Gerd Kanter ,,15 sammu võiduni’’ (0)

Kooli nimi
Gerd Kanter ,,15 sammu võiduni’’
Essee
Sinu nimi
Sinu klass
Tallinn 2014
Gerd Kanter sündis 6. mail 1979. aastal Tallinnas. Ta on õppinud Vana- Vigala põhikoolis, Pärnu-Jaagupi keskkoolis ja Tallinna Tehnika Ülikooli Kõrgemas Majanduskoolis ärijuhtimist. Ta on abielus Liina Pärteliga. Noorena proovis ta ka teisi spordialasid, näiteks: jooksmine , lauatennis, jalgpall ja korvpall , kuid 17-aastasena hakkas tegelema kettaheitega. Paljud treenerid arvasid alguses, et temast ei saa asja kuna ta alustas ketta heitmisega ebatavaliselt hilja , kuid Gerdil oli tahtmist ja soovi näidata neile, et nad olid valel arvamusel.
Juba treeninguid alustades mõistis, et kui tal on soov edasi areneda, tuleb treeningu juures olla huviga. Igal tegevusel peab olema eesmärk ja et seda tehes, pead tundma end õnnelikuna. Algus oli raske. Palju oli kaotusi, aga ta ei kaotanud lootust. Kaotused ei kõigutanud Gerdi eesmärke.Esimeseks treeneriks oli oma isa, kellega koos harjutati kettaheidet oma maja taga põllul. Hiljem tuli välja, et nende tehnika oli vale ja seejärel hakkasid korrapärased treeningud spetsialistide käeall. Gerdi soov kiiremini areneda viis selleni, et ta tegi kõiki harjutusi rohkem, kui treener Vesteinn Hafsteinsson treeningkavasse oli pannud . Treener sai sellest teada ja selgitas, et spordis pole tähtis teha palju, vaid tähtis on teha plaani järgi, et treeningplaan pole vaid selleks, et jõuda rohkem, vaid ka selleks, et olla terve. Treener tegi talle treeningplaani mis pidi ta viima tippu 6aasta pärast. Alguses tundus see Gerdile väga pikk aeg, aga tõesti, 6 aasta pärast oli Gerd tipus ja hakkas võistlusi ka võitma.
Gerdil on palju põhimõtteid ja selles raamatus on üpris inspireerivaid lauseid ja lõike. Minu lemmik oli: ,, Unistus ’’sinna jõudmisest’’ ei ole lubanud kompromisse teha ja mõelda, et midagi ei juhtu, kui jätan täna trenni vahele. Juhtub küll: petaksin oma unistusi , aga petmine on petmine.’’ Muidugi meeldib mulle veel, et ta arvab sama moodi nagu mina, et õige sportlane ei joo alkoholi ega ei suitseta.
Mulle väga meeldib Gert Kanter sportlasena, kuna tal on põhimõtted millest ta kinni peab ja mis viivad teda eesmärgini. Ta on väga pingutanud, et jõuda tippu. Ja veel mulle meeldib, et ta pole alla andnud. Nimelt leedulasele Virgilijus Aleknale kaotas ta esimesest 44st võistlusest 43. See on minu arust väga suur näitaja, et isegi peale nii paljusi kaotusi ta ei andnud alla ja töötas edasi oma eesmärkide ja unistuste nimel. Nimelt ma usun, et teda ei ole tippu viinud mitte ainult füüsilised eelised, vaid ka sihikindlus ja eneseusk . Isegi saades võistlusel viimase koha, ei tohi alla anda, vaid peab hoopis rohkem pingutama. Ma ei usu, et ükski tippsportlane on võitnud kõik võistlused, millel ta on osalenud. Ja kaotus on osa spordis, mida peab ka õppima. Sa õpid rohkem kaotustest, kui võitudest.
See raamat on väga inspireeriv ja mulle see väga meeildis. Mina soovitan küll seda raamatut kõikidele noor sportlastele sest see väga innustav raamat ja näitab et isegi kui sa alustad hilja spordiga tegelemisega on sul võimalus tippu jõuda.