HIV (0)

6
Tartu Tervishoiu Korgkool
õe oppekava
HIV

Iseseisev töö
Tartu 2009
HIV - viiruse levik
AIDS-i ehk omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi pandeemia on ülemaailmne erakordne ja kiiret tegutsemist nõudev sotsiaalmeditsiiniline probleem. Pandeemia on haaranud ühe maa teise järel, sõltumata sellest, kas on tegemist arenenud või arengumaaga, hoolimata sotsiaalmajanduslikust seisundist, usulistest või etnilistest barjääridest.
Pandeemia pidurdamatu progresseerumise peamistest põhjustest tuleb nimetada järgmisi:

HIViga nakatunud inimene kannab viirust oma organismis kogu elu . Kuna paljudel juhtudel ilmuvad haigusnähud alles aastate pärast, siis inimene ei pruugi oma nakkusest esialgu midagi teada ning ta võib viirust üle kanda teistele inimestele.

HIV levib sugulisel, parenteraalsel teel(süstimisel, vere või kudede ülekandmisel, arstiriistadega) ja emalt lapsele raseduse või sünnituse ajal ning rinnapiimaga toitmisel. Selliste levikuteede tõttu on AIDSi vältimis- ja kontrollprogrammide puudumise või mittetoimimise korral suur osa riigi elanikkonnast nakatumisest ohustatud.

HIViga nakatunud ja nakatumisest ohustatud inimestel on väga raske muuta oma tavasid ja harjumusi. Kogu elanikkond peaks teadma, kuidas immuunpuudulikkuse viirus levib ja kuidas ta ei levi. Teadmiste omandamine ja eluviisi muutmine võtab alati palju aega.

Uute, muutunud ehituse ja omadustega inimese immuunpuudulikkuse viiruste avastamine maailma erinevates piirkondades viitab AIDSi pandeemia laienemisele lähitulevikus.
HIV- nakkuse hävitav mõju avaldub nii individuaalsel, perekonna kui ühiskonna tasandil. HIV-i pandeemia poolt põhjustatav isiklik, sotsiaalne, majanduslik, kultuuriline ja poliitiline kahju võib alla äraarvamatu. Ta võib oluliselt pidurdada eeskätt arenguriikide majanduslikku arengut, sest häirub demograafiline stabiilsus: nakatub ja haigestub kõige töövõimelisem ja sotsiaalselt aktiivsem osa elanikkonnast – 20-40 aastased inimesed. Samal ajal suureneb vastsündinute ning laste suremus . Inimese immuunpuudulikkuse viiruse levikut on võimalik hoida kontrolli all ainult aktiivse rahvusvahelise koostööga seonduvat rahvuslikku AIDS-i programmi ellu viies. Maailma Tervishoiuorganisatsioon on seisukohal, et just rahvuslikke AIDS-i programme tuleb prioriteetselt realiseerida. AIDSi vältimise ja suunamise programmil on kaks eesmärki: 1) vältida inimese immuunpuudulikkuse viiruse levikut ja 2) piirata HIV-nakkusest põhjustatud haigestumist , suremust ning sotsiaalset mõju. Neid eesmärke järgib ka Eesti Vabariigi AIDSi vältimise programm, mille valitsus kinnitas 1992. aastal.
Veneeriliste haiguste raviga tegelevad arstid leiavad konkreetsed viited meie vabariigis 1997. a. väljaantud juhendist „Sugulisel teel nakkavate haiguste ravi ja profülaktika“.
Alates 2000. aastast on Eesti kogenud ühte tõsisemat HIV epideemiat Euroopas.
Praeguseks on see keskendunud eeskätt meessoost venekeelsetele uimastisüstijatele Tallinnas ja Ida-Virumaal. Samas on ka levinud kartus, et epideemia levib üldise elanikkonna hulka. See mure põhineb uskumusel, et nakatunud naiste hulk suureneb järjest ning et epideemia levib üha suuremal määral ka heteroseksuaalsel teel. Sellegipoolest näitab hindamismeeskonnale esitatud tõendusmaterjal, et uute HIV-juhtude arv naiste seas on Eestis jäänud samale tasemele mitme aasta vältel. Naiste proportsioon uute nakkusjuhtude hulgas on suurenenud, kuid selle põhjuseks on pigem uute nakkusjuhtude arvu langus meeste seas kui naiste seas tuvastatud HIV-i nakatumise absoluutmäära tõus
Esimene HI-viirusesse nakatumine registreeriti 1988. aastal. 2000. aastal kasvas tuvastatud HIV-i nakatunud inimeste arv järsult ning 2001. aastal mõisteti riigis, et kujunenud on kontsentreeritud epideemia SN-ide populatsioonis. 2001 aastal:
• Praktiliselt kõik (98%) uutest HIV-juhtudest registreeriti kahes Eesti piirkonnas:
Tallinnas või Ida-Virumaal.
• Peaaegu kõik (90%) AIDS-i Nõustamiskabinettides6
tuvastatud uutest HIV-juhtudest olid vastavalt registreeritud andmete seotud narkootikumide süstimisega.
• Üle kolmveerandi (77%) uutest HIV diagnoosidest pandi meessoost isikutele;
• Peaaegu kõik uued HIV- juhud esinesid mitte-eestlastest elanikkonna hulgas 7.
Endiselt on Eestis registreeritavate uute HIV-juhtude määr Euroopa kõrgeim, kuid 2001. aasta tippseisuga võrreldes on nakatunute arv siiski vähenenud ja stabiliseerunud. See on kaasa toonud olukorra, kus mõningatel juhtudel kirjeldatakse epideemiat “stabiilsena” (UNAIDS and WHO, 2007a). Tegelikult tähendab see, et uute diagnooside arv ei kasva enam suure kiirusega. See ei tähenda, et nakatumise määr Eestis on tähtsusetu või vastuvõetav.
Naiste osakaal esmakordselt diagnoositud HIV-juhtude seas on Eestis ilmutanud stabiilset tõusutendentsi – 2000. aasta 20%-lt 2006. aasta 36%-ni (Jakab, 2007;
Rüütel ja Lõhmus, 2007), kuid see seletub üksnes uute HIV-diagnooside arvu
vähenemisega meeste seas. Uute HIV-juhtude arv naiste hulgas on aastatel 2002–
2006 püsinud suhteliselt muutumatuna .
(HIV-i ja AIDS-iga võitlemine Eestis. Välishindamise aruanne. Hindamise teostajad: Roger Drew, Martin Donoghoe, Agris Koppel, Ulrich Laukamm-Josten, Claudio Politi , Signe Rotberga, Anya Sarang ja Heino Stöver.)

