Leidsid 17 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Harilik vaher". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vahtra, vaher, seen, õied, puurindes, hariliku, võrsed, nüri, õhusaaste, kollakas, mett, maapind, punakaspruun, pung, 2018, kaukaasias, kaspia, saarega, viidud, metsistunud, asuda, rohttaimed, puuks, pargis, hõimkond, katteseemnetaimed, sugukond, lehtpuu, punakaspruunid, kattub, võra, sammasjuurestik, peajuur, külgjuured, juurestiku, toorelt, laiadAcer platanoides Rahvapäraselt kutsutakse vaherit veel: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras. Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher. Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik
Pilet 22 Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) [glábra] 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast
PUITTAIMED Eestis kasvavaid okaspuid: Harilik mänd (pinus sylvestris) MA: 1. Leviala: Levila hõlmab laiad alad Euroopas ja Aasias, ka kõige põhjapoolsemad piirkonnad. Eestis väga sage, kõige tavalisem metsapuu. 2. Suurus: Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m. Vanus võib olla 300400 (kuni 600) aastat. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 90-120 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Tüvi on tavaliselt sirge, jämedaima läbimõõt 140 cm, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat
Eelistab toitainerikkaid muldi, ei talu keskkonnasaastet, liigniiskust ja liigkuivust. Talub varju ja madalaid temperatuure. Erinevused: Okkad, käbid, puidu vaigusus, okaste 2. Siberi ja euroopa nulg (üldiseloomustus, eristamise tunnused, levik, nõudlused, kasutamine) Siberi nulg: Abies sibirica Levinud peaaegu kogu Siberis, kohati Aasias. Eestisse sissetoodud, pargipuu, harva metsas. Kõrgus 30-40m. Väga varjutaluv, talub madalaid temperatuure, mullastiku ja õhusaaste suhtes tundlik. Okkad tihedalt katvalt ettepoole suunatud. Pungad munajad, pruunikashallid, väga vaigused. Käbid 5-9cm pikad, lagunevad. Vaigust toodetakse liimi, võrsetest ja okstest nuluõli. Kasutatakse ka haljastuses Euroopa nulg: Abies alba Levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Eestisse sissetoodud, kasvavad paremini Lääne-Eesti saartel. Kõrgus 30-60m. Väga varjutaluv, nõuab kõrget õhuniiskust, pehmet talve ja jahedat suve, nõudlik mullaviljakuse suhtes.
Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt. Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) Picea vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix vaik, tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist
1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt.
mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) ingl. Spruce; sks. Fichte; vn. . Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel
moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk, harvemini võivad viljakates salumetsades teise rinde moodustada ka pärn, vaher, jalakalised). II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25- 75%) I rinde kõrgusest. Minimaalne teise rinde puude kõrgus on 4m. Tavaline kaherindeline puistu on näit. arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad kuused. Järelkasv – so
.........................................................................................................................81 Paljundamine.............................................................................................................................. 81 Tagasilõikamine..........................................................................................................................82 6 GINNALA VAHER....................................................................................................................... 83 Kirjeldus..................................................................................................................................... 83 Kasvutingimused ja kasutamine.................................................................................................84 Hooldus- ja tagasilõikamine...............................................................
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
eriti kui ettevalmistusperiood (suvi) on olnud ebasobiv, mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel - 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade. Külmad talved on meie kohalikest puuliikidest kahjustanud, kuuske, saart ja kohati musta leppa. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed. Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemised kihid. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged, mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn
isehõrenemine, kasvuklassid. 3. lehtede, okaste pinnast suuremate, külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni Metsa moodustavad puud, mis kuuluvad ühte liiki valitsevate puude kõrgem produktsioon on tingitud -35 0 C: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, ja on ühevanuselised, kasvavad erinevalt. nende suuremast lehtede, okaste massist (pinnast). har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. Erinevused ilmnevad puude kõrguses, tüve 4. fotosünteesi kestusest mida kauem jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu. diameetris, võra suuruses, tüve kujus ja vormis, fotosüntees kestab, seda rohkem orgaanilist ainet III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt okste asetuses ja suuruses. Erinevused puude vahel produtseeritakse. külmakindlad liigid, taluvad temp
...........................................................19 Picea abies ................................................................................................................................ 20 Kuusk ...............................................................................................................................20 Acer ginnala Maxim ................................................................................................................. 21 Ginnala vaher .......................................................................................................................... 21 Pinus mugo ............................................................................................................................... 23 Mägimänd ........................................................................................................................23
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
.....................................................48 30.4 Hooldus...................................................................................................................................48 31. Syringa vulgaris - harilik sirel......................................................................................................48 31.1 Liigi lühikirjeldus...................................................................................................................48 31.2. Hariliku sireli hooldusjuhend................................................................................................49 32. Taxus baccata - harilik jugapuu....................................................................................................49 32.1 Harilik jugapuu.......................................................................................................................49 32.2 Hooldus...................................................................................
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
annaabi.ee 
