Eutanaasia poolt ja vastu (0)

Eutanaasia poolt ja vastu
Maa on planeet, kus elab üle seitsme miljardi inimese. Selline rahvaarv tekitab suhteliselt väikesel ja aina kahanevate ressurssidega territooriumil pidevalt uusi probleeme. Probleeme on erinevaid ja väga palju. Üheks suuremaks neist peetakse aina arenevas maailmas meditsiinilisi raskusi. Igapäevaselt puutume kokku erinevate haigustega, iga minut jääb keegi haigeks või sureb. Me kõik sureme ühel hetkel, kas siis haiguste või mõne õnnetuste tagajärjel. See on vältimatu. Surevatele inimestele on aga välja pakutud võimalus eutanaasiale, ehk meditsiinilisele halastussurmale. Sellega kustutatakse juba suremas oleva inimese eluküünal ilma edasiste kannatuste ja piinadeta. Kuid kas eutanaasia kasutamine on üldse õigustatud käitumine?
Suremisabi kasutamise üle on olnud ja on ka kindlasti edaspidi väga palju poleemikat. On neid, kes usuvad, et sureva inimese piinadest vabastamine on loomulik ja moraalne käitumine. Sellest tulenevalt on mitmed riigid, nende hulgas Holland , Šveits, Belgia ja Luksemburg legaliseerinud eutanaasia kasutamise. Just nimelt moraalsetest põhimõtetest ongi need riigid lähtunud. Inimesel peab olema õigus otsustada oma enda elu jätkamise või lõpetamise üle. Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et inimese vabadus peab vastama inimväärikusele ja sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Siinkohal ei tohiks riik sellist otsust dikteerida. Meie keha kuulub meile endile, seega on meie endi otsus see, kuidas ja mis otstarbel me seda kasutame, seni kuni see ei tekita kahju kolmandale osapoolele. Täpselt samamoodi võiks hakata ka kohut mõistma enesetapu teinud inimeste üle. Sellised sammud rikuks inimese õigust valikuvabadusele. Kui mõelda sellele, et naistel on lubatud teha aborti, siis jõuame välja selleni , et aborti võime samuti võtta kui eutanaasiana. Kui veel algamata elu lõpetamine on lubatud, siis juba lõppemas oleva elu lõpetamine peaks olema samuti moraalne tegu.
Kuid suures osas on ka neid, kes on veendunud, et eutanaasia on kuritegu ja tapmine. Arvatakse, et halastussurm pole mitte midagi enamat , kui 1940. aastate natsistlike maailmavaadete tänapäevane edasikandmine. Kuna peale II maailmasõda muudeti natistlik eutaniseerimine isiksusevastaseks kuriteoks on selline mõttelaad siiamaani enamus maailma riikides päevakohane. Teatud mõttes on selline uskumus ka põhjendatud - inimväärikus ja õigus elule olid just need argumendid millega keelati omal ajal ka surmanuhtluse kasutamine. Halastussurma legaliseerimine aga nulliks need põhimõtted ja tekitaks privilegeeritud seisu elavatele inimestele. Inimese elu on tingimusteta väärtus, millega ei tohiks nii kergekäeliselt ümber käia. Eluga ei mängita, veel vähem surmasaatmisega. Tapmine ei saaks kunagi olla ei ravivahend ega halastusvõimalus.
