Noored Kooli”. Põhjus, miks ma just selle avasin on ka selles, et peale selle, et see töö tundus relevantne, on SA Noored Kooli üks asutajatest samuti Southwesterni programmis osalenud. Seega kasvab minu lootus midagi huvitavat veel leida sellest uurimistööst peale mulle kasulike viidete selle kohta, mis baasmaterjale Vennik on kasutanud. Juba resümeesd lugedes näen, et oma teooriaosas kasutab ta baasmaterjalidena Luhmanni ja Habermasi teksti, mis on natukene hirmuäratav. Teisalt on aga hea, et mul oleks võimalik kasutada ka klassikute teoseid oma teooriaosa kirjutades. Selle uurimistöö kirjandusest jäävad mulle silma veel mõned allikad, mis sobiksid ka minu uurimistöö baastekstiks. Näiteks Barber, Alison E. (1998) „Recruiting Employees. Individual and Organizational Perspectives“ ja ka Breaugh, J. A., & Mann, R. B. (1984) „Recruiting source effects: A test of two alternative explanations“
modernistlikule esteetikale. Nende ideede järgi on muusikas midagi palju enamat kui lihtsalt ilu, selles on ideid, mille "õigsust" tuleb kaitsta. Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga, mida muusikas väljendas Satie ja arendas pärast II Maailmasõda radikaalselt edasi John Cage Andreas Huysseni idee "postmodernsest seisundist" on jõudnud ka postmodernistlikku kunsti, milles tunnistatakse Jürgen Habermasi ettepanekut, et modernism on "lõpetamata projekt" ja otsitakse uusi kommunikatsioonipraktikaid. Mujal, eriti väljaspool Adorno traditsiooni, on postmodernismi innukalt omaks võtnud näiteks kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard, muusikateadlane Lawrence Kramer ja paljud heliloojad, kelle jaoks tundub postmodernism vabanemisena sõjajärgse modernismi keeldudest. Sellises kliimas on avangardismi saatus selgelt küsitav
Paradoks on selles, et nüüd, kui kunst tõepoolest tuleb rahva sekka, hakkab seesama rahvas protestima. Pole raske märgata, et paljud meil levinud tendentsid ja vaidlused meenutavad kunsti seisu Läänes 1960. aastatel. Tõenäoliselt seisavad meil veel ees sellised asjad nagu politsei sekkumine tänavatele toodud aktsioonidesse või nagu oli Joseph Beuysi ja tema radikaalidest õpilaste poolt Düsseldorfi Kunstiakadeemia hõivamine. Jürgen Habermasi ühe tuntuma artikli pealkiri on ,,Modernism lõpetamata projekt". Tundub, et paremini kui Lääne kohta kehtib see meie olukorra iseloomustamiseks. 1960. aastatel jäi meil modernistliku kunsti kogemus välja elamata ja meil on veel võimalus ,,uueks sokiks", avangardistlikuks õhinaks meid ümbritsevas väsinud postmodernistlikus maailmas. Esmalt peame lõpetama ,,modernismi projekti" ja alles siis vaatama, milliseks kujuneb modernismijärgne kunst. Läänes on 1960
võidab, ehitas teose üles kui juhtnöörid positsiooni taastamiseks. Euroopa käekäigu üle hakkavad otsustama välised poliitilised jõud, võimsus kandub väljapoole. Samas kas tugevus ainus variant valitsemise kindlustamiseks, variantideks veel majanduslik tugevus, indiviidile keskendumine; uute, ,,pehmete" väärtuste tähtsustamine. - Avalikkuse struktuuri muutumine. Jürgen Habermasi poolt kasutusele võetud nimetus, kirjeldab poliitika üle aktiivselt arutlevate inimeste muutumist; ideaalse avalikkuse otsing. Teooria, mille kohaselt kuni valitsejate ajastuni oli avalikkuse osakaal ühiskonnas väga väike (avalikkus kui rahvahulk, kes aktiivselt poliitika üle arutleb ning selle tulemusena uute otsusteni jõuab) ning revolutsioonide eesmärk soov avalikkuse struktuuri muuta. 19
