Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

I RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG (0)

1 Hindamata
Punktid

Lõik failist

I RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG
1860 – 1885 Eesti rahvuslik ärkamisaeg. See oli aeg, millal algas eestlaste enda teadvustamine kui rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna ning seltsitegevuse kaudu.
1857. a asutas Johann Voldemar Jannsen nädalalehe Perno Postimees , millest kasvas välja Eesti Postimees (1863). See leht pani aluse Eesti ajakirjanduse järjepidevale arengule, oli väga loetav ja mõjukas .
1857.–1861. a "Kalevipoja" ilmumine Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes. Eepose kirjutamist alustas F.R. Faehlmann ja lõpetas F.R. Kreutzwald .
24. juunil 1865. aastal J.V. Jannseni eestvõttel asutati Vanemuise Selts lauluseltsina, tegevusalaks koorilaul. Eesmärk oli tagada eesti rahvuse, tema keele ja kultuuri järjepidevus ja kestmine.
1867. a esitas J.V.Jannsen avaliku üleskutse tähistada poole sajandi pärisorjuse kaotamisest Liivimaal eestlaste üldlaulupeoga.
1868.–1870. a C. R. Jakobsoni kolm isamaa kõnet Tartus
1869. a toimus 18.–20. juunil Tartus J.V.Jannseni eestvedamisel Eesti esimene üldlaulupidu . Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine . Laulupeol osales 4 orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat. Laulupeo repertuaari kuulusid kirikukoraalid, vaimulikud laulud, ilmalikud laulud ja Vene riigihümn . Kava koosnes 25st laulust. Esimesel üldlaulupeol lauldi "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm !", millest sai hiljem Eesti hümn . Sõnade autoriks oli J.V.Jannsen.
24. juunil 1870. a sündis Tartus Eesti Rahvusteater . Vanemuise

I RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG #1 I RAHVUSLIK ÄRKAMISAEG #2
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2016-05-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 12 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor MissMimmu Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

thumbnail
10
docx

RAHVUSLIKU ÄRKAMISAJA OLULISEMAD SÜNDMUSED JA VÄLJAANDED

Täida abimaterjale kasutades tabelid. Ristiga lahtrid jäävad täitmata. RAHVUSLIKU ÄRKAMISAJA OLULISEMAD SÜNDMUSED JA VÄLJAANDED ÜRITUS AEG, KOHT JUHID, VÄLJAANNE, SEISUKOHAD TÄHTSUS RÄ's ELLUVIIJAD VÄLJUND LAULUPIDU 18.-20. Juuni Johann Voldemar Eesti hümni esimene Andis tõuke uute kooride 1869, Tartus Jannsen ja esitamine, esimene tekkimisele ja algupärasele Aleksander üldlaulupiu üldse heliloomingule. Suurendas Kunileid, eestlaste ühtekuuluvust ja

Eesti ajalugu
thumbnail
9
docx

Ärkamisaeg

rahvas kokku, et nad tunneksid end ühtse rahvana. Ärkamisaeg lõppes sellega, et Eesti venestati.Rahvuslik liikumine 1860 ­ 1885 Ajavahemikku 1860 ­ 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg-maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks. Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus. Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses maalikunstnik Johann Köleriga eesotsas nn Peterburi patriootide rühm, kes toetas eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Peterburist sai tõuke isamaaliseks tegevuseks ka üks Eesti hilisemaid RL juhte Carl Robert Jakobson, kes töötas seal tol ajal gümnaasiumiõpetajana. Eestimaal sai RL koldeks esialgu majanduslikult enam arenenud Viljandimaa; hiljem kujunes RL keskuseks Tartu.

