Gert Kanter "15 sammu võiduni" (1)

Gerd Kanter sündis 6. mail 1979. aastal Tallinnas. Hakkas tegelema kettaheitega 17-aastaselt. Ta on õppinud Vana-Vigala põhikoolis,Pärnu-Jaagupi keskkoolis ja Tallinna TehnikaÜlikooli Kõrgemas Majanduskoolis ärijuhtimist.
Juba treeningute alguses mõistis ta, et kui ta tahab edasi areneda tuleb treeningu juures olla huviga. Igal tegevusel peab olema eesmärk ja et see, mida sa teed, pead tundma end õnnelikuna.
Algus oli raske. Palju oli kaotusi, aga ta ei kaotanud lootust. Kaotused ei kõigutanud Gerdi eesmärke.
Esimeseks treeneriks oli oma isa, kellega koos harjutati kettaheidet oma maja taga põllul. Hiljem tuli välja, et nende tehnika oli vale ja seejärel hakkasid korrapärased treeningud spetsialistide käe all. Gerdi soov kiiremini areneda viis selleni , et ta tegi kõiki harjutusi rohkem, kui treener Vesteinn Hafsteinsson kavasse oli pannud . Treener sai sellest teada ja selgitas, et spordis pole tähtis teha palju, vaid tähtis on teha plaani järgi, et treeninguplaan pole vaid selleks, et jõuda rohkem, vaid ka selleks, et olla terve.
Noorena proovis ta ka teisi spordialasid, näiteks: jooksmine , lauatennis, jalgpall ka kabet ja malet, siiani meeldib talle väga korvpall . Ta arvab, et pole tähtis, et oskaksid üht ala väga hästi, vaid oleksid füüsiliselt aktiivne. Teda kutsuti puuhobuseks, sest ta oli kohmakas ja alustas hilja sportimist. Aga ta ei kaotanud kunagi lootust.
Tema maailma tippu tõusmise kava oli koostatud kuueks aastaks. Aga nagu treener ennustas tuli esimene tiitlivõistluse medal viie aasta pärast – hõbeda Helsingi MMil 2005. aastal. Järgnesid hõbemedal Göteborgi EMil 2006. aastal, kuld Osaka MMil 2007. aastal ja tähtsaim, olümpiakuld, Pekingis 2008. aastal.
Eeskujudeks oli Aleksander Aberg ( maadleja ), Georg Hackenschmidt (spordifilosoof ) ja jõumees Georg Lurich. Nende vägimeeste elu ja kuulsus on tegid talle selgeks – suur sport on see, mis on oluline sinu rahvale. Tema isa oli see, kes tõi perre spordivaimu juba varajasest lapsepõlvest. Koos vaadati kõiki jalgpalli maailmameistrivõistluste mänge ja koos oldi Saksa jalgpallimeeskonna fännid. Ka oma eesnime sai ta tänu sakslasest jalgpallikuulsusele Gerd Müllerile.
Gerdile on tehtud nalja , et tema edu saladus peitub selles, et sõi noorena toitu, mis kasvas, ruigas, ammus, määgis või ujus vähem kui, kolme kilomeetri kaugusel tema kodust. Gert aga ütleb lihtsalt: ” Tee nii, et sa oleksid treeningu ajal õnnelik. Mõtle, et see ongi maailma kõige tähtsam tegevus. Kui harjutan piisavalt, siis tulevad ka tulemused; kui olen kogu aeg mõttega asja juures, siis arenen kiiremini.”
Mina arvan, et Gerd Kanter on heaks eeskujuks noortele sportlastele. Kindlasti on ta ka Eestit tutvustanud maailmas positiivse poole pealt.
Kasutatud kirjandus:
Gert Kanter ja Raul Rebane ” Gerd Kanter 15 sammu võiduni”