· Rannikumere kalakoosluses on toimumas A - karpkalalaste B - merekalade roosärg lest koger kohati tursk hõbekoger latikas karpkala nurg arvukuse tõus · Röövkalade haug, koha, suur ahven osakaalu vähenemine · Kaks keskkonnategurit, mida loetakse oluliseks: rida rekordsoojasid suvesid A soolsuse suurenemisega seotud hapnikureziimi paranemine mere sügavamates osades - B Läänemerest Eesti kalurite poolt töönduslikult püütavad kalaliigid Heeringlased: räim, kilu Lõhelased: lõhe , meriforell, merisiig Ahvenalased: ahven, koha Hauglased: haug Tintlased: meritint Angerlased: angerjas Karplased: vimb, säinas, roosärg, koger, hõbekoger, latikas, karpkala, nurg Tuulehauglased: tuulehaug Lestlased: lest Eesti vetes töönduslikult vähetähtsad Läänemere kalad: Ogalikulased: ogalik, luukarits, raudkiisk Merinõelalised: madunõel, merinõel Ahvenlased: kiisk Ridakalalased: suttlimst (Läänemere lõunaosas 20-200m sügavusel)
Haug haug hauglased haugilised Meriforell lõhe lõhelased lõhelised Ahven ahven ahvenlased ahvenalised Luts luts lutslased tursalised Viidikas viidikas karpkalalased karpkalalised alamliik: Balti kilu liik: Euroopa kilu kilu heeringlased heeringalised alamliik: Räim liik: Atlandi heeringas heeringas heeringlased heeringalised Turb teib karpkalased karpkalalised Järvekonn konn konlased päriskonnalised Rohe-kärnkonn kärnkonn kärnkonlased päriskonnalised Harilik mudakonn mudakonn mudakonlased päriskonnalised
Koon on lühem ja ümaram kui hallhülgel veest välja vaatav viigerhüljes meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera. Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 1525 aasta vahele. Vanim loodusest leitud isend oli 46- aastane emane. Suure tihedusega poegimisaladel on tavaline poegade suremus 20%, erandjuhtudel võib see küündida 80%-ni. Läänemere jääl on poegade suremus väiksem, tavaliselt alla 5%. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Toiduahela tipplülina ei ole täiskasvanud hallhülgel looduslikke vaenlasi. Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Selle jäätüübi levik sõltub talve karmusest. Pehmetel talvedel on hallhüljestele sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja
Kehamõõtmed ja kehamass • Täiskasvanud isasloomade pikkus on 2,5-2,7m ja võivad kaaluda 250-300 kg. • Emasloomade pikkus on 1,6-1,9m ja kehamass 180-250kg. Elukoht • Eestis elavad hallhülged Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümber. Mujal maailmas elavad Atlandi ookeani loodeosas ja Atlandi ookeani kirdeosas. Neid elab ka Gröönimaa ümbruses. Toitumine • Peamiseks toiduks on kalad- tursk, lõhilased, lest, heeringlased. Veel söövad nad veeselgrootuid ja taimi. Kuna söövad samu kalu , mis inimesed siis satuvad neid püüdes hallhülged sageli kalavõrkudesse kuhu võivad ka oma elu kaotada. Areng • Hallhülged kannavad poegi aasta aega. Pojad sünnivad veebruari lõpus või märtsis. Tavaliselt on üks poeg. Vastsündinud pojad on halllikasvalged, pehme karvaga ja ei oska ujuda. Kui vanem poegi ei abistaks, sureks nad kindlalt. Jää
tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmetega ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Looduses on teda näinud vähesed kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Peale Läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus märtsis. Tavaliselt sünnib üks poeg. Algul on pojad väga abitud, ei oska isegi ujuda ning ilma vanema abita hukkuks kindlalt. Viigerhüljes Viigerhüljes on üks kahest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes
Koha Koha Ahvenlased Ahvenalised Kiiruimsed Keelikloomad Loomad Lest Lest Lestlased Lestalised Kiiruimsed Keelikloomad Loomad Angerjas Angerjas Angerlased Angerjalised Kiiruimsed Keelikloomad Loomad Räim Heeringas Heeringlased Heeringalised Kiiruimsed Keelikloomad Loomad Läänemere kilu Kilu Heeringlased Heeringalised Kiiruimsed Keelikloomad Loomad Meriforell Lõhe Lõhelased Lõhelised Kiiruimsed Keelikloomad Loomad Kahepaiksed Mudakonn Mudakonn Mudakonlased Päriskonnalised Kahepaiksed Keelikloomad Loomad
kogunevad vahel mitmesajapealistesse karjadesse. 3.1. Kehamõõtmed ja kehamass Täiskasvanud isasloomade pikkus on 2,5-2,7 m ja võivad kaaluda 250-300 kg. Emasloomade pikkus on 1,6-1,9 m ja kehamass 180-250kg. 3.2. Elukoht Eestis elavad hallhülged Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümber. Mujal maailmas elavad Atlandi ookeani loodeosas ja Atlandi ookeani kirdeosas. Neid elab ka Gröönimaa ümbruses. 3.3. Toitumine Peamiseks toiduks on kalad - tursk, lõhilased, lest, heeringlased. Veel söövad nad veeselgrootuid ja taimi. Kuna söövad samu kalu, mis inimesed, siis satuvad neid püüdes hallhülged sageli kalavõrkudesse, kuhu võivad ka oma elu kaotada. 3.4. Areng Hallhülged kannavad poegi aasta aega. Pojad sünnivad veebruari lõpus või märtsis. Tavaliselt on üks poeg. Vastsündinud pojad on hallikasvalged, pehme karvaga ja ei oska ujuda. Kui vanem poegi ei abistaks, sureks nad kindlalt. Jää puudumisel on