Ajalugu
thumbnail
14
doc

REFERAAT - Rahvuslik liikumine Eestis, Carl Robert Jakobson

liikumise sündmustest ja nende tähtsusest, erinevatest rahvusliku liikumise tegelastest ja eriti Carl Robert Jakobsonist. Infot leidsin internetist, teatmeteostest ja õpikusest. Töö koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis tutvustan ma rahvuslikku liikumist üldiselt ja teises käsitlen Carl Robert Jakobsoni elu ja tegusid. 2 1. RAHVUSLIKUST LIIKUMISEST ÜLDSIELT Rahvuslik liikumine ehk ärkamisaeg tähendab oli Eestis peamiselt aastail 1860-1880. Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just lõpu aastatel, kui venestamine sellele lõppu teha püüdis (kõik seltsid välja arvatud karsklaste seltsid keelati). Ärkamisaja eelduseks oli fakt, et selleks ajaks tekkis juba rahva kihte, kes olid saavutanud majandusliku sõltumatuse. Kõige elavalamalt võtsid rahvuslikust liikumisest osa haritlased. Eestvedajateks olid Carl Robert

Kirjandus
thumbnail
2
docx

Rahvuslik liikumine

Rahvuslik liikumine Rahvuslik liikumine leidis aset 19. sajandil. Hakati ennast tunnetama eesti rahvuse liikmetena, tõusis huvi maa, keele, kultuuri ja ajaloo vastu, hakati võitlema eestlaste kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste õiguste eest ning nõuti võrdseid õigusi baltisakslastega. Liikumise juhtideks olid Hurt, Jannsen, Jakobson, Köler ja Koidula, ning ma kavatsen rääkida lähemalt esimese kolme mehe tegemistest, ettevõtmistest. Esimesena räägin ma rahvusliku liikumise juhist Jakob Hurdast. Hurt oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Ta sündis 22. juulil 1839 Põlva lähedal vaese koolmeistri peres, kuid vaatamata raskele majanduslikule olukorrale sai ta hea hariduse. Jakob jõudis isegi doktori kraadini, selle ta omandas 1886. aastal Helsingis. 1864 kohtus Jakob Hurt Õpetatud Eesti Seltsis kohalike Viljandimaa talupoegadega ning tõusis seejärel ÕES-i etteotsa. ÕES-i eesmärgiks

Ajalugu
thumbnail
24
docx

Ärkamisaeg Eestis ja Juhan Liiv

Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel , Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani , Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega. Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega 5 iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid, vallakirjutajad) ja keskkiht

Ajalugu
thumbnail
24
docx

Johann Voldemar Jannsen

Kui koorid olid Tartusse kokku sõitnud, tehti peaproov igaks juhuks suletud uste taga Maarja kirikus, et vältida sakslaste õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga hästi, kokkulaulmine tuli suurepäraselt välja. Laulupeo korraldamiseks rentis "Vanemuise" selts "Ressource'i" seltsi aia, mis asus Peetri kiriku vastas. Laulupidu äratas suurt tähelepanu, sellel oli vähemalt 12 000, võimalik, et ka 15 000 pealtvaatajat. Nõnda sai sellest tõepoolest esimene eestlaste rahvuslik suurüritus. Muuhulgas esitati laulupeol ka Friedrich Paciuse viisi ja Jannseni kirjutatud sõnadega laul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millest hiljem sai Eesti hümn. 7. KIRJANDUSLIK LOOMING Kirjandusliku tegevusega alustas Jannsen juba Vändras, avaldades 1845. aastal saksa keelest tõlgitud vaimulike laulude kogu “Sioni-Laulo-Kannel”, millele hiljem järgnes veel kaks annet. Samuti peamiselt saksa eeskujul või saksa keelest

Eesti keel
thumbnail
8
doc

Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen oli eesti koolmeister ja üks rahvusliku liikumise juhte. Rahvusliku liikumise valmistas ette estofiilide tegevus 18. sajandi lõpul ­ 19. sajandi I poolel. 1860. aastail hakkasid esimesed eestlastest rahvuslased (Johann Voldemar Jannsen ajalehtedega Perno Postimees ja Eesti Postimees, Lydia Koidula oma isamaaliste värssidega, noored pedagoogid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson jt) ajalehekirjutiste ja seltsikõnedega õhutama rahvusteadvust. Algas ärkamisaeg. See on aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt) ning seltsitegevuse kaudu. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt

Ajalugu
thumbnail
15
doc

Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani

aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.1890. aastatel oli

Ajalugu




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun