Kurja ärahoidmiseks tuli haldjatele ohverdada, lepitada. Rahvasuus on tuntud erinevad haldjad, kuid üks tuntumaid on metsahaldjas, keda kujutati vanamehena, kel kasetohust müts peas, samblasarnane habe ees, samblane kasukas seljas. JUMALAD Peale primitiivsema surnute ja haldjate austamise, usuti ka jumalatesse, nagu Uku ja Taara. Uku olevat maailma looja ja ka esimeste inimeste looja. Uku poole pöörduti tõsisemate probleemide korral. Ohvrialtaritena kasutati hiites olevaid Uku kive või kodudes olevaid Uku vakkasid. Igal perel ja vahel ka küla peale oli oma Uku vakk, kuhu ohverdati kõigist töödest- tegemistest, söögikordadest, pühadest tükikesi. Liivimaa Henriku kroonikas on mainitud saarlaste või kõigi eestlaste jumalat nimega Tarapita. On pakutud, et selline nimekuju on tuletatud hüüust ,,Taara, avita!". Taara nime on seostatud skandinaavlaste Thoriga. Henrik räägib Ebavere mäest Virumaal, kus olnud
kalanduse ja mererööviga. Egeuse mere ümbruses ei tekkinud tugeva keskvõimuga suurriiki, vaid olid väikesemad iseseisvad kogukonnad (riigikesed, linnriigid), mis omavahel tihedalt suhtlesid. Saarte elanikke kaitses sissetungijate eest meri ja laevastik, mistõttu inimesed olid rahuarmastavamad ja kultuur muretuma alatooniga, kui mandril. Religiooni kohta arvatakse, et tegu oli viljakusekultusega. Ei esine uhkeid templeid. Jumalusi austati pühades hiites, mäetippudel ja kultusekoobastes. Esines ka väiksemaid kultuseruume. KÜKLAADIDE KUNST kuulub samuti sellesse kultuuriruumi. Sellest on vähe teada. Huvitavamaks pärandiks nende kultuurist on marmorist siledaks lihvitud, ülimalt lihtsustatud elegantsed inimfiguurid. (Värvijäljed osutavad, et olid algselt värvitud) KREETA KUNST ... on rõõmsameelne, siiras, meeleline ja värviküllane. Kreeta arhitektuuri mõjutas välisvaenlase puudumine.
jõudnud juba umbes kakskümmend aastat tagasi selgusele, et ainsam õndsakstegev usk on lootus Taara, Kalevipoja ja Linda sisse.Major Kustas Utuste (Kirschbaum) eestvedamisel kogunes 1925. aastal Tallinnas seltskond, kes huvitus Eesti oma usust ja nimetas end taaralasteks. Viis aastat hiljem, 1930, asutati juba esimene taarausuline ühendus „Tallinna Hiis“. Ametlikult registreeriti see 26. VII 1931. a. 1936. a. asutati Võrumaal Pühajõe Hiis ja varsti Kose Hiis. 1940. aastaks oli hiites umbes 700 liiget.1940. a. keelustasid Nõukogude okupatsioonivõimud taarausuliste organisatsioonide tegevuse. Nende juhid ja paljud liikmed arreteeriti, saadeti asumisele ja/või hukati. Osa taaralasi ka emigreerus.1987. a. oli Eestis teadaolevalt elus vaid 15 endist taaralast. Eesti Vabariigi taasasutamise järel ei soovinud taarausulised oma organisatsioone taastada 3. TUNTUMAD TAARALASED ● Juhan Aavik
Puud. Tavaliselt on hiis tuntud puudesaluna tammikuna. Ometi võivad hiiepuudeks olla kõik kodumaa puuliigid. Tingimuseks on vaid, et maa, millel nad kasvavad, oleks tuntud hiiena. Põhiliselt kohtame üksikuid hiiepuid ja veel enam mälestusi nendest. Kivid. Virumaal on arvatud, et igas hiies peab olema hiie- või ohvrikivi. Tegelikult polnud lugu nii enam möödunud sajandilgi. Paljud kivid leidsid oma lõpu mõisahoonete ja kirikute seintes. Kuid kive on ka peidetud.Sageli asuvad hiites suured rändrahnud. Mõnelpool kutsuti neid hiie jumala(te)ks või lihtsalt hii(t)eks. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et loomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisivad, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära sõi või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi pärgasid, paelu ja ka pearätikuid ja ohvrikivile viidi seda, mis süüa kõlbas.