ALAMSELTS - Loivalised SUGUKOND Hülglased PEREKOND Hallhüljes LIIK - Hallhüljes Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), mereselgrootuid ja taimi Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliseld kõik elukeskkonna mürgid. Roherähn (Picus viridis L.) RIIK Loomad HÕIMKOND Keelikloomad KLASS Linnud SELTS Rähnilised SUGUKOND Rähnlased PEREKOND Rähn LIIK - Roherähn
Austrid 10 Krevetid 21 Kala (liha) 18-25 Veest püütud valkude osakaal on ainult ca 4% kogu tarbitud valgu kogusest. Siit ka üks võimalik viis inimkonna toiduprobleemide lahendamiseks. 3.1 Kalad Peamised kalapüügi objektid: · Heeringlased (Clupeidae) · Ansoovislased (Engraulidae) · Hobumakrelllased (Carangidae) · Meripuuklased (Scorpaenidae) · Lestlased (Pleuronectidae) · Hailaadsed (Selachomorpha) · Mõõkkalalased (Xiphiidae) Kalavarudest Kalavarud on piiratud toiduhulgaga. Noored kalad kasutavad toitu efektiivsemalt. Efektiivne kalapüük hoiab kalad noored st püütakse välja vaid vanad isendid. Võrgusilma suurusega saab reguleerida kalapopulatsiooni vanust. Heeringas, tursk, koha
kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmetega ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Looduses on teda näinud vähesed, kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Hallhüljes Hallhülge pojad sünnivad veebruari lõpus- märtsis
Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Hallhüljes - Pusa Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus on isastel seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Emasloomad on väisemad. Elupaikadeks on mere ulguosad. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased). Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus – märtsis, tavaliselt sünnib üks poeg. Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine. Endiselt looduskaitse all. Viigerhüljes - Halichoerus Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes. Toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid. Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis. Tavaliselt on korraga üks
valdavad pruunikad-kollakad toonid tumedate täpikestega, küljed on hallikad- hõbedased ja kõht valkjas. Kiisad tegutsevad suhteliselt paiksetes parvedes ja on öise eluviisiga. Selts meripuugilised. Sugukond võldaslased. VÕLDAS. (paks lame pea, kole kala) Läänemeres enamlevinud kalad. 12 Selts heeringalised. Sugukond heeringlased. KEVADRÄIM Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid.
ninasõõrmed. Ilmselt kergendab selline peakuju hail manööverdamist vertikaaltasapinnas ja teineteisest kaugel asetsevad ninasõõrmed annavad vasarhaile võimaluse täpsemaks orienteerumiseks lõhnaallikate suhtes. Hiid-vasarhai võib kasvada 4,5...6 meetri pikkuseks. Ta on laialt levinud Vaikse, Atlandi ja India ookeani troopilistel aladel, kuid pole kusagil eriti arvukas. Hiid-vasarhai toitub põhjaselgrootutest (krabid, krevetid, limused), kaladest (heeringlased, makrellid) ja kalmaaridest. Suurte isendite magudest leitakse kõige sagedamini raisid ja haisid (sealhulgas liigikaaslaseid). Vasarhaid sigivad munastpoegimise või poegimise teel. Sõltuvalt liigist toob emane ilmale 6...9 või 30...40 järglast. Vastsündinud on 45....50 cm pikkused ja igati sarnased oma vanematega. Suured vasarhaid on vees viibivale inimesele väga ohtlikud, dokumenteeritud on mitmeid rünnakuid.
ranniku lähedal, Saint Lawrence'i lahe piirkonnas ja Gröönimaa ümbruses. Teine Atlandi ookeani kirdeosas, Briti saarte, Skandinaavia poolsaare, Murmanski ranniku ja teravmägede ümbruse rannavetes. Arvukus Eestis Elupaik ja -viis Elupaigaks ulgumere saarte ja laidude ümbruses. Paikse eluviisiga. Toitumine Toiduks peamiselt kalad - tursk, lest. lõhilased, heeringlased. Kalade kõrval sööb märgatavas koguses veeselgrootuid ja taimi. Sigimine Innaaeg on varakevadel. Isasloomad omavad sellel ajal 6...7 emasloomaga haaremeid. Areng Tiinus kestab aasta. Pojad sünnivad veebruari lõpus - märtsis, tavaliselt üks. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme
1.2.1. Eluviis Eestis on elupaigaks Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümbrus. Maailmas on veel kaks eraldi levilat. Üks asub Atlandi ookeani loodeosas Ameerika ranniku lähedal, Saint Lawrence'i lahe piirkonnas ja Gröönimaa ümbruses. Teine Atlandi ookeani kirdeosas, Briti saarte, Skandinaavia poolsaare, Murmanski ranniku ja teravmägede ümbruse rannavetes. 1.2.2. Toitumine Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Täiskasvanud hülged tarbivad u. 7-10 kg kala. Täiskasvanud hallhüljes on võimeline olema vee all kuni 40 minutit ja sukelduma kuni 100 m sügavusele. Suured silmad on kohastunud nägema ka tumedas vees.
