Franz Schubert (0)

Franz Schubert

(1797-1828)

Schubert sündis kooliõpetaja peres, kus väga armastati muusikat. Esimesteks muusikaõpetajateks olid tal isa ja vanem vend kes õpetasid talle klaveri- ja viiulimängu. Peagi osales ta koduses keelpillikvartetis ja laulis sageli solistina kirikukooris. 11-aastaselt astus ta Viini keiserliku õukonna konvikti, kus õpetati kirikukoori lauljaid. Ta mängis kooli sümfooniaorkestris, mõnikord aga seisis orkestri ees dirigendipuldis. See võimaldas lähemalt tutvuda erinevate heliloojate muusikalise käekirjaga, orkestripillide kasutamise võimaluste ja heliteoste ülesehitusega. Konviktis valmisid tulevase helilooja esimesed palad. 1813 . aastal lahkus koorikoolist häälemurde tõttu.
Oma lühikese, vaid 31 aastat kestnud elu jooksul jõudis ta kirjutada üle 1500 erinevas žanris teose. Sellega pani ta aluse romantismile muusikas. Ta elas Beethoveniga ühel ajal ja samas linnas, ent Viini klassikalisse koolkonda ei kuulunud. Schubert oli iseloomult sõbralik, heatahtlik ja tagasihoidlik. Tema muusika on siiras ja südamlik. Ta tõi muusikasse palju uut: soololaulud muutusid kontsertteosteks, instrumentaalloomingus oli esikohal programmiline muusika ; väga tähtsal kohal olid lühipalad, mis väljendasid hetkemeeleolu.
Schubert oli esimene, kes võrdsustas soololaulu teiste "väärikamate" žanridega, muutis selle kontsertteoseks. Ta kirjutas saksakeelsetele luuletekstidele (Goethe, Schiller , Heine ). Ta pidas sõna kõla väga oluliseks, seepärast on tema teostes muusika ja sõna seos väga loomulik. Klaverisaade on laulu võrdväärne partner , see annab edasi meeleolu. Tuntuimad soololaulud on "Metshaldjas" (1815), "Forell", " Muusikale ", "Ave Maria".
Schubert lõi esimesena süžeelisi laulutsükleid, milles iga laul on omaette tervik ning samal ajal lüli sündmuste ahelas. Tuntumad neist on "Ilus möldrineiu" (1823) ja "Talvine teekond " (1827).
Soololaul on vokaalmuusika alla kuuluv muusikažanr, kus heliteos esitatakse ühe laulja (solisti) poolt, tavaliselt klaveri või muu instrumendi saatel. Suure populaarsusega oli see žanr romantismi ajal, 19. sajandil paljude saksa, itaalia, vene jt heliloojate loomingus.
Robert Schumann
(1810- 1856 )
Muusikaga hakkas Robert Schumann tegelema varakult, 7-aastaselt valmisid tema esimesed teosed. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta õigusteadust, jätkates klaveriõpinguid oma tulevase pianistist abikaasa Clara Schumanni isa juures eratundides.
Aastatel 1828–1830 õppis ta Leipzigi ja Heidelbergi Ülikoolis õigusteadust.
20-aastaselt, soovides kiirendada oma sõrmede tehnilist liikuvust, painutas ta vastava seadeldisega oma sõrmi ja sai liigeste põletiku. Nii ei saanudki temast maailmakuulsat pianisti ja ta hakkas tegelema heliloominguga.
Robert Schumannil oli väga hea kirjanikuanne. 1834. aastal asutas ta koos sõpradega ajalehe "Neue Zeitschrift für Musik" ("Uus muusikaleht"), toimetades seda kümme aastat ning tutvustades seal noori heliloojaid ja nende loomingut.
1854. aastal püüdis Schumann teha enesetappu , hüpates teda pidevalt jälitava hirmu eest Reini jõkke. Kuigi kalurid ta päästsid, lõppes helilooja elu vaimuhaiglas, kus ta suri aastal 1856.
Schumanni loomingus on tähtsal kohal soololaulud ja klaverimuusika . Laule on ta kirjutanud umbes 250. Suur osa tema lauludest on kirjutatud Goethe, Schilleri, Byroni ja Heine tekstidele. Tuntud on Taaveti liidust inspireeritud klaveripalade tsükkel " Karneval ", mis koosneb kümnest palast. Schumanni loomingus on ka 4 sümfooniat, oratooriume, orkestrimuusikat, instrumentaalkontserte ja ooper .
Tuntuimad sümfooniad:

• "Kevadsümfoonia"
  
• "Reini sümfoonia"
  

Tuntuimad klaveritsüklid:

• "Liblikad"
  
• "Karneval"
  
• "Kreisleriana"
  
• "Lastestseenid"
  
• "Novelletid"
  

Tuntuimad vokaaltsüklid:

• "Naise elu ja armastus"
  
• "Kuus Nikolaus Lenau luuletust ja Reekviem"
  
• " Seitse Elisabeth Kulmanni laulu luuletaja mälestuseks"