Giuseppe Verdi Rigoletto – minu ooperielamus (0)

Giuseppe Verdi Rigoletto – minu ooperielamus
Nii head kui halba
Vaatasin Giuseppe Verdi ooperi „Rigoletto“ etendust. Ma ei ole tihti näinud ooperietendusi, seepärast oli see mulle põnev kogemus. Kuid mis mulle selle juures meeldis, mis mitte?
Giuseppe Fortunino Francesco Verdi oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tänapäevalgi on tema ooperid populaarsed . Verdi kirjutas „Rigoletto“ vahetult peale oma kahe lapse ja naise surma. Tema emotsioonid on tajutavad ka selle ooperi muusikas ja tegevustikus, sest lavateose lõpus sureb peategelase Rigoletto tütar traagiliselt.
Ma pole mitu aastat ooperietendusi näinud, seetõttu valmistas see suurt rõõmu, kui nägin , et palju vaeva oli nähtud riiete valikuga. Riided oli kaunistatud puhvide ja muude ilustustega. Samuti oli aru saada tegelaste seisustest ning ka kostüümid olid 19. sajandile väga tõepärased.
Võin öelda, et riietusele oli etenduses rohkem tähelepanu pööratud kui lavakujundusele. See muutis ooperietenduse ka natuke üksluiseks, kuna enamus ajast oli lavale paigutatud vaid mõned postid ja üks laud. Kui ka lavale oleks rohkem keskendatud, oleks etendus minu jaoks ka meeliköitvam.
Ooperietenduse juures ei olnud midagi halba, kuid puudusid ka iseärasused, mis oleks selle eriliselt meelde jätnud. Lavastaja oleks võinud lugu veidi teistmoodi tõlgendada ja fantaasial lennata lasta. Niiviisi jääks see ooper publikule kauemaks mällu.
Giuseppe Verdi oopereid tuntaksegi just tema suurepärase muusika järgi. Kuid see oleneb ju ka sellest, kes neid meloodiaid esitab. Käesoleva etenduse ooperilauljate esituses kõlasid Verdi lood suurepärast. Lisaks sellele, et nende hääled kõlasid vapustavalt, nad ka näitlesid väga hästi. Erinevate näoilmetega tõid välja oma emotsioone. Ilma muusikata oleks ooperi sisu jäänud arusaamatumaks, sest selle kaudu võib öelda rohkem kui sõnadega. See loob laval meeleolu. Näiteks kui terve orkester mängib, siis on laval tegevus rahutu ja kohati ka sünge. Pillide soolod aga toovad välja rahuliku , kui ka sõbraliku õhkkonna. Kuigi orkestrit pole üldjuhul näha, on sellel kõige tähtsam osa.
Kogu ooperielamuse jooksul oli minu jaoks kõige hämmastavam see, kui võimsat häält suudab inimene ilma abivahenditega teha. Ooperilauljate hääled olid väga kõlavad, kui ka soravad.
Mulle oli suureks abiks see, et etendusel olid ka subtiitrid. Ilma nendeta oleks ma väga hädas olnud, kuna itaalia keelt ei ole ma veel õppinud.
„Rigoletto“ puhul panin tähele seda, et kuigi ei kujutatud tänapäeva, on tegevustik ajakohane. Minevikus, olevikus ja ka tulevikus petetakse, vihatakse ja armastatakse. Vahel võib ette tulla koguni tapmist. Ooperit jälgides viisin sündmustiku tänapäevaga kokku.
„Rigoletto“ oli mulle suureks elamuseks. Vaatamata mõnele miinusele, jäin ma kogemusega väga rahule ning ootan juba, mil saab järgmist etendust näha.
Kool: Jakob Westholmi Gümnaasium
Klass: 10.A
Nimi: Gertrud Tamm