pärinevad väga iidsest ajast. Näiteks Mesopotaamia ja Egiptuse sõnnjumalad ja templivalvurid. Kõikjal Babüloonia, VäikeAasia ja Egiptuse kultuuripiirkonnas kohtame kaitsvate valvuritena inimpeaga sõnne või sõnnipeaga inimkujusid. Kreeta paleedes peeti sõnnivõitlusi. Kuid inimese ja sõnni kokkpõrke eesmärgiks ei olnud ilmselt vereohver, vaid see oli pigemini kultuslik vaatemäng. Kreetalased arvatavasti austasid oma jumalusi pühades hiites, mäetippudel ja kultusekoobastes. Taolistes kohtades on arheoloogid leidnud rikkalikke miniatuurseid ohvriande: kullast kaksikkirveid, sõnnipäid, savi ja marmoriidoleid, pitsatkive. Kuid me ei tea täpselt, kas usuti jumalust ennast viibivat pühades puudes või muutusid puud ainult jumaluse läheduse ja koha pühaduse sümboliks, umbes nagu küpressid praegustel Kreeka kalmistutel. Kreetal ei ole leitud ühtegi jumaluse pilt ega monumentaalkujutist, pole teada ühtegi suurt templit
Nad olid lisaks veel ravitsejad, õpetajad, kohtunikud, nõuandjad. Nad tundsid loodust, oskasid taimi ravimina kasutada, püüdsid seletada loodusnähtusi. Viisid läbi ohverdamise rituaale ohvrikivide juures. Eestlaste jumalatest tuntakse kroonika põhjal üksnes Taarat. Muistsed eestlased pidasid sõna jõudu väga tugevaks. Arvati, et vandumisega kutsutakse kohale kuri jõud. Eriti rangelt oli vandumine keelatud pühades kohtades: hiites, pühadel allikatel, ohvrikivide juures. Tunti tugeva väega salasõnu, millega võis ravida, aga ka teistele haigusi saata. Sääraseid sõnu nimetati loitsudeks. Muinasaja lõpp Eestis. Alates esimeste inimasulate rajamisest oli Eesti XIII sajandi alguseks tugevasti muutunud. Pool Eestist oli küll veel metsade ja laante all, kuid nende kõrval olid ülesharitud põllumaad koos taludega. Asustamata oli suuremad soised alad, tihe asustus oli viljakatel Lõuna Eesti
peeti hingedepäeva, mil pandi lahkunud inimeste haudadele toitu jms. animism Looduse hingestamine. Inimesed pidasid end loodusega üheks ja ohverdasid loodusele. Kehtis põhimõte: Nagu mina muile, nii muud minule. Tõnn, Peko, Tarapitha Tõnn oli koduhaldjas Pärnu- ja Viljandimaal, Peko oli setode viljakuse jumal, Taraphita ehk Taara oli Saaremaa jumal. hiis, ohvripaigad Et vaimudega hästi läbi saada, tuli neile ohverdada, seda tehti pühades paikades ehk hiites. Ohvrikividel või ohvriallikatel, ohverdati toitu, kulda, vilja, loomi ja ka inimesi. maagia Võluvõimed, ebainimlik käitumine. ristiusu mõjud 11. saj. Kuna eestlaste naabrid olid ristiusulised, levisid ka osad nende kombed siin. Eheteks olid pronksristid, korraldati laipmatuseid, võimalik on ka mõne kiriku või kabeli olemasolu. Eestis käisid ka misionärid näiteks munk Hiltinus ja munk Fulco. 8. KAARDID nr. 1 ja 2 kontuurkaartide kogumikust.