orjalikkust, allumist tarbijakapitalismi süsteemile ning mille kaudu kultuuri varasem emantsipatoorne roll on alla s Herbert Marcuse raamat keskendus auditooriumile. Teos käsitles meediat kui vastupandamatut jõudu (mis tekitab ühedimensioonilist mõtlemist ja käitumist). 10) Walter Benjamin ei olnud nii pessimistlik ning leidis, et massimee hävitavad kõrgkultuuri müstilise aura ning soodustavad kriitiliste indiviidide arenemist. 11) Jürgen Habermasi ees arendada ühiskonnateooriat, millel on praktiline otstarve: inimeste emantsipeerumine domineerimisest. Peamise te keskseks küsimuseks oli poliitilise avalikkuse rolli ja struktuuri muutus. Klassikalised: 1) Harold Adams Innis (Toronto koolkond) - väitis, et kontroll kommunikatsioonimeediumite üle an sotsiaalse ja poliitilise võimu. 2) Herbert Marshall McLuhan (Toronto) - käsitluses oluline inimese maailmakogem
tulid raadio, TV, film, mille puhul auditooriumi reaktsioon on piiratud. Massimeedia on ainult näiliselt avalikkus, see on võltsavalikkus. Poliitiline debatt kommertsialiseerub, otsused võetakse vastu tagatubades, riigiaparaat kujundas avalikku arvamust, et oma otsuseid ,,müüa" kui ühishuve. 7 Tänapäeval toimib Habermasi hinnangul pigem mitteavalik, manipuleeriv avalikkus, mida aga samas presenteeritakse kui kriitilis-ratsionaalset avalikkust see on oma loomult võltsavalikkus. 8
kontrollitud" 3. Linnad varamodernsel ajal olid põhimõtteliselt esimesed tarbimiskohad. Inimeste lähestikku elamine kiirendas luksuste levikut ja ringlust. Igasugust raha (vana ja uut) täis ning sotsiaalne elu toimus teiste silmade all (mitte ainult patseerimine vaid ka vastuvõtud muutusid tavalisemaks, tekkisid kohvikud, teatrid jne). Maailmanäitused 19 sajandi teisel poolel olid juba hinnasiltudega varustatud. Habermasi avalikkuse teke Seksuaalsus kui hedonismi osa: erootika ja sensoorne nauding. Naise estetiseerimine teatud viisil. 4. Kodu ja majapidamine Mugavusest juba rääkis Taylor, kuid koduga on seotud veel kaks asja: soorollid ja töökohale vastanduv tarbimiskoht. Naiste ja meesterollide erinevus mõjutas kodu kujunemist: tarbimine oli naiste osa. Luksus, maitse, edevus, peataolek - kuigi staatus, mis sellega saavutati, rääkis eelkõige
Habermas uuris meediat mitmest aspektist lähtudes alates 18. sajandist kuni tänapäevani. "Avalik sfäär" tähendab avaliku arutluse kohta, kus üldiseid asju arutatakse ja kujuneb ühine hoiak. 18. 19. sajanadi euroopas olid sellisteks kohtadeks salongid, kohvimajad, aga ka muud avalikud kohtumispaigad. See oli küll suhteliselt piiratud koht, ent siiski koht, kus kõik said võrdselt end väljendada. Kaasajal on avalik sfäär tunduvalt laiem: raadio, televisioon, internet, mis Habermasi kohaselt on sageli võlts. Seda seepärast, et avalik arvamus ei kujune mitte alati avaliku debati tulemusel, vaid sellega manipuleeritakse võimulolijate poolt. Rahvas on pigem sõnumite passiivne vastuvõtja. (Thmpsoni kriitika) Baudrillard: Töid mõjutasid nii Innis kui McLuhan. B. Rõhutab, et massimeedia on kaasaja inimese mõjutanud kaugelt enam kui ükspuha milline muu tehnoloogiline saavutus.
