Gustavsoni raamatust „Meditsiinist vanas Tallinnas“ (0)

Inge Org
H. Gustavsoni raamatust „Meditsiinist vanas Tallinnas“
(Tallinn, 1969, kirjastus „Valgus“)
See pealkiri jäi kirjanduse nimestikuga tutvudes kohe silma. Keskaja eluolustik, mis kahtlemata on seoses inimeste tervisega, on huvipakkuv. Suurt osa selle teema valimisel mängis ka ilmselt minu isiklik huvi kõige tervishoiuga seonduva vastu.
Teoses annab autor kõigepealt ülevaate vana Tallinna üldisest sanitaarsest olukorrast. Ajapiirid jäävad 14.sajandi ja aasta 1816 vahele.
Kasutatud on paljusid allikaid , toodud väga täpselt välja tuntumad tohterdajad alates linnaarstidest kuni nendeni välja, kes ka pidasid end antud küsimuses kompetentseteks.
Teosel on tihe seos demograafiaga. Saame teada sissesõitnud ravijatest(nimetan üldnimetusega kõiki), samuti ka ümberasumisest mujale. Õppima asumine võis päädida ka pikema eluperioodiga kaugemal riigis. Samuti on toodud mitu näidet Eestimaa tohtrite kutsumisest Venemaale. Autor ei kirjuta konkreetsetest arvudest rahva liikumisel, küll aga on arvuliselt üsna täpne ühe tõesti suure demograafilise mõjutaja –katku, nälja ja muude taudide kirjeldamisel.
Meditsiiniga seotud küsimuste käsitlemine on samal ajal tihedalt seotud olustikuliste valdkondade uurimisega. Teost lugedes tekib ka ilma igasuguste eelteadmisteta inimesel ettekujutus kirjeldatava perioodi eluolust. Seetõttu soovitaksin seda lugemiseks igale kooliõpilasele. Saab põhjaliku pildi hügieenist, õigemini küll selle puudumisest. Jäätmete viskamiseks ei valitud paika, tänavad olid kaetud porist , tolmust, reoveest ja prügist tekkinud lehkava kihiga . Mustusega käisid kaasas pisikutelevitajad kärbsed ja rotid . Jõgesid ja veekanaleid reostasid lisaks elusolendeile ka veskid . Raad oli küll korduvalt vastu võtnud otsuseid, mis kohustasid elanikke puhtust hoidma, kuid need jäid linlaste poolt kangekaelselt täitmata. Sest ametnike poolt puudus täitmise kontroll, elanikkond oma teadlikkuse madala taseme tõttu ei näinud ilmselt selleks tungivat vajadust. Desinfitseerimine kui selline oli keskajal üldse tundmatu. Siit ka nakkuste suur levik.
Tallinna raad ei kuuletunud ise samuti alati mitte esimesel korral Venemaalt saadetud korraldustele.(Vene aeg Eestis) Näiteks vaieldi algul vastu 18.saj. lõpu katkuepideemia ajal saabunud korraldusele, mis käskis likvideerida kalmistud linnas ning keelas kirikutesse matmise. (Mõned tähtsamad tegelased siiski eriloa alusel maeti kirikutesse.)
Kõrgkeskajal elanikkonna kasvades tekkis vajadus uute eluruumide järele. Puumajade asemele linnas kerkis üksteise kõrvale juba kivimaju. Kivi on teadagi niiske ja külm. Eeslinnade eestlaste puumajakesed pidid sunniviisiliselt mahutama ära ka rootsi ja tsaari soldateid. Nii rõskus kui ülerahvastatus lõid nakkushaiguste puhkemiseks soodsad tingimused. Eriti suur suremus oli laste seas. Surma lõikust soodustasid elanikkonna madal haridustase, ebausu lokkamine ja meditsiini küündimatus.
Keskaegseid rahvaid on laastanud sõjad, kurnanud näljahädad, kuid kõige rohkem ohvreid on nõudnud üksteisele järgnevad epideemiad. Nende kronoloogiast annab siin autor täpse ülevaate. Nakkust tõid kaasa kaupmehed ja vallutajate armeed. Surm ei teinud valikut omade ega võõraste vahel. Elanikkond ise ning eriti kirikuisad pidasid aga taudide ja ikalduste põhjusteks üsna naljakaid asju, näiteks vähest Jumalale kuuletumist. Nälg ajas talupoegi linna peitu, sest „linna õhk teeb vabaks“, mis tähendas Tallinnas kehtiva Lüübeki õiguse järgi aasta ja ühe päeva varjul olemise järel vabaks saamist teoorjusest ja maksudest. Kahtlemata olid põgenike varjamisest huvitatud laevnikud ja kaupmehed, kes said omale odava tööjõu.