Ülemklass: LÕUATUD, AGNATHA Klass: Pteraspidomorphi I selts: SUTILISED, PTEROMYZONTIFORMES 1. sugukond: Silmlased, Petromyzonidae 1. Merisutt, Petromyzon marinus L. 2. Jõesilm, Lampetra fluviatilis (L.) 3. Ojasilm, Lampetra planeri (Bloch) Ülemklass: LÕUGSUUSED, GNATHOSTOMATA Klass: Kiiruimsed, Actinopterygii II selts: TUURALISED, ACIPENSERIFORMES 1. sugukond: Tuurlased, Acipenseridae 1. Tuur, Acipenser sturio L. III selts: HEERINGALISED, CLUPEIFORMES 2. sugukond: Heeringlased, Clupeidae 2. Räim, Clupea harengus membras L. 3. Kilu, Sprattus sprattus balticus (Schneider) 4. Vinträim, Alosa fallax (Lacépéde) 3. sugukond: Ansoovislased, Engraulidae 5. Ansoovis, Engraulis engrasicholus (L.) IV selts: LÕHELISED, SALMONIFORMES 4. sugukond: Lõhilased, Salmonidae 6. Lõhi, Salmo salar L. 7. Meriforell, Salmo trutta trutta L. 7a. Jõeforell, Salmo trutta trutta morpha fario L. 8. Vikerforell, Oncorhynchus mykiss (Walbaum) 9. Rääbis, Coregonus albula (L.) 10
lesimiskivide ümber on vähemalt meetrisügavune vesi. Hallhüljes sigib tavaliselt ajujää ja kinnisjää piirialal. Selle jäätüübi levik sõltub talve karmusest. Pehmetel talvedel on hallhüljestele sigimiseks sobivad piirkonnad jäävabad ja hallhülged kogunevad poegima lähedalasuvatele saartele. Eluiga - Hallhülge eluiga jääb tavaliselt 15–25 aasta vahele. Toitumine - Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi. Hallhüljes on paindliku toiduvalikuga ja arvatavasti ei söö iga päev. Täiskasvanud looma päevane toiduvajadus on umbes 5–7 kg ehk ligikaudu 6% oma kehamassist. Välimus - Hallhülge karvastikus domineerivad hallikad toonid, mõnikord võib leiduda looma peal, kaelal, kõhul ja
vaaphaug, mudakala 16.3.4.4. Alamklass pärisluused Õhik- ehk elasmoidsoomused. Homotserkne sabauim. Hingats kadunud. Luustunud lõpusekaaned. Tugevasti luustunud toes. Ujupõis hüdrostaatililiseks aparaadiks. Arterioossibul. 40 seltsi 16.3.4.4. Alamklass pärisluused 16.3.4.4.1. Selts heeringalised Sgk heeringlased õhukesed soomused, küljejoon vaid pea piirkonnas N. heeringas, räim, kilu Sgk lõhilased kerel küljejoon, rasvauim N: lõhi, jõeforell, rääbis, meresiig, peipsi siig, meretint 16.3.4.4.2. Selts karpkalalised Mageveekalad, paljudel rasvauim, enamik hambutud (erinevuseks N: piraaja) Sgk elektriangerlased N. elektriangerjas
(silmad selged, lõpused punased, konsistents tihke). 14 Külmutatud kala hoitakse külmutuses temperatuuril mitte üle 18°. Võib olla glasuuritud või glasuurimata. Realiseeritakse põhiliselt ookeanikala, vähem kohaliku püüki. Tunnuseks on kõva konsistents ja lõhna puudumine. Soolatud kala. Rohkem soolatakse rasvarikkamaid kalu, mis soolamisel valmivad, st. muutuvad toidukõlblikuks ilma kulinaarse töötlemiseta heeringlased, lõhelased, makrelllased. Peale vahetu toiduks tarvitamise soolatakse ka kalu, mis lähevad edasisele töötlemisele külmsuitsutamine, vinnutamine. Soolamisviisid on kuivsoolamine, märgsoolamine (soolvees), segasoolamine, erisoolamine (lisatakse väikeses koguses suhkrut ja konservante), vürtsisoolamine (lisatakse suhkrut ja maitseaineid pipar, loorber, ingver, nelk, muskaatpähkel). Olenevalt keedusoola osamassist eristatakse nõrgalt (4...10%), keskmiselt (10,1..
annaabi.ee 
