HINGEDEPÄEV - 2. NOVEMBER Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. HINGEDEAEG Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis
Kodukultuuri referaat Hingedepäev Järvamaa Kutsehariduskeskus Koostaja : Liina Visk I KB 25.09.2008 Hingedepäev - 2. november Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Hingedeaeg Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega
Sissejuhatus Minu referaat räägib hingedepäevast , mis on aset leidnud 2. novembril . Kuna meie klass (8.klass) korraldas 2012 aastal hingedepäevaks väikese tutvustuse tavadest ja tegevustest , siis pidime ka referaadi tegema . Minu referaadis tuleb juttu hingedepäevast , hingedeajast ja tegevustest. Samuti leidub mu referaadist ka ilmekaid luuletusi ja pilte . 3 Hingedepäev 2. novembrit tunneb eesti rahvakalender hingedepäevana.Tõsi, rahvaluulekogudes leidub hingedepäevast endast vaid mõni üksik teade, selle asemel on aga küllalt palju andmeid sügisesest hingedeajast. Selle aja piiride osas pole rahvapärimus üksmeelne. Piirkuupäevadeks on nimetatud mihklipäeva ja hingedepäeva, aga ka mardipäeva ning isegi jõule. Tegu on tõenäoliselt eelkristliku esivanematekultuse jäljega, mis
......................................................................... 3 Hing......................................................................................................................................... 3 Hingedeaeg............................................................................................................................. 4 Jaguaeg............................................................................................................................... 4 Hingesandid......................................................................................................................... 4 Mida teised teevad............................................................................................................... 5 Esivanematekultus.................................................................................................................. 5 Välismaa kombed............................................................................................
Hingedepäev Koostaja: TEP11 Ajalugu Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. Ajalugu 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Kombed Hingedepäeva kombekohaselt süütame küünlad ja meenutame sombusel hilissügise õhtul lähedasi, kes sellest ilmast ära astunud.
Näärid 31. detsember, 1. jaanuar Nääride kombed on viimase saja aasta jooksul püsinud suuremate muutusteta.Oma tänase ilme on püha saanud siiski viimase 50 aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel toodi mõnes peres veel tuppa õlgi ja heina, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu, et tööd uuel aastal edeneksid ja raputati viljapuid korraliku saagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse veel surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi
Lugupeetud õpetaja ja kallid kaasõpilased, ma sooviksin kõneleda teile hingedeajast, mida kõik teavad ajana, mil mälestatakse surnuid ja süüdatakse nende auks koduakendel küünlad. Aga millesse hingedeajal usutakse ja kuidas hingi austatakse, sellest räägin teile kohe lähemalt. Eesti põhjarannikul kutsutakse hingedeaega ka jaguajaks. Eesti rahvausundis on hingedeaeg sügisene periood eesti rahvakalendris surnute mälestamisele pühendatud aeg. Sel ajal austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev. Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti
2) enne jüripäeva ei tohi maha istuda, sest maa pole välja lasknud talvist mürgist hingust, 3) enne jüripäeva püütud ussiga saab nõiduda ja ravida, 4) keelatud oli külaskäimine, 5) tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna Seitsmevennapäev (10. juuli) – 1) arvati, et kui seitsmevennapäeval sajab, sajab seitse nädalat järjest, 2) heina ei tohi teha, sest see hein läheb kas põlema või mädanema Hingedepäev (2. november) – 1) süüdatakse koduakendel küünlad, et hinged leiaksid kodutee, samuti süüdati küünlad ka kalmistutel sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks, 2) tuppa, sauna või toapealsele kaeti laud, mille äärde kutsuti hingi nimepidi toitu maitsma, neil paluti kaitsta põldu ja karja ning hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära, 3) hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad, 4) oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine ja kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine, samuti villa ja lõngaga seotud tööd
· Varrud- katsikud · Jõulud olid õllepühad · Mihklipäevaks tehti õlut, sest siis tähistati välitööde lõppu · 19. Saj. peale 1ms lõppu hakati suurt tähelepanu pöörama koduõllele · Kosjal olijatele toodi õllet suure kannuga · Kali oli õllest saadud jook, kalja ei pandud kinnisesse anumasse, õlut aga pandi MATUSETOIDUD: · Kaunviljad, tangupuder, kapsad, lihatoidud · Kaunvilju (ube, herneid) keedeti soolvees · Mulgimaal välditi kaunvilju · Hernesuppja tangupuder olid traditsioonilised matusetoidud · Rukkileib, sai, küpsetised (karask) · Matusteks tapeti loom · Saaremaal- klimbisupp · Hiiumaal- tangusupp · Hingetoidud: tangupuder, lihatoidud · Praegu on tähtis toit puljong ja pirukas · Kadunukesele kaeti koht, klaas teistpidi · Enne matust üks õhtu, kaetakse surnule laud · Kirstu ei tohi panna fotosid NÄDALAPÄEVAD JA AASTAAJAD: · 19. Saj
Töökeelud Tuletegemine oli rangelt keelatud nagu ka igasugused suuremad tööd: rohu niitmine, külvamine, puude raiumine, kapsaaias käimine, õunte ja puuviljade toomine. Rituaalsed toidud Laiad pannkoogid, sikuliha kartulitega. Legend Eestis on olnud ülimalt populaarne muinasjutt tallu saabuvatest pühakutest ja Kristusest. Igatahes on üks pühameestest Laurits, tulevaldaja. Vahel on aga tule rahustaja Kristus. Et peremees palub külalisi appi, siis pistabki üks neist viljale tule külge ja seda loitsuga rahustades peksab peremehe vilja. Kui peremees järgmisel aastal tahab ise kerge vaevaga vilja pekstud saada ja eelmisel aastal nähtut hakkab järele tegema, põleb ta rehi maha. 18 Lauritsapäeva ja tule seoseid toetab ehk ka teadmine, et Jeruusalemma tempel on kaks korda 10. augustil süttinud.
