Muusika - Helena Tulve (0)

Helena Tulve „Sula“
Helena Tulve (sündinud 28. Aprillil 1972 Tartus ) on eesti helilooja . Aastal 1990 lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli kompositsiooni erialal, juhendajaks Alo Põldmäe. 1990–1992 õppis Erkki-Sven Tüüri klassis heliloomingut, hiljem täiendas end Pariisi Rahvuslikus Regionaalkonservatooriumis, õppides Jacques Charpentier' kompositsiooniklassis, mille lõpetas 1994. Aastatel 1993–1996 täiendõpe Pariisi Rahvuslikus Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis, kus õppis gregooriuse laulu. Osalenud György Ligeti ja Marco Stroppa suvekursustel ning IRCAMi elektronmuusika kursustel Pariisis (2001). Aastast 2000 on ta Eesti Muusikakadeemia kompositsiooniõppejõud. 2006. aasta märtsis toimunud festivalil "Eesti muusika päevad" oli Helena Tulve peahelilooja, festivali raames toimus ka helilooja rahvusvaheline meistrikursus.
Tulve on impulsse saanudgregooriuse laulustja lähis-ida muusikast. Klassikaline euroopa muusika põhineb üldiselt helikujundite arengul ja muutumisel, viimaste puhul on aga olulisim helide süvenenud kuulamine ja kõlavarjundite leidmine. See on ka Tulve muusika tuum. Uuele eesti muusikale tunnuslikku rütmienergiat ei kohta Tulve teostes sugugi. Selle asemel süveneb ta üksikheli nüanssidesse ning kulgeb vähima kärsituseta ühest kõlasündmusest teise.
Tema teoseid on esitatud paljudes Euroopa riikides, USA-s ja Kanadas ning mitmetel festivalidel nagu NYYD Festival (Tallinn), BIG Torino , Varssavi Sügis, Vancouver New Music, Music of Friends ( Moskva ), Les Boréales (Caen), MaerzMusik (Berliin), Klangspuren (Tirool), Matrix Herbstfestival ( Leipzig ), Icebreaker ( Seattle ), Europamusicale, jt.
Helena Tulve on ise „Sula“ kohta öelnud: “Sula all tähistan sulamise protsessi – mõtete, materjali, kõlavärvi või helide transformatsiooni ühest olekust teise. Teose idee üheks käivitajaks oli küllaltki ajakajaline idee kliima soojenemisest, kujutlus hiiglasliku jäämäe sulamisest. Sellest, kuidas ta algul külma, kirka ja sädelevana, isegi õhulise ja ebareaalsena silmapiirilt läheneb, pidevalt kasvades ning hoomatavamaks muutudes ja lõpuks pika vallandumisprotsessi tulemusena avaneb tohutuks mühisevaks veemassiks, mille energia ja hävitav jõud on raskesti tajutavad . Eemalduja pilk võib aga tabada liikumise selget suunda ja kontrollimatut omapära.
Kui varem soovisin, et mu muusika oleks tabamatu – et ta nagu jookseks eest ära, oleks püüdmatu ja teda ei saaks hetkesse fikseerida, siis praegu meeldib mulle taoline tabamatus endiselt, kuid enam ma ei soovi, et muusika püüdmatult eest ära jookseks, vaid et ta oleks kuulates tugev ja sügav. Et temas oleks selline jõud, mis on tabamatu kuid tajutav – selline jõud, mis poleks veenirena kerge vaid vääramatu tugevusega toimiv. Kui varem kujutlesin, et muusika liiguks nagu kuulaja ees, siis praegu ta nagu peaks ideaalis lükkama või tõukama.
Samas soovin, et muusika tervik oleks õrn nagu süsteem, mille tasakaal püsiks kui nõelateral.
Ma arvan, et see tuleneb sellest, kui sa õpid ennast rohkem tundma ja soovid oma teadmist või kujutluspilti selgemini väljendada ja selle kaudu paremini kommunikeeruda.
Viis aastat tagasi kirjutatud “Sula” oli tollal mulle pisut erandlik teos. Selle tingis, et oli võimalik kasutada niisugust suurt instrumenti nagu sümfooniaorkester, kus ei saanud üldise protsessi mõttes midagi juhuse hooleks jätta.“