Hiied koosnesid lehtpuudest ja olid tavaliselt kogu külal ühised. Hiiekultust püüti hävitada paljude endiste hiite kohale ristiusu kirikute ehitamisega. Hiies kasvanud hingepuud (neid ehiti paelte, riiete, loomaluudega jm.) otsekui juhtisid mõtted hingede surematusele. Seepärast keelati pühapaiku rüvetada ja rikkuda (oksi murda, tallata jms.). Surnutele toodi siia sööke, jooke, rõivaid, ehteid, raha jne. Ohverdamine toimus peamiselt hiites. O. Looritsa järgi oli ohverdaja puhtais valgeis rõivais, puhtas pühas paigas, puhta siira südamega. Lapseliku usalduse, andumuse ja ühtekuuluvustahtega esitas ta oma lihtsad palved, mis polnud mingid elutuks kivistunud sundvormelid, vaid elavast hingest tulevad, soovidele ja meeleoludele vastavalt varieeruvad elavad tundesõnad, tõelise ja sügava usulise elamuse tõlgendajad: “Madalad maajumalad,
ohvrisaludest alles, ehkki paljudes palvusi enam ei peeta. Pühas salus hoiti iga puud, eriti aga onapuud. Arvati onapuu ladvas elavad jumalad. Seetõttu oli nendega seotud terve rida tabusid, mis osalt laienesid kogu küsoto’le. Küsoto oli püha, seal ei tohtinud vanduda, tülitseda, halba mõelda, sülitada, loomulikke vajadusi rahuldada, vilistada, kõvasti naerda, puid lõhkuda, neilt oksi murda ega lehti katkuda. Hiite juures asusid ka saunad. Saunad asusid nendes hiites, kus inimesed tulevad väga kauge maa tagant kokku ning oli nõue, et enne hiiele minekut peavad inimesed saunas käima. Ohvritalitusi peetakse mõnes kohas ka mäejalamil, kuna mäe otsas paiknev hiis on nii püha, et sinna ei tohigi sisse minna. Mari pühapaikades on keelatud juua ning purjus inimestel on keelatud pühapaikadesse minna. Udmurtide pühad salud Ohvrihiis oli püha, hiiepuud ei tohtinud raiuda ega murda neilt oksi. Üleüldse ei tohtinud hiiest midagi võtta.
väljendusele. Piibel lubas tantsu kui religioosset rituaali. ,,Ülistage tema nime tantsides ning tehke talle muusikat tamburiini ja harfiga." (laul 149:3), ,,Ülistage teda mängides ja tantsides, ülistage teda mängides keelpille ja flööti." (laul 150:4). Lõbustusena praktiseeriti tantsu vaid professionaalsete tantsijate poolt. Tantsiti näitamaks rõõmu, rahvuslikel pühadel ja pärast suuri võite ning "etendatuna neidude poolt päevasel ajal avatud väljakutel, teedel või hiites". Piiblist ei leia ühtegi näidet, kus nii mehed kui ka naised ülistuseks või lõbustuseks koos tantsiksid. Ainsad viited Piiblist, kus tantsu on kasutatud kui sotsiaalset lõbustust, võib leida kirjeldustest, kuidas ebausklikud perekonnnad veetsid aega luksuses lõbutsedes ning kes langesid äkki. Muistne tants oli erinev sellest, mis on tänapäeval lääneühiskonnas teada tantsu mõiste all - tavaliselt oli see ainult naiste osalusega: ,,Siis Mirjam, prohveteerija, Aaroni õde,
); numbril kolm põhines keltide ettekujutus maailmast: kolm eksisteerimise sfääri, kolm põhielementi (vesi, õhk ja tuli) jne. Viimasest tuleneb ka keldi triskelioni nüüdisaegne seletus, mille järgi kolmjala keskel on seisev Maa, mis "võtab" elu kolmelt dünaamiliselt elemendilt ehk siis veest, õhust ja tulest. (Mölder, 2001) 2.1 Pühapaigad Keldid ei ehitanud templeid, vaid pidasid jumalateenistusi metsasaludes.(Partridge, 2008) Nad kummardasid oma jumalusi pühades hiites ehk nemetonades, kuid neil puudusid uhked templid pühakujude paigutamiseks. Scoliastus:Nad austavad jumalaid metsades, ilma, et neil oleks vaja templeid. Hiisi kui kohaliku rahva vaimseid keskusi, hävitati armutult Caesari, Suetinus Paulinuse, aga ka hilisemate preestrite püha Martini ja püha Patricku poolt. Temenos (kraaviga eraldatud tarandik, sõna- sõnalt eraldatud koht) oli tähtsaim kultusekoht, tempel selles oli teisejärguline.
Mao austamine on minose religiooni põhitunnus. See jätkus läbi Mükeene ja klassikalise Kreeka kristlikku aega välja. Epeiroses, Kreeka mandri äärmiselt mahajäänud osas, kus jäigalt vanadest traditsioonidest kinni peeti, eksisteeris veel ristiusu ajal Apolloni püha hiis. Seal talitas preestrinna, kes üksi templialale astuda võis, legendi järgi Delfi draakonist pärinevaid madusid. Kreetalased arvatavasti austasid oma jumalusi pühades hiites, mäetippudel ja kultusekoobastes. Taolistes kohtades on arheoloogid leidnud rikkalikke miniatuurseid ohvriande: kullast kaksikkirveid, sõnnipäid, savi- ja marmoriidoleid, pitsatkive. Kuid me ei tea täpselt, kas usuti jumalust ennast viibivat pühades puudes või muutusid puud ainult jumaluse läheduse ja koha pühaduse sümboliks, umbes nagu küpressid praegustel Kreeka kalmistutel. Kreetal ei ole leitud ühtegi jumaluse pilt- ega monumentaalkujutist, pole teada ühtegi suurt templit.