Siin kohal tekib aga konflikt mõistete „inimväärikus“ ja „väärtushinnang“ vahel. Ühest küljest on inimväärikuse põhimõte see, et inimene saab elada täisväärtuslikku elu ilma sanktsioonideta. Tal peab olema õigus elule ja elu tahtlik lõpetamine on kuritegu. Teisalt , olles ravimatult haige, langeb järkjärgult haige jaoks tema väärikus tulenevalt seisundi halvenemisest. Sellisel juhul peetakse tavaliselt moraalsemaks ja inimväärikamaks lahenduseks vaba ja kontrollimatut surma, kuna lihtsalt piinlemine tekitab psühholoogilise barjääri ja eneseväärikuse languse. Inimene peab suutma iseenda elu kontrollida ja kui tema uskumused ja moraalsed põhimõtted lubaksid juba lootusetus olukorras elu enneaegset lõpetamist, siis ei tohiks seda ka keelata. See oleks antud indiviidi inimväärikuse ja valikuvabaduse säilitamiseks üks oluline punkt. Samuti poleks eutanaasia meditsiiniliselt ebaeetiline. Üldlevinud arvamus on, et meditsiini eesmärk on elu iga hinna eest hoidmine. Tegelikult on selle eesmärk tunduvalt laiem – inimese heaolu ja elukvaliteedi parandamine tervisliku seisundi näol. Tõsi küll, kaasaegne meditsiin otsib aina uusi võimalusi tehnoloogiliselt inimeste elude säilitamiseks ja nende heaolu tõstmiseks, kuid kui on olukord, kus on teada, et inimene ei parane enam, vaid tema seisund saab muutuda vaid halvemaks, siis patsiendi enda soovil peaks olema ka meditsiiniliselt moraalne tegu inimese piinadest vabastamine, kuna see oleks igastahes väärikam, kui oma viimased hetked vääritult piinelda. Seega võime järeldada, et inimväärikust ja väärtushinnanguid ei saa riiklikult reglementeerida, vaid need on individuaalsed.
Eutanaasia legaliseerimisega arvatakse kaasnevalt hulga probleeme. Kõige suuremaks neist peetakse sotsiaalseid tagajärgi. Kardetakse patsientide ja meedikute omavahelise usalduse kadumist ja meditsiinifilosoofiliste väärtuste muutumist või kadumist. Inimesed, kellel pole jäänud kaua elada kustutatakse elavate nimekirjast ja arstid ei pea pikalt muretsema nende ravi pärast. Inimese elu hoidmine ja väärtustamine võib selle tagajärjel hääbuda, siiski tuleb siin kohal meelde tuletada, et eutanaasia on patsiendi vabatahtlik otsus ja ei ole mitte mingit moodi peale surutud meditsiinitöötajate poolt. Selle probleemi tõestuseks võib tuua uuringud, mis on näidanud, et Hollandis ei usalda eakamad inimesed enam meedikuid, kardavad haiglasse sattumist. Samuti selgus, et eutanaasia vähendab meditsiiniliste ja sotsiaalsete teenuste osutamise usaldusväärsust. See omakorda ohustab inimeste vaimset tervist. Tekiks sotsiaalne surve eelistada eutanaasiasüsti raskelt haige inimese hoolekandele. Samuti hääbuks piir vabatahtliku- ja tahtliku surma vahel. Suureks probleemiks peetakse veel potensiaalset halastussurma kuritarvitamist. Mure on õigustatud – eutanaasia legaliseerimine võib suurendada põhjendamatute vabasurmade arvu tunduvalt, kuna inimesi on lihtne ära osta. Seaduslikult siiski ei tähendaks see seda, et iga masendunud inimene saaks soovi korral oma süsti kätte. See puudutaks eelkõige inimesi, keda lahutavad surmast talumatud kannatused. Järelikult võib eutanaasia tekitada päris mitmeid ebameeldivaid ja raskeid komplikatsioone ja probleeme mille lahendamine võib kujuneda üpris raskeks.
Kuna eutanaasia on teema, kus mitmed erinevad mõisted ja seosed lähevad omavahel tugevalt vastuollu on raske leida ka konkreetset põhjendust selle lubamiseks või keelamiseks. Nii nagu igal asjal siin maailmas, on ka sellel omad head küljed ja omad probleemsed küljed. Siiski võime väita, et selle kasutamine ei tohiks sõltuda niivõrd riiklikkest reglementeeringutest vaid inimeste endi väärtushinnangute olemusest. Me oleme vabad inimesed demokraatlikus riigis, meil on õigus otsustada oma enda elu üle täpselt nii nagu me seda ise soovime . Selliste põhimõtete järgi peaks lähtuma ka eutanaasia teemal.