Ettekanne: korallide hävimine (1)

Korallide hävimine

Korallid on tillukesed loomad, kes toituvad planktonist ja eritavad kaltsiumkarbonaati, mis moodustab tugeva lubjakivist skeleti. Kui üks põlvkond koralle sureb , kasvab skeleti peale uus põlvkond. Nii tekivadki korallrifid . Korallide kolooniad kasvavad väga aeglaselt, harva rohkem kui paar sentimeetrit aastas. Kuna korallid on olemas olnud juba miljoneid aastaid, siis on mõnede riffide laiuseks isegi paar kilomeetrit. Tundub, nagu töötaks aeg korallide kasuks, kuid paari viimase aastakümnega on saastatus, liiga suur kalapüük, kiire rannaalade areng ja mitmed muud tegurid hävitanud kümnendiku kõigist maailma korallriffidest. Ja samasuguse tempo jätkudes on tõenäoliselt kolmveerand korallriffidest hävinud juba viiekümne aastaga.
Kuna tegamist on väga väikeste loomadega , võib esmapilgul tunduda, et ehk nende hävimine ei olegi väga suur probleem. Samuti pole see ala, mida korallrifid katavad, pindalalt eriti suur. Kuid oluline on see, et nad on elupaigaks veerandile kogu maailma ookeaniliikidest. Seega on korallrifid koos nende juures elavate loomadega vihmametsade järel suuruselt teine ökosüsteem maailmas. Ja kui hävivad korallrifid, satub ka kogu ülejäänud süsteem ohtu.
Korallrifid on inimestele vajalikud mitmetel põhjustel. Esiteks on nad väga oluliseks toiduallikaks. Paljud looma- ja taimeliigid elavad korallriffidel, teiste liikide jaoks toimivad need lasteaedadena - pojad veedavad oma elu alguse koralriffide kaitsvas varjus. Riffide hävimine tähendaks nälga paljude riikide jaoks. Teiseks pakuvad korallrifid kaitset tõusude, tormide ja kallaste erosiooni eest. Kui korallid surevad, siis satub ohtu ka riffide struktuur. Seoses kliima soojenemisega ookeani tase tõuseb, seega suureneb ka erosioon, mis võib olla aluseks suurtele katastroofidele. Näiteks on Lõuna-ja Kagu- Aasia rannikualad üldse maailma ühed tihedamini asustatud alad. Lisaks sellele kasutatakse koralle meditsiinis ja kosmeetikas . Teadlased on leidnud ühelt korallidel elavalt teolt aine, mis on sadu kordi efektiivsem valuvaigisti, kui morfiin . Korallid ise toodavad ultravioletkiirguse kaitseks ainet, mida kasutatakse päevituskreemide tootmises. Korallriffe kaevandatakse, et saada liiva ja lubjakivi , neid kasutatakse tsemendi valmistamiseks ja turistidele müüakse neid meenetena. Ning loomulikult on korallrifid paljude riikide jaoks tulutoovateks turismiobjektideks. Need on nagu suur veealune lõbustuspark, ainult selle vahega, et inimesed pole pidanud ehitamisega vaeva nägema.
Eelneva kirjelduse põhjal võiks ju arvata, et sellist aaret oskavad inimesed hoida. Kuid kogu maakeral pole tõenäoliselt ühtegi teist liiki, mis hävitaks endale eluks vajalikku keskkonda nii nagu, seda teeb Homo sapiens sapiens ehk siis mõtlev inimene.
Peamised ohud korallrifidele on esiteks liigne või siis valede meetoditega kalapüük. Kuna kalavarud on viimaste aastakümnetega tunduvalt vähenenud, siis kasutatakse püügiks ka selliseid meetode nagu dünamiidiga püüdmine. See tähendab aga korallide hävitamist. Paljudes restoranides kasutatakse toiduvalmistamiseks elusaid kalu. Selleks, et kalu elusalt kätte saada, pihustatakse vette suures koguses tsüaniidi, mis on korallidele surmav mürk. Selline kalastamine on eriti levinud Ida-Aasias.
Korallriffe ohustavad ka linnadest ja taludest merre voolavad orgaanilised jäätmed. See põhjustab vetikate vohamist , mis varjab korallidele eluks vajaliku päikesevalguse. See on peamiseks probleemiks just Kariibi mere piirkonnas. Putukate ja umbrohu tõrjeks kasutatavad kemikaalid on veel lisamürkideks. Tähelepanuta ei saa jätta õli- ja tööstussaastust, mis on eriti suureks probleemiks Kesk-Idas. Samuti on oluline, et muda ja lahtine muld ei satuks kaldalähedastesse vetesse, sest see katab korallid ja lämmatab nad. Selle vastu on heaks kaitseks rannikualadel kasvavad mangroovisalud, kuna need filtreerivad muda enne merre jõudmist. Paraku on aga inimesed asunud neid kütteks ja asulate ehitamiseks maha raiuma ja seega võtavad ära hea loodusliku kaitsebarjääri.
Ka kliima muutustel on korallidele otsene mõju. Näiteks CO2-e tõus atmosfääris põhjustab veepinna happesuse tõusu, mis omakorda takistab korallidel lubjakiviskelettide moodustumist.
Sagedased on ka laevaankrute ja sukeldujate poolt tekitatud mehhaanilised kahjustused. Kõik eelpool mainitud mõjud on korallidele stressifaktoriteks, mis soodustavad erinevate haiguste levikut.
Viimastel aastatel on olnud mitmeid korallide haiguste epideemiaid. Samuti on avastatud palju uusi haigusi, samas kui juba tuntud haigused võtavad järjest hävitavamaid vorme. Levinumaks haiguseks on nn. korallide pleekimine. Nimi on tulnud sellest, et selle haigusega nakatunud korallid muutuvad valgeks. Haigust põhjustab liiga soe veetemperatuur , mille tagajärjel heidavad korallid endalt maha oma kudedes elavad vetikad . Kui veetemperatuur on liiga soe ainult lühikest aega, siis on korallid võimelised taastuma. Vastasel korral saab see haigus aga saatuslikuks, kuna korallid sõltuvad endal elavate vetikate fotosünteesist.
Mida saaksid inimesed ette võtta, et päästa koralle ja seega ka iseennast hävingust? Ühest vastust sellele küsimusele polegi. Ilmselt oleks kõige efektiivsem mitmete erinevete meetodite kombineerimine. Juba praegu tehakse edusamme kaitsealade loomisel. Ja kui kaitsta nn. "ülesvoolu" jäävaid korallriffe, siis aitab see taastuda ka "allavoolu" jäävatel riffidel. Samuti on teadlastel õnnestunud mõningaid koralliliike kasvatada akvaariumites ning sellega loodetakse alus panna korallide kasvtusele, mis vähendaks survet looduslikele korallidele. Seda meetodit saaks kasutada ka elusate "paikade" kasvatamiseks. See tähendab, et laboritingimustes kasvatatakse valmis väikesi korallide kolooniaid , mida saaks siirdada kahjustatud riffidele. See kiirendaks taastumisprotsessi tunduvalt.