Caesar: druiidid õpetuste järgi läheb hing peale surma teise kehasse. Druiidid otsustavad hõimupoliitilisi küsimusi, nt sõttaminek. Carnutetsi (Chartres) piirkond oli koht, kus druiidid igal aastal kokku said poliitiliste kokkutulekute püha tammik, Caesari silmis suur vastupanukeskus, mis tuli hävitada. Druiididel oli rohkem võimu kui kreeka või rooma preesterkonnal. Caesar kirjutas, et hiites toimusid kohtumõistmised. Hõimud pidasid nõu ning esitasid druiididele oma erimeelsused. Druiidid tegelesid eriti kriminaalkuritegudega tapmised, aga ka pärimisõiguse ja maadejagamisega seotud juhtumid. Määrati rahatrahve. Kui süüdlasel polnud selleks soovi või võimalust, määrati muu karistus. Keltide meelest oli kõige hullem karistus lindpriiks mõistmine kõrvaldada kultusest neid, kes nende otsustele ei allunud
tehtud ehteid. Maagilisi toiminguid võisid läbi viia manatargad e. nõiad. Nõiavõimeid peeti päritavaks. Tavaliselt olid manatarkadeks vanemad elukogenud inimesed. Targad 9 tundsid metsarohtusid ja lihtsamaid ravivõtteid ning olid muistses ühiskonnas arstirollis. Vanad eestlased ohverdasid loodusjõududele loomi, sööki ja jooki, raha, muid esemeid ja eriti tähtsatel juhtudel inimesi. Loodusjõude austati pühades hiites, küngastel, järvede, jõgede ning allikate ääres. Pühadeks puudeks olid eriti tammed ja pärnad. Muinasaja lõpul oli igal külal või külade rühmal püha hiis, kus käidi palvetamas üksikult ja kus toimusid ka suurüritused tarkadejuhtimisel. Tähtsamatel puhkudel: põllutööde alguses ja lõpus, enne sõjaretkele minekut, olid need väga suurejoonelised ja pidulikud. Ühise ohverdamisega kaasnes ka ohvripidu. Pühapaikades otsiti karja -ja viljasaagiõnne
Sucellus allilma, surma jumalus, teda kujutatakse vasaraga (lühikeses riietuses, lühike) Dagda iirlaste päiksejumal Epona üks jumalate liik, kes olid loomade kaitsjad, kujutati loomadena või koos loomadega Gundestrupi katel hõbeplekist nõu jumal Teutatese kujutis Emajumalataril laps süles Epona hobusega Vuntsidega Böömimaalt mehike Interpretatio celtica austasid keldid Interpretatio romana austasid roomlased??? Ohverdamine Ohverdati vabas looduses, hiites Ohverdati loomi, toiduained, esemeid, inimohvreid Inimohvreid toodi suurtel druiidide kohtumistel Teutatesele ohverdatud uputati Taranisele ohverdatavad põletati Esusele ohverdatavad poodi üles. XI LOENG 16.04.12 VANAD GERMAANLASED Ladina keelsest sõnast germanus vennalik, samast verest, sarnane, õige Germaanlased kuuluvad indo-eurooplaste hulka, segaetniline moodustis. Mainijad: Homeros, Odüsseia Pytheas Massiliast Poseidonios Apameiast (90 a. ema), Thule
29 Vara-Minos III ajal kõrge tasemega pitsatid. Neil loomi, linde, stseene. Jätkus kiviesemete valmistamine. Kõrgetasemeline kuldesemete valmistamine, eriti kuldplekist ehted. Mitmesugused loomripatsid, lilled ja lehed. Ühiskond tugevalt autoritaarne. Kultus (pitsatitelt, freskodelt). Palju kujutatud kaksikkirveid ja sõnnisarvi. Puudusid eraldi templihooned; paleedes kultusega seotud ruume. Austasid oma jumalust peamiselt hiites, mäetippudel, kultusekoobastes. Ilmselt mingisugune emajumalus. Ka sõnnikuju seostatakse just ema- ja maajumalannaga. 2000/21001700 eKr Kesk-Minose kultuur. Kolm järku (IIII). Kreeta siis tihedasti asustatud, eriti ida- ja keskosa. Metallitöö arenes, käsitöö spetsialiseerus veelgi. Kerkis esile juhtiv ühiskonnakiht, kes rajas paleesid, püstitas kaitsetorne, haldas kaubitsemiskeskusi. Rahvas asus elama mingisse kesksesse maakohta. Nende linnade
