipataljone, mida rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. 1942 aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse.....Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud
Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseipataljone, mis koosnesid politseivõimudest, rakendati vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel (igal pool osaliselt). Kui rinde olukord halvenes, hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, millesse minna aga soovisid vähesed. Tänu sellele asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 sündinud noormehed. Eesti omavalitsus moodustas 31
Eestlased sõdivate poolte relvajõududes Suvesõja päevil osales umbes 1500 eestlast Saksa sõjaväe koosseisus Punaarmee vastu. Pärast Eesti hõivamist saadeti need üksused okupatsioonivõimude käsul laiali. Seejärel liitus umbes 44 000 meest vabatahtliku relvastatud organisatsiooniga Omakaitse. Omakaitse asendas Kaitseliitu ning oli mõeldud Eesti puhastamiseks Punaarmee riismetest. Peagi hakati formeerima uusi vabatahtlike väeosi idapataljone ja politseipataljone. Need leidsid rakendust Venemaa pinnal, esialgu vahiteenistuses, lahingutes partisanidega. Hiljem ka rindevõitluses Punaarmee vastu. Kättemaksusoov tõi kokku umbes 10 000 vabatahtlikku, kuid nende arv vähenes. Eestlasi sakslaseid koheldi rindel ebavõrdselt, ka see tekitas vabatahtlike lahkumise. Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine. See ei osutunud väga populaarseks, sest eestlased olid sakslaste poliitikas pettunud.
Enamik neist suri vangilaagris nälja, haiguste ja kehvade elutingimuste tõttu, osa hukati Eestlased sõdivate poolte relvajõududes · Suvesõja päevil osales umbes 1500 eestlast Saksa sõjaväe koosseisus võitluses Punaarmee vastu. · Omakaitse asendas Kaitseliitu ning oli mõeldud Eesti puhastamiseks Punaarmee riismetest ja sõjaliselt oluliste objektide valvamiseks · Peagi hakati sakslaste korraldusel formeerima uusi vabatahtlikest koosnevaid väeosi idapataljone ja politseipataljone. · Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine. Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv 1944.aasta alguseks 11000 meheni ning neist moodustati 20.Eesti SS-diviis. · Soome armeega liitunud eestlased soomepoisid. · Umbkaudu paarkümmend tuhat eestlast osales teises maailmasõjas ka Punaarmee poolel. · 22.territoriaalne laskurkorpus
sõjaliselt oluliselt objektidel. Allutatud Eesti Omavalitsuse kaudu Saksa sõjaväe- ja politseivõimudele. Sinna kuulus 44 000 inimest, järk-järgult vähenes. Ida- ja politseipataljonid: Anti korraldus luua eesti vabatahtlikest julgestusgrupid, mis said hiljem tuntuks kui idapataljonide nime all. Organiseeriti kuus rindepataljoni ja üks tagavarapataljon, millest käis aja jooksul läbi umbes 5500 vabatahtlikku. Esialgselt kasutati idapataljone valve- ja julgeolekuteenistuseks armee lähitagalas, kuid hiljem rakendati neid lahingutes Leningradi ja Novgorodi ruumis. Politseipataljonid: Kogu Ostlandi Riigikomissariaadis moodustati kaitsemeeskondi ehk politseipataljone. Need kuulusid kohalike Saksa politseijuhtide alluvusse- Vahiteenistus, partisanide-vastaseks võitluseks. Hiljem rakendati neid rindevõitlustes. Seal oli 10 000 liiget. Peamiseks sooviks oli kättemaksta okupatsiooni ajal kogetud kannatuste eest.
annaabi.ee 