eeskätt Aristotelese töödesse. Lähenemise epistemoloogiat on mõjutanud Prantsuse valgustusfilosoofid (Voltaire ja Jean-Jacques Rousseau) ning Saksa filosoofia suurkujud Immanuel Kant, Georg W. F. Hegel, Karl Marx, Ludwig Wittgenstein ja Martin Heidegger. Veelgi otsesemad lätted paiknevad 20. sajandi sotsiaalfilosoofias Louis Althusseri ja Antonio Gramsci ideoloogiakäsitlustes, Mihhail Bahtini zanriteoorias ning Frankfurti koolkonna, eelkõige Jürgen Habermasi töödes. Olulisi diskursusanalüüsis rakendatavaid teoreetilis-metodoloogilisi kontseptsioone pakuvad Michel Foucault' ja Julia Kristeva teosed. Tänapäevane diskursuseuurimine interdistsiplinaarse uurimisväljana hakkas arenema 1960ndatel erinevates humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkondades, nagu strukturalism ja semiootika, lingvistika, sotsiolingvistika ja pragmaatika, etnometodoloogia ja etnograafia,
Sarnased sellega, kuidas Rorty kirjeldas filosoofe. Avalikult kommenteeriti sündmusi ja sekkusid ühiskonnaellu ja poliitikasse. Habermas ütleb, et Kant on sattunud nende Meistermõtlejate hulka. Rorty monograafias „Filosoofia loodus, peegel…“ on Kanti kriitika, kus esmakordselt näidatatkse, et Kantil on negatiivne mõju olnud filosoofia arengule, identiteedi määratlusele. Saksa kultuuriruumis on see oluline, sest Kant siiamaani on seal positiivne klassik. See ajendab Habermasi uue pilguga vaatama Kantile ja selle rollile, mis Kant on mänginud identiteedi ja legitimatsiooni otsingutel. Kant oli subjekti filosoof, kes tegi analüüsist subjekti. Subjekt pole ainult empiiriline, vaid kätkeb ka endas transts objekti. Aprioorsed funktsioonid? Võtab lühidalt kokku transts filosoofia eesmärki (lk 2592). Kriitika. Habermas luges Rorty kriitika Kanti aadressil välja nii: Kant käsitles filosoofia
Marxi edasiarendajad 20. sajandil o Vladimir Lenin (‘Mida teha?’, 1902) – proletariaadil on ideoloogiat vaja, muudab ideoloogia poliitilise võitluse osaks, o Antonio Gramsci (‘Vanglapäevikud’, 1929-1935) – hegemooniateooria. Kodanlik ideoloogia on nii hegemoniaalne, et mõjutab ka töölisklassi. Tema vastu aitab ainult poliitiline võitlus. o Frankfurdi koolkond (Herbert Marcuse, Jürgen Habermas) – tarbimis- ja massiühiskonna ideoloogia. Habermasi ‘Avalikkuse struktuurimuutus’ (1969), o Prantsuse semiootikud, eelkõige Michel Focault. Kuidas läbi keele ja mõistete muundumise luuakse võimusuhteid ja –institutsioone, o Eliit jääb alati valitsema masside üle. Totalitarismi kriitikud o Ideoloogia politiseerumine jõuab äärmuseni 20. sajandi 30. ja 40. aastatel, mil ilmuvad riiklikule massiterrorile tuginevad totalitaarsed ideoloogiad. o Hannah Arendt – äärmusparempoolsete ideoloogiate, sh