säilisid visalt vanad arusaamised ilmaelust. Teisalt oli muistne vabadusvõitlus ka uskude võitlus milles vallutajate usk osutus tugevamaks. See omakorda kergendas ristiusu jumala ja pühakute omaksvõttu. Pühakud tundusid sarnastena vanadele haldjatele, neilt loodeti abi tõvede ja hädade korral. Salaja ohverdati nii endistes hiites kui allikatel, aga ka kirikutes ja kloostrites. Tekkis rida katoliiklike pühakuid, kelle kultusesse segunes paganlikke jooni, nt Tõnn (Püha Antonius) kaitses loomi, eriti sigu, Jüri (Gregorius) oli karjakaitsja, Peeter (Peetrus) aga "kalajumal". Pühitseti päevi, mis olid olulised nii katoliikluses kui muinasusundis - Jüripäev, Jaanipäev
Rahvakalender.Tähtpäevad Enne ristiusku ja kalendrikuupäevi Mõeldes end ajas tahapoole, võime kujutada, kuidas ennemuiste mõne praegu tuhandeaastaseks peetava tamme ümber kogunes inimeste rühm, nagu on tänapäeva ekskursioonid. Sellisteks minevikust jutustavateks puudeks võiks olla Pühajärve sõjatamm, Rannamõisa tamm Kodavere- Mustvee maantee ääres, Tamme-Lauri tamm Urvastes ja paljud teised. Ettekujutust muistsetest rahvakogunemistest pühades hiites aitavad saada kirjapanekud märksa hilisematest aastasadadest. Koguneti kokkulepitud ajal ühise palvuse pidamiseks, pöörduti abiandjate poole loitsusõnadega, sest oli tarvis, et vihm ega rahe ei rikuks põldu, et kari kosuks ja oleks metsakiskjate eest kaitstud, et tuli ei laastaks hooneid ja karta poleks vaenuvägesid. Nende kaugete aegade kajastus püsib vaimolendeid märkivates nimetustes, nagu metsavaim,
Vaimuelu Maal viljeleti rahvakultuuri. Rahvakalendri tähtpäevad sulasid kirkutähtpäevaga kokku. Üldjoontes jäi see vaimuelu sarnaseks muinasajaga. Kristlust suuremalt jaolt talurahvas ei tundnud. 1428-1437 nendel kirkukogudel kõneldi tõsiselt sellest probleemidest kes olid vastristitud.Kirkukogudel tunnistati et nad ei tunne jätkuvalt kõige olulisemaid palveid. Pöördudakse ikka Pikse poole muinasusu jumaluse poole, käiakse pühades hiites, palvetamas , ei tooda lapsi ristimisel, ei kutsuda preestreid surijate juurde, surnud maetakse külakalmistuste juurde mis ei ole kirku poolt puhastatud. Esineb nõidumist ja mitme naise pidamist, otsiti vastust küsimusele miks see siis ikka veel nii on. Keele oskamatus, ladina keelsed palved jäid maarahvale mõistetamatuks. Samuti leiti et talurahvale ei anna eeskuju sisetülid ordu ja piiskoppide vahel. Ette võtta tuleks kõikide vaimulike
Üks läbi aedade voolas kõiki neid kastes, läks aga lossini kõrgeni teine, joostes müüri alt õue, ja vett sealt ammutas rahvas. Nii oli Alkinoos jumalailt saand andisid ohtralt... Kreeka maastik koosnes mägedest, mäetippudest ja saartest, igal väikeselgi tasandikul oli oma paiga vaim e genius loci. Kreeklaste mõtteviisis oli loodus hingestatud. Igal paigal oli oma meeleolu sõltuvalt paiga vaimust. Koobastes, hiites ja voolavas vees elutsesid nümfid. Metsades ja mägedes elasid metsajumalad, faunid, saatürid. Sarvede ja kitsejalgadega Pan, karjuste jumal, elas kõrgel mägedes, metsarikastel nõlvadel. Mängis seal oma flööti ja tantsis nümfidega. Pan'i kodukandiks oli müütiline Arkaadia, kaunis ja lopsakas maastik õitsvate aasade, metsatukkade ja allikatega, kus karjused oma loomi karjatasid. Ideaalne paik armunud paaridele. Arkaadia müüti arendasid edasi roomlased (Vergilius)
annaabi.ee 