Autor märgib ära ka eriti rasked taudiaastad, mis langevad Rootsi ajale. Imelik tundub, et Rootsi valitsus keelas raskel ajal vilja veo siia. Hoopis vastupidi, siit koguni veeti vilja välja, et toita näljaseid Rootsis ja Soomes. Näiteks 1696.a. saadeti Tallinnast, Pärnust ja Kuressaarest Rootsi ja Soome mitukümmend tuhat tündrit vilja.
Esmakordne katku mainimine on samuti seotud võõrvallutajate sissetungiga.
Ka Põhjasõda tõi külakostiks katkupisikuid kui maa oli vaevalt toibunud eelnenud näljahädast ja surmadest. Võimud ei pööranud erilist tähelepanu uue katkupuhangu ohule, vaid nägid vaenlast ainult Vene vägedes. Kahjuks.
Teoses on üles loetletud ja värvikalt kirjeldatud üle kümnekonna haiguse koos tagajärgedega; enam kui 5 sorti ravijaid, peale nende Tallinna ametlike meedikute rivaalid: nurgaarstid ; kõiksuguste erialade rändarstid. Neile on pühendatud eraldi peatükk. Loomulikult olid tohterdajad valdavalt mitteeestlased.
Samuti on kirjeldatud esimesi hoolekandeasutusi (kloostrid, seegid , pidalitõbiste, süüfilisehaigete ja vigaste hospidalid). Keskaja linna sotsiaalpoliitika ehk kuidas ta lahendas oma vaeste, vanurite, haigete ja kerjuste probleemi. Tähtis linnaühiskonda iseloomustav joon.
Räägitakse ka suguhaiguste legaalsetest levitajatest prostituutidest. Arvata võib, et Peterburi teenis Tallinnasse suguhaiguste ravimiseks saadetavate ravimite pealt kena sissetulekut.
Aja möödudes, nii umbes 18.saj. lõpuks hakkavad epideemiatõrjeüritused ja nõuanded muutuma ratsionaalsemateks. Loodud oli Eestimaa kubermangu arstivalitsus ning taudide levimise takistamiseks astusid samme ka kohalikud kubermanguvalitsused. Ka loeti abinõud ette kirikutes kolmes erinevas keeles. Elanikkond sai teenida tulu, korjates ja müües looduslikke ravimtaimi. Kuusekasve osteti sõjalaevade meeskonnale skorbuudi vastu võitlemiseks. Lisaks veel teisigi ravimtaimi. Tugineti inimpõlvede vältel omandatud ja edasi antud kogemustele , suutmata teaduslikult seletada ühe või teise vahendi toimemehhanismi.
Kuna valdav enamik arste saabus 19.saj. alguses Tallinnasse Lääne-Euroopa ülikoolidest, siis siinne meditsiini tase jõudis samale tasemele läänepoolsete linnadega. Kirurgia vabanes teraapia alluvusest ja põlatud seisundist. 18.saj. teise poole arstid juba opereerisid. Maagia ja ebausuga seotud kloostrimeditsiin oli langenud juba 16.saj. alguseks. Autor toob välja ka Tallinna linnaarstide saavutatud positsioone Moskva suurvürstide ravijatena.
Kokkuvõtteks. Teos toob korduvalt välja olustikulised tegurid, mis on sellele uurimuse teemale põhjust andnud: lihtrahva kitsad elamistingimused, halvad ja ebasanitaarsed toitumistingimused, kurnav ja puhkuseta töö, nakkusohtlike inimeste elamine teiste hulgas jne. Kõige olulisemat minu meelest: teadmatust nakkuse mehhanismi suhtes mainib autor samuti korduvalt. Samuti kogemustele ja uskumustele põhinevaid ravimismeetodeid.
Millest autor ei kirjuta? Juttu võiks olla pisut ka kalendrikirjandusest. Kalender oli küll rohkem maarahvale suunatud, kui ju luges seda ikka ka linnainimene. Ilmumise algusest (18.saj.algus) 19. sajandi keskpaigani pakkus meditsiiniline kalendrikirjandus peamiselt profülaktilisi õpetusi. Aktuaalsed olid hügieeni ning tervislike eluviiside populariseerimisega seotud teemad, leidus ka konkreetseid haigusi käsitlevaid artikleid. Rõhutasid ju tolleaegsed uurimused nimelt neid lünki lihtrahva tervishoiukorralduses. Vältimatult soovitati tohtri poole pöörduda luumurdude, nihestuste ja marutõbise koera hammustuse puhul. Vaimulike kirjutatud arstiteadusliku sisuga artiklid rõhutasid haiguste ennetamisena veel jumalakartlikkust ja vagadust.
Oli huvitav lugemismaterjal.