Muusika töö: John Cage, avangardism (0)

John Cage (5. september 1912, Los Angeles – 12. august 1992) oli USA avangardistlik helilooja , pianist , publitsist, kelle looming on avaldanud mõju paljudele 20. sajandi heliloojatele.
John Cage sündis Los Angeleses. Arnold Schönbergi juhendamisel algasid tema katsetused atonaalsuse ja dodekafooniaga. Ta tundis suurt huvi löökpillide vastu ja 1938. aastal organiseeris oma esimese löökpilliorkestri, millele kirjutas ka hulga teoseid. Sellest perioodist pärineb ka tema üks menukamaid ja enim järgimist leidnud leiutisi – ettevalmistatud klaver (prepared piano ), mis tähendab pilli kõlavõimaluste muutmist klaveri keeltele või keelte vahele asetatud mitmesuguste esemetega, olgu need siis metallpoldid, klaasitükid, kummiribad vms.
John Cage'i küpset loomingut on määratletud mõistetega:
aleatoorika – juhuslikkuse rakendamine teose kirjutamisel (nootide asukoht noodijoonestikul määratakse juhuslike operatsioonidega) või esitatamisel (noodikirjas on antud esitajale üldised juhised, nende piires on interpreedil vabadus ise kujundada teos).
eksperimentaalmuusika – ebatraditsioonilised muusikaintstrumendid, nt tühjad konservikarbid, elektrikell, raadiovastuvõtja, laste mänguklaver, sõnakunsti ja kehaplastika elementidest koosnevad etendused.
Cage kasutas ka graafilist notatsiooni.
John Cage tundis sügavat huvi zen-budistliku filosoofia ja sealt edasi vaikuse vastu. Tema teooria oli, et vaikust kui niisugust pole olemas, et vaikus ei ole akustiline nähtus, vaid teadvuse muutus. See ideedering leidis kajastust ka tema loomingus, eeskätt teoses 4´33´´, kus interpreet vaikis 4 minutit ja 33 sekundit.
Tähtsamad teosed

• "4´33´´" – (võib esitada ükskõik mis pill või pillikoosseis)
  
• " Credo in Us" – (klaver, konservikarbid, elektrikell, raadiovastuvõtja)
  
• Süit mänguklaverile (1948)
  
• Kontsert ettevalmistatud klaverile
  
• "Imaginary Landscapes " – (löökpillide kõrval ka plaadimängijad, sireenid jne)
  
• "Water music" – (muusikaline-lavaline etendus) (1952)
  
• "Music of Changes" – (klaveriteos, mille on inspireerinud Hiina "Muutuste raamat")
  
• Organ²/ASLSP
  

Avangardmuusika on mõiste, mida kasutatakse iseloomustamaks n-ö oma ajast ees olevat muusikat, mis sisaldab näiteks innovatiivseid elemente või milles sulatatakse kokku erinevaid muusikažanre.
Tänapäeval kasutatakse seda mõistet igasuguse peale 1945. aastat loodud modernistliku muusika kohta, mis ei ole defineeritav kui eksperimentaalne muusika , kuigi mõnikord nähakse avangardmuusikana kaatonaalset eksperimentaalset muusikat.[2] Avangardmuusikaks nimetatakse muusikat, milles on toimunud radikaalne kõrvalekaldumine traditsioonist.
Avangardismi mõistest rääkimisel oleks oluline näha selles keskaegsete mõistete Ars Nova ja ars subtilior ühendust. Avangardismile on omane nii Ars Nova eksperimentaalsus kui ka ars subtilior'i elitism. Samas sisaldab avangardism kohustust ideid pidevalt edasi arendada ning ning nõue kas kriitiliselt (Adorno) või reintegratiivselt (Peter Bürger) sekkuda ühiskonna arengusse.
Avangardismi märkimisväärseks osaks kujunes n-ö "üleva kunsti projekt", mille puhul taotleti esteetilist autonoomiat, mis on aluseks kogu modernistlikule esteetikale. Nende ideede järgi on muusikas midagi palju enamat kui lihtsalt ilu, selles on ideid, mille "õigsust" tuleb kaitsta.
Avangardismile on omane ka hukutav, kodanlusevastane protest, mis on seotud eelkõige dadaismi ja sürrealismiga, mida muusikas väljendas Satie ja arendas pärast II Maailmasõda radikaalselt edasi John Cage
Andreas Huysseni idee "postmodernsest seisundist" on jõudnud ka postmodernistlikku kunsti, milles tunnistatakse Jürgen Habermasi ettepanekut, et modernism on "lõpetamata projekt" ja otsitakse uusi kommunikatsioonipraktikaid. Mujal, eriti väljaspool Adorno traditsiooni, on postmodernismi innukalt omaks võtnud näiteks kultuuriteoreetik Jean-François Lyotard , muusikateadlane Lawrence Kramer ja paljud heliloojad , kelle jaoks tundub postmodernism vabanemisena sõjajärgse modernismi keeldudest. Sellises kliimas on avangardismi saatus selgelt küsitav. Ühe väitena on see mõiste olemas veel ainult kitsalt, tänapäevase kultuuri kohitsetud määratlusena, mis seostub jätkuva, kuid nüüdseks laialivalgunud modernismi projektiga. See projekt ei ole enam eriarvamusel, vaid eksisteerib mitmete kultuurivaldkondade ühes nurgakeses. Seda ei ohusta enam ei poliitika ega massikultuuri esteetika .