76 tõmbub. Kõik katsed tasandada lõhet kunsti ja elu, fiktsiooni ja prajktika, näilisuse ja tõelisuse vahel, kõrvaldada erinevusi artefakti ja tarbeeseme vahel, produtseeritu ja eestleituvahel, kujundamise ja spontaanse liigutuse vahel. Radikaalne katse kunsti ületada seeläbi, et kuulutada kõik kunstnikeks ja kunstiks ei ole tulemusi andnud. Habermasi arvates on vajalik esteetilise vastupanu majandusliku ja administratiivse süsteemi autonoomia kasvule. Igal juhul tuleb säilitada tasakaalustatud maailmapilt, nagu see tekkis Valgustusajal: ühiskond on tervik, iga tema autonoomne komponent on suhestatud tervikuga. Habermasi arvates on modernism ennast ammendanud selles mõttes, et ta ei produtseeri progresiivseid ideesid, kuid teisalt on ta tunginud kõikidesse elusfääridesse. Samas ei kavatse
- nt. linn - tegemist ideaaltüüpidega (vrd. Weber!) -,,kui kõik sotsioloogiateadus läheks kaduma, võiks sellest vastandpaarist koguteaduse uuesti konstrueerida, nagu arheoloog konstrueerib ühe killu abil terve amfora". - ongi palju kirjutatud selle vastanduse abiga, tihti näitamas ühiskondlikku muutust, aga ka kaasajal eksisteerivate eri tüüpi kollektiivide kirjeldamisel * nt. Parsons: erinevad allsüsteemid on erineval määral traditsioonilised/kaasaegsed * nt. Habermasi elavik (Lebenswelt) vs. süsteem (Systemwelt): ühes isiklikud, suhted, teises seadused, lepingud, turusuhted, st. ebaisikulised suhted. Iseloomuliku ühiskonna erinevatele sfääridele: intiimne, poliitiline, turusuhete sfäär. # ka siin arengu idee: elaviku ,,koloniseerimine" süsteemi poolt. - vastavalt on palju kirjeldusi probleemidele, mida see muutus võib tekitada. Terminitest tähtsaimad 2:
tarbimisseaduste pootl kontrollitud" 3. Linnad varamodernsel ajal olid põhimõtteliselt esimesed tarbimiskohad. Inimeste lähestikku elamine kiirendas luksuste levikut ja ringlust. Igasugust raha (vana ja uut) täis ning sotsiaalne elu toimus teiste silmade all (mitte ainult patseerimine vaid ka vastuvõtud muutusid tavalisemaks, tekkisid kohvikud, teatrid jne). Maailmanäitused 19 sajandi teisel poolel olid juba hinnasiltudega varustatud. Habermasi avalikkuse teke Seksuaalsus kui hedonismi osa: erootika ja sensoorne nauding. Naise estetiseerimine teatud viisil. 4. Kodu ja majapidamine Mugavusest juba rääkis Taylor, kuid koduga on seotud veel kaks asja: soorollid ja töökohale vastanduv tarbimiskoht. Naiste ja meesterollide erinevus mõjutas kodu kujunemist: tarbimine oli naiste osa. Luksus, maitse, edevus, peataolek - kuigi staatus, mis sellega saavutati, rääkis
matusest pole siiski võimalik rääkida. Paratamatult on vaja, et erinevad, suhteliselt sõltumatud majanduspoliitilised institutsioonid oma tegevust mingil määral koordineeriksid (st kooskõlastaksid majanduspoliitilisi abinõusid). Varasematest kokkulepetest ja kehtestatud protseduurireeglitest sõltuvalt võib kooskõlasta- mine olla ka täiesti plaanipärane ja kohustuslik. Selle teema lõpetuseks võiks meenutada saksa filosoofi ja sotsioloogi Jürgen Habermasi sõnu: “Demokraatia allikas ei peitu (ainuüksi) institutsioonides. Demokraatia allikas ja tagatis on inimestes, inimeste demokraatlikes harjumustes, igapäevaste, mitte formaliseeritud inim- suhete demokraatias”. Selle teesi kinnituseks võiks olla näiteks tõsiasi, et USA ja Mehhiko konstitutsioonid on praktiliselt identsed (Mehhiko kirjutas selle USA pealt maha; vahe on ainult osariikide, senaatorite ja Esindajatekoja liikmete arvus). USA-s on see konstitutsioon suure-
annaabi.ee 
