Giuseppe verdi rigoletto, Ooperi arvustus (0)

Giuseppe Verdi Rigoletto - minu ooperielamus
23.septembril käisime klassiga vaatamas ooperit Rigoletto. Kuigi oli tegu peaprooviga olin ootusärevuses oma esimese ooperielamuse pärast. Kahjuks pean ütlema, et pettumus peale etendust oli suur.
Asju, mis mulle tõeliselt meeldis ning mida ma ei sooviks muuta, oli väga vähe. Üks neist oli orkester . Nad said oma tööga suurepäraselt hakkama ning muusika oli nauditav. Muidugi ei saa sinna juurde arvestada dirigenti, kes pidevalt karjus ja kommentaare tegi. See on arusaadav, et tegu on peaprooviga ning see ongi õige koht kus viimaseid kommentaare teha, kuid peale pausi muutus olukord eriti ärritavaks. Ooperi peatamisi oli väga palju, dirigent karjus iga minuti tagant nagu segane ning lavastaja jooksis mööda lava ringi ning näitas esinejatele, mida teha. See jättis mulje nagu oleks tegu esimese läbimänguga ning seetõttu oli ooperit väga raske nautida. Samuti ei meeldinud mulle see, et osad näitlejad olid tavariietes, mis peaks muidugi olema mõistetav, kuna tegemist on peaprooviga. Tegelikult ma ei saanud üldse aru, miks need mitmed neiud seal vajalikud olid. Erilist näitlemist või üldpildile juurde andvat efekti nad minus , ebakultuurses ja ooperikogemusteta inimeses, ei tekitanud.
Järgmisteks häirivateks faktoriteks olid lavakujundus ja valgustus . Lavakujundus oli väga geniaalne, ilus ning ajakohane, kuid mulle tundus, nagu jäi midagi laval kasutamata. Minu arvates oleks saanud laval olevaid ehitisi veelgi suurepärasemalt ära kasutada- see oleks lisanud tähelepanu püüdvat effekti ning dramaatilisust. Sama probleem oli ka valgustusega. Estonia ei ole väike ega vaene koht, mis ei saaks lubada endale mitmekülgseid valguseefekte. Vaadates lava, tundus et valgusega ei mängitud kordagi . Rambivalgus oli alati suunatud voodile , isegi kui see oli tühi ning tegevus toimus mujal. Muidugi käib see väide vaid nende stseenide kohta, kus kasutati voodiga lavakujundust. Valgustuse puhul oli ka see häiriv, et vahel jäi näitleja täielikult varju ning kui ta laulis , ei saanud aru kes laulab ega näinud tema miimikat ja liikumist.
Näitlejate poole pealt oli mulje üsnagi positiivne. Minu lemmikuks oli Jassi Zahharov, kes sai oma osaga imeliselt hakkama. Ta oli täielikult usutav ning suutis publikuni edasi kanda kõiki emotsioone, mis tema tegelasele kohased. Sama saan öelda Kadri Kipperi kohta. Kuigi see oli tema esimene suurem osa ooperis, sai ta suurepäraselt hakkama. Esinejate laulmisoskust aariate ajal ei ole mõtet lahkama hakata. Olen kindel, et ooperi laulmiseks on vaja tohutut oskut ja jõudu. Seega pean ütlema, et imetlen kõiki esinejaid, kuna nende hääl oli vapustav . Siiski jäid häirima veel mõned kohad, kus orkester mängis osatäitjate häälest üle ning neid ei olnud kuulda. Seda ei tohiks kindlasti eksisteerida- orkestri ja lauljate suhe peab teraselt paika pandud olema. Siiski oli ka üks näitleja, kelle rolli mängimisega ma rahule ei jäänud. Ma küll ei tea ta nime, kuid häirivaks oli see, et iga kord kui oli tema kord laulis, seisis ta ühe koha peal, käsi mõõgal, jalad harkis. Mõeldes teiste osatäitjate peale, pole ma päris kindel kas ilma subtiitriteta saaksin nende kehakeele järgi aru, mis ooperis toimub. Kuid mõõgaga härra puhul nii kindlasti ei olnud, sest ühe koha peal seismisest on raske midagi välja lugeda. Aga ma olen enam kui kindel, et asi võib olla minus, eks esimene kord ole ikka raske jälgida.
Kokkuvõteks ei saa ma tõesti väita, et oleksin enda elu esimese ooperielamusega ääretult rahul. Kuid kriitikast hoolimata, pean tunnistama, et minus tärkas mingigi huvi ooperi vastu ja kindlasti ei saa öelda, et ma enam ei peaks minema. Järgneval korral on kindlasti kergem jälgida ja elamus suurem.