Hamlet monoloog + sisukokkuvõte ja teose probleemid (3)

Hamlet ja maailm
Oma tragöödias Hamlet toob Shakespeare lugejateni Taanimaa printsi pettumuse maailmas, täpsemalt just oma kaaskonna mitmepalgelisuses. Hamlet on pettunud terves maailmas, nimetab seda vanglaks ning jälestab oma õukondlasi, kes kohe, kui vana kuningas on surnud, hakkavad lipitsema uue valitseja ees.
Tundmaks ära kuninga ja kogu õukonna tõelist palet, hakkab Hamlet mängima hullu . Ja alles siis ta taipab tõeliselt, kui mitmepalgelised võivad olla teenrid. Alamad ajavad täpselt sellist juttu , nagu neile enestele hetkel kasulik on ja nad ei hooli üldse ustavusest.
Terve õukond on muutunud koos uue kuninga troonile asumisega. Kõik kes enne olid ustavad Hamletile ja tema isale ning ei sallinud Claudiust, on nüüd, mil Claudius on mõrva teel troonile asunud , hoopis Hamleti vastu ning ta ei saa neid enam usaldada . Claudiust ei salli Hamlet üldse, kuna vaim andis printsile teada, et Claudius oli endise kuninga mõrvanud, kuid alguses ei tahtnud prints seda hästi uskuda . Kuid olles ära näinud Claudiuse reaktsiooni näidendile on ta täiesti kindel, et just see mees on ta isa mõrvanud.
Samuti on Hamlet pettunud oma emas, keda ta isa oli nii väga hoidnud . Kuid juba kuu aega peale endise mehe surma abiellub kuninganna Claudiusega. Hamlet paneb emale süüks, et too liialt ruttu, ilma pikemalt leinamata ja mõistlikult kaalutlemata abiellub uuesti. Kuid enam ema kiirustamisest ajab Hamletit vihale see, et ema oli teadlik roimast, mis Claudius toime pani ning hoolimata sellest abiellub selle mehega.
Ka on Hamlet pettunud kogu ülejäänud õukonnas. Enam ei ole talle ustav kantsler Polonius . Suisa vastupidi – mees kes oli Hamleti isa valitsemisajal olnud väga ustav Hamletile, on nüüd Claudiuse truu alam ja luurab Hamleti järele. Ja ta on Hamleti vastu ässitanud ka Laertese, kellega prints varem hästi läbi sai. Samuti on ta ka pannud oma tütre Ophelia , Hamleti kallima, printsi järgi nuhkima, ja ei kiida enam noorte suhet heaks, kuna peab Hamletit hulluks. Kuid Opheliale sees ei meeldi ja meeltesegaduses ta koguni tapab end.
Sama ebameeldivad on Hamletile ka tema kunagised väga head sõbrad Rosencrantz ja Guildenstern. Kuningas Claudius on need noormehed kutsunud külla, kuid Hamlet saab kohe aru ja ka nad ise tunnistavad, et kuningas kutsus nad Hamleti juurde uurima , miks too selline imelik on.
Ainukene, kes Hamletile lõpuni truuks jääb on tema sõber Horatio . Temale usaldab Hamlet kõiki oma kahtlusi ja saladusi. Talle räägib Hamlet ka kohe kui ise teada saab, et ta isa ei surnud maohammustusse, vaid et ta mõrvati Claudiuse poolt. Peale Horatio jäid Hamletile lõpuni truuks ka kuninga ihukaitseväelased Marcellus ja Bernardo, kes annavadki printsile teada isa vaimust , kes neis vahikorra ajal külastab.
Hamlet nimetab vanglaks kogu maailma ja Taanimaad selle vangla kõige hirmsamaks urkaks. Tal on selleks ka põhjust. Oma isale kuulunud maad valitseb nüüd reetlik lell, kes tappis kuninga ja Hamlet ei tunne end enam vabana. Hamletile antakse ka võimalus minna Inglismaale õppima, kuid ta ei ole sellest vaimustuses, kuna saab väga hästi aru, et Claudius tahab teda lihtsalt jalust koristada.
Hamlet ei suuda aru saada, kuidas on võimalik nii kiirelt oma palet muuta, kui teeb seda õukond. Ta ei suuda ka andestada oma emale, kes abiellub vaid kuu aega peale endise kuninga surma kohe uue kuningaga. Ta ütleb ka oma sõpradele, kelles ta ka pettus, et tal on hirmus jõle kaaskond.
Hamlet on pettunud kogu maailmas ning alustades lootusetut võitlust selle vastu ta sureb . Ta ei suuda andestada neile kes on teda reetnud, kuid ta saab aru, et ei ole tema võimuses muuta inimeste loomust ja kogu maailma, mis lasi juhtude sellisel koledal veretööl.
Olla või mitte olla – see on küsimus.
Mis oleks üllam – vaimus taluda
kõik nooled, mida vali saatus paiskab,
või, tõstes relvad hädamere vastu,
vaev lõpetada? Surra, magada –
muud midagi, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis meie liha pärib looduselt.
See oleks lõpetus, mis hardasti
on ihaldatav: surra, magada!
Jah magada… Võibolla undki näha?
Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes,
kui maise möllu puntrast pääseme, -
see paneb kõhklema; siin peitub põhjus,
miks viletsusel iga on nii pikk:
kes taluks aja piitsutust ja torkeid,
rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust
ja võimu jultumust, ning jalahoope,
mis malbe teenekus saab väärituilt,
kui ennast igaveseks vabastada
võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks
ja higistaks ning oigaks elu vaevus ,
kui kartus millegi ees pärast surma –
sel uurimata maal, kust ükski rändur
ei tule tagasi – ei rabaks tahet,
mis pigem talub tuntud halbusi,
kui pageb teiste, tundmatute juurde?
Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja südiduse loomulikust jumest
saab nukra mõtte põdur kahvatus
ning lennukad ja tähtsad ettevõtted
teelt targutuste tõttu kalduvad
ja kaotavad teo nime…