Feodaal tsivilisatsioon ehk Keskaja Euroopa ühiskond (0)

Feodaaltsivilisatsioon
Mis on feodaaltsivilisatsioon ning mida see endast kujutab? Seda terminit kasutatakse kui keskaja Euroopa ajaloo perioodi, mis jääb 5. ja 15. sajandi vahele. Keskajal seda sõna muidugi veel ei tuntud, termin tekkis alles siis, kui ajastut sai paigutada teiste ajajärkude keskele . 16. sajandil hakkasid humanistid nimetama keskajaks antiigi ja renessansi vahelist perioodi, mida nad pidasid pimedaks ja barbaarseks. Terve aastatuhande väldanud keskaeg oli eripalgeline. Euroopa oli poliitiliselt väga killustunud. Siiski kujunes keskajal välja ühiskonnamudelm is jättis sügava jälje Euroopale ja selle hilisemale ajaloole. Kokkuleppeliselt on keskaegse Euroopa piirid määratud ristiusu leviku põhjal, seepärast ei kestnud keskaeg igal pool sama kaua.
Oma viimasel õitsenguajastul, 9. sajandi lõpust kuni 11. sajandi alguseni , oli Bütsants võimsaim riik Euroopas ja Lähis- Idas. Suurriik tugines Rooma impeeriumi pärandile ja õigeusule. Antiikajast pärinesid ka Bütsantsi arvukas ametnikkond ja maksusüsteem. Need lõid eeldused riigi tõhusaks toimimiseks. Bütsantsi ühiskonna olulisim tunnusjoon oli traditsioonide austamine. Ehkki Bütsantsile polnud võõras inimeste liikumine ühest ühiskonnaklassist või ametist teise, ei saanud see minna liiga suurde vastuollu olemasoleva korraga.
Islami teke sai alguse 7. sajandil. Kui selle sajandi alguses hakkas Meka kaupmees Muhamed kuulutama monoteistlikku ehk ainsat Jumalat tunnustavat usundit. Siiamaani olid araablased rändkarjakasvatajad ja paiksed põlluharijad, kes tegelesid ka kauplemisega. Araablaste usun oli polüteistlik, mis tähendas paljude jumalate, aga ka pühade puude, kivide ja allikate austamist. Kui islam ületas Araabia poolsaare piirid, levis ta esmalt Lähis-Idas ja Iraanis, st piirkondades, kus oli juba aastatuhandeid olnud kõrgkultuur. Pärast Muhamedi surma valisid araablased talle järglase- ilmaliku valitseja ja usujuhi – kaliifi . Vastloodud riiki hakati kutsuma kalifaadiks.
Lääne- Rooma riik oli sattunud poliitilisse ja majanduslikku kriisi juba enne germaanlaste sissetunge. Rünnakud süvendasid seda veelgi, viies aegamööda Rooma tsivilisatsiooni hääbumiseni Euroopas. Märgatavalt vähenes rahvaarv. Tootmise jahanemine ja kaubanduse soikumine pärssisid omakorda raharinglust. Keskaegne Euroopa kujunes Rooma ja germaanlaste kultuuri aeglase segunemise tulemusena. Roomlaste ja germaanlaste sulandumisega kaasnes ka keelte segunemine . Germaanlased hakkasid aja jooksul kõnelema ladina keelt, kuid sulandasid selle kokku oma keelega. Esimese suurriigi lõid endise Lääne-Rooma impeeriumi aladel frangid. Riigi rajajaks oli kuningas Chlodovech I, kes pani aluse Merovingide dünastiale. Frangi riigi kõrgaeg saabus Pippon Lühikese poja Karl Suure valitsusajal. Temast sai keskaegse Euroopa legendaarseim valitseja ja ideaalse kristliku kuninga sümbol. Pärast Lääne-Rooma keisririigi langust polnud Euroopas ühtki Karl Suurega võrreldavat valitsejat olnud. 800. aastal läks Karl paavsti kutse Rooma ja krooniti keisriks. Seega oli keisrivõim taastatud, kroonimise algataja oli paavst Leo III, kes soovis leida endale võimalikult tugevat liitlast.
Keskaegse Euroopa õitseng oli 11.-14. sajandil: kasvasid linnad, elavnes kaubandus, arenesid põllumajandus ja käsitöö. Selle ilmekaimaks tulemuseks oli rahvastiku kahekordistumine 10. ja 14. sajandi vahel. Majanduskasvu üheks põhjuseks olid uuendused põllumajanduses, mis hakkasid levima 11. sajandi alguses. Arengut soosis ka keskkond 11.-13. sajandil oli Euroopa kliima soojem ja stabiilsem kui eelnenud ja järgnenud sajanditel. Keskajal moodustasid valdava osa rahvastikust talupojad. Euroopa eri piirides oli nende elujärg väga erinev-see sõltus looduslikest oludest ja ühiskonna arengust. Nii nagu linnade kängumine oli varakeskaegse kriisi üheks tunnusjooneks, annab nende taastumine märku Euroopa uue õitsengu algusest. Linnnadest kujunes jõud, aga ka ühiskonna, mentaliteedi ja kultuuri arengut.
Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult olulisem. Kõik inimesed olid usklikud: usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Kirik kui organisatsiooni aluseks olid piiskopkondade võrgustik ja paavsti võim. Mõlemad sündisid juba hilise Rooma keisririigi ajal, kuid kujunesid lõplikult välja keskaja jooksul. Keskaja usuelus ja ühiskonnas olid tähtsal kohal kloostridm kus elasid ilmalikust elust eralduda soovijad ehk mungad . Munkluse juured ulatuvad eremiitide ja askeetideni, kes elasid hilise Rooma keisririigi ajal selle idaosas. Kõrgkeskajal arenes kristlik Euroopa jõudsalt. Kiire kasv tõi kaasa läänekristluse piiride laienemise nii rahulikul kui ka sõjalisel teel. Selle ekspansiooni üheks osaks olid ristisõjad.
Keskaegse Euroopa kultuur oli väga kirev ja ainsuses saab sellest rääkida vaid tinglikult. Valdav osa keskaegsest kultuurist, suhtlusest ja teabevahetusest oli suuline . Väga vähesed olid võimelised lugema. Kirjakultuur oli kaua aega seotud kiriku ja vaimuliku seisusega.
Võib öelda, et feodaaltsivilisatsioon oli väga mitmekesine ja mõningatel perioodidel ebastabiilne, kuid kõik, mis on toimunud, on meid väga palju mõjutanud ja eluteel edasi suunanud. Ühiskond oli üheltpoolt värviline, teisalt aga üksluine ja pigem ühevärviline.