Fosyte'de saaga (0)

John Galsworthy „ Forsyte ’ide saaga I“
Tegelased:
vana Jolyon; noor Jolyon; Philip Bosinney; Ann Forsyte; June Forsyte; Irene ; Soames Forsyte; tädi Juley; tädi Hester; Swithin Forsyte; James Forsyte; George; Nicholas; Timothy ; Holly ja Jolly; koer Balthasar

• Sellisena oled sa sündinud ja selliseks sa jääd oma surmani!
  
• Lihvitud klaasist kroonlühter põlevate küünaldega rippus nagu hiiglaslik stalaktiit laua kohal, pildudes kiiri suurtele kuldraamidega peeglitele, kõrvallaudade marmorpealseile ja raskeile tikitud istmetega kuldtoolidele.
  
• Nad ei surnud; kuna suremine käis nende põhimõtete vastu, siis tarvitasid nad ettevaatusvahendeid surma vastu: vaistlikke ettevaatusvahendeid nagu kunagi tugeva elujõuga inimesed, kes ei salli, et teised omandavad selle, mis kuulub neile.
  
• Nagu kari koera lähenedes, nii seisid nad pea pea kõrval ja õlg õla kõrval, valmis sissetungijale vastu tormama ja teda surnuks trampima.
  
• Tumepruunid silmad ja kuldjuuksed – kummaline vastuolu, mis meeste pilke ligi tõmbab ja mis olevat nõrga iseloomu tunnuseks.
  
• Taevas oli nii sinine ja päikesepaiste nii hele, et selle maastiku kohal tundus valitsevat igavene suvi.
  
• Ilma kestata pole Forsyte mõeldav - see oleks niisama hea kui romaan ilma sündmustikuta, mis, nagu teada, on ebaloomulik nähtus.
  
• Poolpime maja oma inimeste-ridadega, mis kõik ühes suunas vaatasid, sarnanes suure aiaga, täis päikese poole pööratud lilli.
  
• June on kangekaelne nagu saatus – ta ei lase iialgi lahti.
  
• On hetki , mil Loodus ilmutab oma tavalise muretu rahu all varjatud kirgi – mühav kevad hakkab äkki läbi lillakate pilvede mandliõitel helendama; lumise mäetipu kohal kumab kuuvalgel üksainus täht ülal kirglikus sinas; ehataeva leegitseval taustal mustab vana jugapuu nagu mingi lõkendava saladuse kaitsja.
  
• Ta oli neid inimesi, kes, nagu tillukesed hiina ebajumalad, istuvad iseenda südame puuris, jalad risti, ja iseenda üle igavesti kahtlevalt naeratavad.
  
• Kardetav on end millestki kaasa kiskuda lasta, olgu see maja, pilt või – naine.
  
• Mitte millegi eest ei saa midagi ja poole šillingi eest saab haruldaselt vähe.
  
• Sama seadus, mis temas oli tegutsenud, muutes pika ja sirge tütarlapse tugevaks täisealiseks naiseks ,täisealise naise vanaks , nukiliseks, nõrgaks, peaaegu nõiataoliseks raugaks järjest teravamalt esiletungiva omapärasusega, mis maailmaga kokkupuute mõjul kaotas kõik pehmed jooned – sama seadus tegutses nüüd ja tulevikus ka perekonnas, mille üle ta oli valvanud nagu ema.
  
• Endaunustuse, kire ja armastuse vaistud, mis olid peitunud puude alla, kaugele oma armutu vaenlase – omandusmeele – usaldusmeeste eest, pidasid salajast pidu.
  
• „Kas ploomidel on jalad, memm?“ – „Ei, poju.“ – „Siis ma neelasin kindlasti praegu jämeda teo alla.“
  
• Inimene arvab , et ta elust on jagu saanud, kuid elu lipsab ta selja taha, haarab tal kuklast kinni, paiskab teda siia ja sinna ja pigistab tal siis veel hingegi seest!
  
• Iialgi pole inimesel küllalt! Ma ei imestaks, kui isegi see veel midagi tahaks, kes juba teise jalaga hauas on!
  

Mida tahtsid Forsyte’id omada?
Soames Forsyte tahtis omada Irene’i. Kuigi nad olid juba ammu abielus, ei olnud Irene kordagi oma naisekohustusi täitnud ja mis veel hullem, nõudis eraldi tuba. Soamesil sai hing täis ning ta otsustas oma õigused maksma panna. Hiljem hakkas teda painama mälestus Irene näost, mille eest ta oli katsunud käsi ära kiskuda, et naist rahustada. Soames ei suutnud unustada kohutavat, lämbuvat nuuksumist, mille taolist ta iial enne polnud kuulnud ja mida ta näis ikka veel kuulvat. Teda hakkas närima kahtluseuss, et kas tehtud tegu oli ikka õige, aga enam ei saanud midagi muuta. Peale seda, kui Soames Irene’i vägistas, kaugenes naine temast veelgi ning hiljem lahkus Soamesi juurest.
Lisaks Irenele tahtis Soames omada ainulaadset ja hinnalist maja, mis oleks hea asukohaga. Talle jäi silma üks maatükk Robin Hillis, mis oli kaheteistkümne miili kaugusel Hyde Park Cornerist. Soames läks koos Bosinneyga seda vaatama. „ Hallo Forsyte!” ütles Bosinney. ”Leidsin paraja koha teie majale ! Vaadake!” Soames vaatas . Vastu ta enda tahtmist paisus miski ta rinnas. Elada siin kõike seda nähes! Võida seda näidata sõpradele, sellest kõnelda, seda omada! Kuigi maatükk, mida Bosinney talle näitas, oli kallim, otsustas Soames selle siiski ära osta. Algselt plaanis mees maja peale kulutada kaheksa tuhat naela , kuid lõpuks kulus tal kaksteist tuhat nelisada naela. Kui maja valmis sai, nägi see välja veel ilusam ja suursugusem kui Soames lootis. Kahjuks ei saanud ta selles majas kaua elada, sest Irene lahkus ja Soames otsustas maja onu Jolyonile müüa.
Ann Forsyte tahtis omada tervet Forsyte’de perekonda. See perekond oli tema maailm; ta ei tundnud mingit teist, polnud võib-olla iialgi mingit teist maailma tundnud. Kõik nende väikesed saladused , haigused, kihlused ja pulmad, nende edasijõudmine ja raha teenimine või mitteteenimine – kõik see oli tema omandus, ta rõõm, ta elu. Kõik selle peab ta maha jätma, kui tema kord on surra. Ann oli juba vana ja teadis, et peab varsti surema. Kuid ta ei tahtnud oma perekonda üksi maha jätta, ta kartis , et nad ei saa ilma temata hakkama. Ta oli olnud justkui valvur , kes vaatas, et Forsyted käituksid Forsyte’dele vastavalt. Ann oli vana ja vikatimees viis ta hinge endaga kaasa, ülejäänud perekond elas oma igapäevast elu edasi.