Sobiv igasugusteks kaotavateks tegevusteks: koristamine, prahi hävitamine jne. Päevaring: valge ja pime pool: kesköö (kukelaul) – keskpäev, päevaloojang Ka ööpäeva sees on erilised ajad, murdeajad, kriitilised ajad, millest kõige rohkem kajastub pärimuses ikkagi kesköö. Keskööl saadakse kuradiga kokku jne. Teine eriline aeg on päikeseloojang. Nende kahe vahele jääb selline halb, ohtlik aeg. Peale päikeseloojangut peab olema ettevaatlik, lapsed tuppa selleks ajaks. Seto traditsioonis ei tohi vilistada sel ajal väljas, ei hõigata nimepidi. See aeg lõppeb kukelauluga. Ööpäeva sees on veel üks tähtis aeg ning selleks on keskpäev. See küll kajastub küll vähem, kuid siiski. Täpselt keskpäeval ei soovitata kuskile minna, muidu ei lähe asjad hästi. Maailm ja loodus Valge ja pimeduse vaheldumine, elu käib pimeda ja valge rütmis. Pime on ebamäärane, on seotud loodusega, seotud teatud ebakindlusega
Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima. Põllutööde alustamine toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud. Linnulaastude toomine Jüripäeval on mõnel pool toodud sülega laaste tuppa, et leida suvel palju linnupesi. See komme on rohkem seotud muude kevadiste pühadega, näiteks maarjapäevaga. Haiguste ennetamine Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale. Kolimine Veel 19
Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust. Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised. Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga
ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides. Ristiusustamise-eelses Skandinaavias ja Soomes leitakse ristripatseid alati ühekaupa ning enamasti jõukamatest matustest, mis viitab kirjalikeski allikates kajastuvale nähtusele, et kristlus levis esmalt ühiskonna eliidi seas. Sarnasel viisil, s. o. jõukamates haudades ühekaupa, esinevad ristripatsid ka Saaremaa 12. sajandi matustes. Üksikuid ristripatseid muidu paganlikes matustes seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu
Tallinna Ülikool Eesti Keele ja Kultuuri Instituut Eesti keel võõrkeelena ja eesti kultuur Oksana Seliverstova Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel Death and funeral ceremonies of the Estonian people and Russians are living in Estonia Bakalaureusetöö Juhendaja: PhD Marju Torp-Kõivupuu Tallinn 2009 SISUKORD: Sissejuhatus..................................................................................................................................... 3 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria ................................................................... 5 2. Matmiskombestik.......................................................
klannimaadel, mida uskumuste järgi kaitsevad jumalad (Balalajeva, Wiget 1998). Handid usuvad kosmose kolmikjaotusesse (alumine, keskmine ja ülemine ilm), millest alumisel ja ülemisel on veel seitse tasandit. Kõrgeim jumalus on Numi Toorum, kellega toimub suhtlus tema poegade ja tütarde vahendusel, kes haldavad looduslikku maailma. Noorim poeg on metsajumal ja esineb karu kujul. Karu on hantidel püha loom. Pärast karu mahalaskmist nülitakse tal nahk koos peaga ja pannakse tuppa nurka. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied - ta ees lauldakse ja tantsitakse mitu õhtut. 20. sajandi algul olid karupeied tähtis religioosne ja meelelahutuspidu, 1930. aastatel aga keelustati ning tänapäeval peetakse neid väga harva. Hantide seas on samaanid vahendanud inimeste ja jumalate vahelist suhtlust, edastanud inimeste soove jumalatele ja jumalate nõudmisi inimestele. Nõukogude ajal suudeti hävitada suur osa samaane või sundida neid loobuma
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis peremehes haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti. 15 Aadlik aga oli läinud tagasi akna juurde ja vaatles mõninga kärsitusega rahvahulka, kes oma paigalpüsimisega teda tugevasti pahandas. «Noh, kuidas sel pöörasel läheb?» küsis ta ukse krigina peale ümber pöörates ja peremehe poole pöördudes, kes oli tulnud tema tervise üle järele pärima. «Kas Teie Ekstsellents on terve?» küsis peremees. «Jah, täiesti terve, kallis peremees. Aga esmajoones soovisin ma teada, kuidas läheb meie noormehel?» «Tal läheb juba üsna hästi,» vastas peremees, «ta minestas lõplikult.» «Tõesti?» küsis aadlimees. «Enne minestamist pingutas ta veel kogu oma jõudu, et teid välja kutsuda.» «See poiss on ju püstikurat ise!» pomises tundmatu. «Oh ei, Teie Ekstsellents, ta pole kellegi kurat,» jätkas peremees põlglikku grimassi tehes
Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavamõttelisi küsimusi, sest ta tähtis teda paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