Omapoolne arutelu
HIV- nakkus on nii tervishoiu kui ka sotsiaalne probleem, mis haarab kaasa kõige töövõimelisemat ja sotsiaalselt aktiivsemat vanuserühma. Selle põhjustab kõrge leviku risk ja vähene teadlikkus viiruse levikust , kulgust ja ravivõimalustest noorte inimeste seas. Palju on eelearvamusi, mis on sageli põhjustatud hirmuga nakkuse eest.
Ühelt poolt probleem seisneb selles, et inimesed ei tea või alahindavad riski olukordi ning nakkatuvad teadmatusest või hooletusest. Siia kuuluvad eelkõige uimastite kuritarvitajad, kes on nakkuse saanud süstla jagades. Ka sugulisel teel nakkatunud HIV- kandjad on selle rühma suur osa. Eriti suur osa nakkatanutel kuuluvad seksuaalse aktiivse vanuserühma, mis omakorda soodustab epideemia levikut.
Probleemi teine külg on see, et HIViga elavad inimesed on tänu valearusaamadele tihti kahekordse eelarvamuse ohvrid, keda tajutakse nii ohtliku viiruse kandjana kui ka hälbiva grupi liikmena. Ka meditsiini töötajate seas on leidub eelarvamusi ja väheinformeeritus mille tõttu keelduvad nad tihtipeale meditsiinilise abi osutamisest HIV-nakatunud inimestele või meditsiiniline abi osutake ebavõrdsetes tingimustes või vähemal määral. Esineb ka konfidentsiaalsuse rikkumise juhtumeid. Seoses sellega, HIV-infektsiooniga elavatel inimestel võib tekkida hirm oma staatuse avaldamise eest. Sellel juhul võib püsisuhete või perekonna loomine osutada raskeks või võimatuks, võivad tekkida raskused tööle asumises, mis on põhjustatud hirmuga tõrjutuse eest.
Mitmed probleemid seostuvad tõsiasjaga, et enamik praeguseni Eestis HIV-nakkuse saanud inimestest on süstivad narkomaanid.
Tänaseks on Eestis ametlikult registreeritud üle 6000 HIV-i nakatunud inimese.(Eesti tugikeskus www.tugikeskus.ee 1.04.2009.) Selle üüratu epideemia põhjusi on palju:

• raudse eesriide langemine ja väikese Eesti avanemine kõikidele ilmakaarte tuultele;
  
• unikaalne geopoliitiline asend, mis antud juhul osutas meile karuteene, seades meid narkootikumide Idast Läände liikumise tähtsaks magistraaliks;
  
• ülemineku aeg, mis nõudis oma lõivu töötuse, majandusliku ebakindluse ja vaimsete pingete näol.
  

Kui lisada siia veel poliitikute ignorantsuse ja õigeaegselt rahastamata jäänud ennetustegevuse, siis saamegi selle, mis praegu on käes.
Nõrgimaks lüliks tänapäeva HIV-epideemia käsitlemisel on prognoosi puudumine. Ennetustöö sisaldub selles, et vaja teadma, mis juhtub aasta, kahe, viie ja kümne pärast. Sellel prognoosil ei ole pelgalt teaduslik tähtsus või ambitsiooni viie aasta pärast öelda „ma ju rääkisin...“. Prognoos on vajalik selleks, et õieti planeerida ennetustööd ja suunata põhiline ressurss sinna, kus minimaalsete vahenditega saab ennetada maksimaalsed kahjud. Kahjuks on meil praegu kujunenud selline olukord, et õigeid prognoositegijaid meil ei ole. Viimase viie aastaga on AIDS – i ja narkoennetamise juhtimisest läbi jooksnud terve trobikond kauneid neide, kes parimal juhul tegid endale selgeks, mis on AIDS, kaugemale asi kas pole jõudnud või pole küündinud. Viimane aeg on sisse seada vähemalt AIDS-i ja narko valdkonnas ametnike kvaliteedi nõuded ja korralik teoreetiline ja praktiline koolitus enne juhtimaasumist.
Teadmised epidemioloogiliste protsesside kulgemisest teistes riikides, eriti sama tüüpi epideemiatega riikides, orienteerumine meie riigi reaalses olukorras ja praktilised kogemused AIDS-i ja narkoennetamise valdkonnas on need eeldused, mis lubavad teha õiget epidemioloogilist prognoosi.
Epidemioloogiliselt väga tähtsaks muutub Tartu kolmas koht HIV- nakkuste arvu poolt Ida-Virumaa ja Tallinna järel. See arv ei ole veel suur, kuid Tartu noorte nakatumine HIV-i on ohtlikuim faktor HIV nakkuse levikus üle terve riigi, sest Tartus õpivad noored igast Eesti nurgast, kes toovad kodukanti mitte ainult oma teadmised, vaid ka HIV-i. Minu teada Tartus HIV- ennetus ei ole mitte isegi lapsekingades, vaid suisa paljajalu. Paljusid uinutab see, et Tartus ei ole heroiini tarbimise epideemiat, kuid kes on tuttav Tartu eluga, teab, kuivõrd populaarne tudengite seas on amfetamiini süstimine, mis HIV-i levikul on sama ohtlik.
Teine grupp, kes vajab erilist tähelepanu, on naised. Naiste osakaal tõuseb nii narkomaanide, kui ka HIV-positiivsete seas. Naiste-narkomaanide sõltuvus on pahaloomulisem ja raskemalt alluv ravile , HIV-nakkuse ja raseduse korral hiline HIV- diagnoos ja nakatunud lapse sünd on reaalsus . Vältimaks HIV-epideemiat vastsündinute seas on viimane aeg selle probleemiga tegeleda, kuid minu teada ainult kaks organisatsiooni Eestis on valmis seda ennetustööd tegema ja loodavad Norra riigi abile. Miks meie lapsed peavad olema Norra, mitte meie riigi mure?
Need, kes kukuvad ka sellest sõelast läbi, haiguse lõppfaasis vajavad ikka meie abi, sest tsiviliseeritud riigina me ei saa lubada, et meie alamad põõsa all surevad. See on meie lähitulevik, kuid ei meditsiini asutused aega sotsiaalabi süsteem ei ole selleks valmis ei moraalselt ega materiaalselt.